Ligi pool sajandit Tartu Pärli Koolis erilisi lapsi õpetanud Anu Pärnpuu on juba tudengipõlvest kogunud aabitsaid. Kogus on neid nüüdseks 150, millest sadakond pani õpetaja kooli raamatukokku õpilastele-kolleegidele emakeelenädala puhul vaatamiseks välja.

Anu Pärnpuu kogus on Eesti kooliaabitsaid eri ajastutest (vanim aastast 1926), murdeaabitsaid, teema-aabitsaid, teiste riikide aabitsaid.

Kuna Pärnapuu on eripedagoog, siis on tal eriline huvi HEV-lastele mõeldud aabitsate vastu. 

„Punktkirja-aabits on alles trükisoe, Emajõe kooli õpetajad koostasid,“ osutas Pärnapuu.

Kõige ilusamat, enda esimest aabitsat kogus paraku pole, sest rotid sõid selle ära. „Oli väga kahju, sest see oli mul mälestustega seotud,“ rääkis Pärnpuu. Ta asus otsima oma aabitsale asendust ja saigi ühe tuttava oma endale. Sealt oli pilte välja lõigatud, aga kogule oli algus pandud ja üliõpilasena eripedagoogikat õppides asus ta lisa soetama. Esimesed ostud tegi Pärnpuu Tartu kauplusest Teadus. Praegu on ta kogusid täiendanud Rahva Raamatust aabitsaid ostes või tellides.

Kõige kaugem, maoori aabits pärineb Uus-Meremaalt. Selle tõi Pärnpuule pedagoogikateadlasest õde Kai Võlli, kes on ise paljude õpikute autor. Kai Võlli ongi õe kogusid usinalt täiendanud ja toonud reisidelt ikka kingituseks aabitsa. Võllil õnnestus Soomes käia juba Nõukogude ajal ja sealt aabits kaasa osta. Praegu on Pärnpuul põhjanaabrite aabitsaid kogunisti 16. Kollektsioonis on ka Kasahstani, Komi, Tatari, Ukraina, Portugali, Saksamaa ja paljude teiste maade aabitsad ning ka juudi aabits, mida tuleb lugeda teatavasti paremalt vasakule.

Taani aabitsa ost on Anu Pärnpuule eriti meelde jäänud. Tegu oli kordustrükiga vanast aabitsast. Eriline oli pood, härrasmehest müüja ja ka pakkimine paberisse, millele seoti veel nöör ümber ning nööri külge pandi puupulk, millest kinni hoida.

Kursusekaaslane Jaan Kõrgesaar tõi näitusele Ameerikast toodud aabitsa, mis mõeldud õpetajale erivajadustega laste õpetamiseks.

Kooli raamatukogujuhataja lisas näitusele suureformaadilise aabitsa.

„Suurim pettumus oli sõrulase aabitsa ost, toetasin väljaandmist veel Hooandjas,“ meenutab Pärnpuu. „Aabitsast on asi kaugel. Raamat on trükitud peenikeses kirjas ja seal on pigem inimeste lood. Kihnu ja seto aabitsad on ikka tõelised!“

Pärnpuule meeldivad aabitsad, mis on ilusasti joonistatud.

Ta töötas vahepeal ka vanglaõpetajana ja tänu kaunite piltidega aabitsale õnnestus ühele mustlasele lugemine selgeks õpetada. 

„Lõpuks oskas ta oma nimegi kirjutada. Ei pidanud enam allkirjaks sõrmejälge panema,“ muheleb Pärnpuu.

Anu Pärnpuu teine suur kirg on moonide kogumine. Elva vallas Aruotsa talus, kus ta elab, on üks küngas moone täis. Ta kogub ka moonidega esemeid.

Anu Pärnpuu on Pärli koolis tööl neljakümne kaheksandat aastat. On üritanud paar korda ka pensionile jääda, aga uuesti kooli tagasi kutsutud. 

„Mul pole olnud veel klassi, keda ma ei mäletaks hea sõnaga,“ lausub Anu Pärnpuu. „Kuna koolis pole midagi kohutavat, töötan edasi. 

Minu praktikajuhendaja Eha Vihm ütles ülikooli ajal, et kui sa lahkud kusagilt, siis jäägu sinu soe käepigistus ukselingile. Tahan, et minust jääks tegus mälestus.“

Anu Pärnpuuga ühes koolis töötab ka tema tütar Aime Pärnpuu. 

Anu Pärnpuu toob ühe korra veel oma aabitsad koolimajja näitusele – 12. aprillil toimuvale eripedagoogide liidu üldkogule.