Tartu Kunstikool ja Tartu Rakenduslik Kolledž (VOCO) koolitavad ühist nelja-aastast õppekava luues ise õpetajaid, et neil oleks ühtne arusaam uudsest kontseptsioonist ja meetoditest, lõimingu- ja meeskonnatööoskustest. 

Kahe kooli baasil käivituval kestlike tehnoloogiate õppekaval kasutatakse uusi metoodikaid, nagu näiteks disainmõtlemine ja tiimi-coaching. Noortel seisab ees palju tiimitööd ja õpetajadki saavad selle võlusid proovida, ka kahe kooli baasil. Mahukam on uue õppekava üldhariduse osa, mida lõimitakse erialaainetega.

Õpetajate koolitused algasid jaanuaris ja kestavad juunini, kokku 130 tundi. 15-liikmelises grupis on nii VOCO kui kunstikooli inimesi ja teisigi huvilisi, kes soovivad uue õppekava kujundamisele õla alla panna.

„Ka aasta tagasi, kui avasime Tallinnas ukrainlastele kutsevalikuaasta, värbasime õpetajaid koolituse kaudu. Nüüd teeme samamoodi,“ lausub Tartu Kunstikooli direktor Kadi Kreis. „Et rakendada uut õppekava, on vaja õpetajaid, kes jagavad sama kontseptsiooni. Tahame teha sisulisi muutusi. Meil on palju uuendusi, mida tahame rakendada. Midagi VOCO-st ja midagi kunstikoolist. Koostöö on ressurss kuubis. Otsustasime koolituse kaudu kasvatada teadlikkust, millist õppekava me arendame. Järk-järgult kaasame õpetajaid ka sisuloomesse.“

Õppekava raamid ja mahud on paigas, moodulite nimed otsustatud. Töö käib rakenduskava kallal. Näiteks tehakse täpsemad arvutused, kuidas õpetajad suundade vahel jaotuvad ja mismoodi meeskonnad tööle hakkavad. 

Praeguseks on pool koolitusprogrammist seljataga.

„Inimeste ootused olid erinevad ja ka teekond erineb, mõni tahtis kohe õppekava kirjutama asuda. Ühtlustamine on väga vajalik,“ märgib kunstikooli arendusprojektide juht Juta Vallikivi. Näiteks erineb koolides metoodika. See, mida kunstikool nimetab tiimi-coaching’uks, on VOCO-s mentorlus. Põhiolemuselt samad asjad, aga detailid erinevad. Et moodustuks tiim, peab asjadest aga ühtemoodi aru saama.

„See on hea võimalus teha midagi uut ja uute inimestega. Pead teadmatuse ja tundmatusega hakkama saama, olema kohanemisvõimeline ja positiivne,“ sõnab Vallikivi.

Koolitus on praktilise suunitlusega, kuid antakse ka vajalik teoreetiline taust. Õpetajad loovad ise mudeleid, mida saab hiljem töös kasutada, ja töötavad välja metoodilist lähenemist, õpiampse. 

Kutsekool on kullaauk

VOCO matemaatikaõpetaja Erki Kuus räägib, et koolitusmoodulid on olnud loogilises järjekorras ja põnevad. Algul tutvuti disainmõtlemisega, seejärel uuriti grupidünaamikat, tiimitööd, coaching’u metoodikaid. Nüüd jõuti lõiminguteemani. Inspiratsiooni andis origami ja matemaatika lõimimine.

„See, mida täna õpime, võib homme olla juba vana. Tuleb uuega pidevalt kursis olla. Lootust annab usk, et suudame uusi teadmisi, oskusi ja hoiakuid õpilastele õpetada,“ lausub Kuus.

„Tuleb õppekava uuendustel kätt pulsil hoida, et teaksid, mis juhtuma hakkab, ja saaksid aru, miks just niimoodi tehakse,“ arvab VOCO ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja, haridustehnoloog Anu Tintera. „Oleme saanud koolituselt juba väga palju praktilisi nõuandeid. Ei peagi ootama, millal uus õppekava tööle hakkab, õpitut saab kohe rakendada. Kool peaks õpetama, kuidas muutustega hakkama saada, mil moel järje peal olla ja muutuda vastavalt sellele, mida sinult oodatakse.“

Katrin Saage on varem kunstikoolis töötanud, praegu tegutseb ta ettevõtjana. Tuli koolitusele, sest uue õppekava arendus kõnetas teda. Ta peab kutseharidust noore inimese jaoks kullaauguks, nii inimeste kui ressursside mõttes. 

„See annab hea võimaluse näidata üles initsiatiivi ja saada oskusi, hoiakuid. Palju saab ise ära teha,“ lausub Saage ja räägib, et temal on olnud tõeliselt põnev VOCO võimalusi avastada.

Virgylia Soosaar, kes õpib praegu TLÜ-s kutsepedagoogikat, on ka kutseharidusest paar korda läbi käinud ja tahab uue õppekavaga olla õpetajana seotud. 

Soosaare kursusel ülikoolis on 15 inimest eri kutsekoolidest. Ta on kogenud, et koolide-erialade vahel puudub koostöö. Soosaar peab ühisõppekava heaks algatuseks, et tulevikus saaksid koolid koos õppekavu-erialasid läbi mõelda ja valmistada tööturule ette paremate oskustega inimesi.

VOCO meisterõpetaja Diana Eller, kes viis läbi lõimitud õppe praktilist koosloomepäeva, on õppuritega väga rahul. 

„Esimene kohtumine kunstikooliga ühisõppekava loomiseks oli jaanipäeva paiku, järgmine augustis. Aina paremaks läheb, tagasiside on asjalik, aitab palju edasi. Kutsusime inimesi koolitusele, ilma et nad täpselt teadnuks, mis neist saama hakkab. Aga siin nad on, kõik on alles,“ lausub Eller.

Muutuste hind

Muutused kutsehariduses eeldavad lisaraha. Ühisõppekava „Kestlikud tehnoloogiad“ saab jõudu juurde inseneri- ja IT akadeemia EL-i tõukefondide toetusmeetmest.

Mis on muutuste hind, küsiti ka 21. märtsil Tartus toimunud Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingu kevadseminaril.

Hariduskuludest andis ülevaate HTM-i hariduskulude analüüsi konsultant Jaak Aaviksoo.

Kui tahame ühtse metoodikaga teada, kui palju haridusele raha kulub, on Jaak Aaviksoo sõnul kõige mõistlikum pöörduda saldoandmete infosüsteemi poole, kuhu kõik avaliku sektori asutused iga kuu oma kontode saldod esitavad. 

2022. aastal kulus haridusele kokku 2,3 mld eurot. 

„Õpetajate streigi ajal räägiti 17 miljonist ja lõpuks isegi 10 miljonist, seega vaidlesime 1% üle. Iga mõistlik inimene saab aru, et kui 1% ümbersuunamisega saaks lahendada olulise probleemi, ei tohiks otsus üle poole tunni võtta. Aga meie ei saanud hakkama. See näitab, et meil on hariduse juhtimise probleem – õigus, kohustused, vastutus ei ole jaotatud nii, et Luik, Haug ja Vähk ühte vankrit veaksid,“ sõnas Aaviksoo.

Kutseharidusele kulus 133 miljonit ehk 5,8%. Kui võtta siit maha investeeringud (MUBA hoone) ning kaitseväeakadeemia ja sisekaitseakadeemia kulud, jääb järele umbes 100 miljonit. Kutseõppureid on 25 000, seega on ühe õpilase kohta aastas kasutada 4000 eurot. 

„Lasteaiakoht maksab 6000 eurot, üldhariduse koht veidi üle 5000, kõrghariduse koht 14 000,“ võrdles Aaviksoo. „Seega pole kutsehariduse kulutuste tase piisav. Kutsehariduse osakaal hariduskuludest ja ka SKP-st on viimastel aastatel kahanenud. Spekulatiivselt julgen väita, et umbes kaks korda võiks see suurem olla. Mille arvelt, see on järgmine küsimus.“

Numbrid varieeruvad ka kooliti. Madalaim kulude tase kutsehariduses on 1800, kõrgeim 18 000 eurot. Suuremad asutused on kuluefektiivsemad. 

Aaviksoo sõnul on ka tööjõukulude osakaal kõige väiksem kutsehariduses, kus õpetajate töötasuks läheb 35%. Kui tahame anda uue hingamise, siis tuleks paari aastaga palka kolmandiku võrra tõsta.

Kõige parem olukord on alushariduses – sinna läheb 460 mln ehk 20%. 

See on 60% kõrgem kui EL-is keskmiselt. 

„Tahame, et Eesti koolid oleksid võrreldavad maailma parimate eeskujudega,“ sõnas Aaviksoo. „Ülikoolid peaks olema nagu Oxford ja Cambridge või Harvard. Aga Ameerikas on 4000 ülikooli ja üks Harvard. Kulutuste tase on tippambitsiooniga kohas oluliselt kõrgem kui madala ambitsiooniga õppeasutuses. Kui tahame kõigile jagada ühe standardi järgi, siis saamegi keskmise, mitte midagi enamat.“

Probleemid hakkavad lahenema siis, kui raha saab otsa. See juhtub üsna pea. Auk riigieelarves käriseb üha suuremaks ja see sunnib tegema valikuid. Need saavad olema valusad. 

„Millal jõuab see valikute tegemine haridussüsteemi, ja mitte ainult nii, et kõigil lõigatakse ühe mõõduga midagi maha, vaid kellelegi antakse midagi ka juurde? Seda päeva ei tule enam kaua oodata,“ märkis Aaviksoo.

Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli direktor Arnold Pastak küsis Jaak Aaviksoolt, kui palju läheb maksma kutsehariduse õppekavade pikendamine.

„8000 inimest on vaja tuua süsteemi, korrutage see 4000-ga. Jutt, et seda saab odavamalt teha, on enesepettus.“

Kui kulu õpilase kohta suurendada, kulub veelgi rohkem.

Riigikogu liige Pipi-Liis Siemann, kelle initsiatiivil loodi kutsehariduse toetusrühm, rääkis, et tuleb hoopis arutleda, mis on selle hind, kui muutusi ei tehta. Et osa inimesi ei saa haridust ega oskusi, läheb ühiskonnale liiga kalliks maksma. Ministeeriumid selgitavad välja kutseõppe lisaraha vajaduse.

Siemann tuletas Aaviksoole meelde, et omavalitsused ootasid tema haridusministriks olemise ajal, et riik võtaks gümnaasiumihariduse rahastamise enda kanda.

„Kui me ei vaata haridusvõrku tervikuna, ei õnnestu ka vajakajäämist selgeks teha,“ sõnas Siemann.

Lisaks sellele, et raha tuleb kutseharidusse juurde tuua, tuleb seda ka senisest efektiivsemalt kasutada. Möödapääsmatu on lõpetada õpetamises dubleerimised ja võimaluste rohkus. 

„Oleme seadnud väga kõrged eesmärgid ja kutsekoolid püüavadki teha kõik, et noor just neid valiks, aga kõik ei pea tegema kõike. Peame vaatama, mis on riigile jõukohane. Loodan, et reformi käigus räägime rohkem sellest, kas me teeme õigeid asju ja kas tee viib meid sinna, kuhu soovime. Mitte kõigis kutsekoolides pole õpikäsitus sarnane gümnaasiumide omaga. Ka kutsehariduse brändi ümberkujundamine on vajalik, kuigi on tehtud positiivne hüpe. Peame leidma juurde uusi õpetajaid, ka seniste asemele.“