Viimase kümnendi olulisemaid muutusi eestikeelses lastekirjanduses on pildiraamatute üha hoogsam väljaandmine. Pildiraamatud avavad silmad ja südame ning kutsuvad jutustama sellest, mida just meist igaüks näeb ja mõtleb.  

Nii saab tõdeda kahe väga konkreetse fakti toel: kui aastatel 2010–2012 koostati Euroopa pildiraamatute kollektsiooni II (EPBC II) ja otsiti iga Euroopa Liidu liikmesriigi raamatutoodangust näiteid, siis meie kirjandust jõudis esindama ainult Piret Raua „Härra Linnu lugu“. Ja teisalt, Paabeli Torni võistlus, kus valitakse paremaid tõlkeraamatuid, avas aastal 2016 uue alajaotuse, kus omavahel võistlesid pildiraamatute tõlked. 

Tähendab, pildiraamatute tõlkimine oli selleks ajaks varasemast suuremaks kasvanud, mis omakorda on kaasa toonud eesti oma autorite aktiivsuse pildiraamatute loomisel. Pildiraamatud on väikese rahvaarvuga kultuuridele olnud ja on praegugi väga kulukad, uute autorite ja teoste esiletulek selles vallas näitab rahvuskultuuri elujõudu.

Sedalaadi uute ilmingute teke lastekirjanduses on alati seotud mitme taustateguriga. Ühelt poolt näitab see raamatukirjastajate ettevõtlikkust ja taipu, teisalt on lasteraamatu teatud liikide esiletõus tingitud lugemaõpetamise ja silmaringi avardamise vajadustest ning muutustest lapse kasvukeskkonnas, sh inforuumis. 

Pildiraamatu loomujooni

Eespool nimetatud Euroopa kollektsiooni ja rahvusvahelise koostööga seoses olgu nimetatud, kuidas me kultuuridevahelises arutelus pildiraamatut määratleme: raamat, kus pilt ja tekst on lahutamatult põimunud, st ei seda pildikujundust ega teksti saaks kasutada muus kombinatsioonis muu pildirea või tekstiga. 

Pilt esitab lugu, teksti sõnade/lausete arv hoitakse väike, mõnikord on isegi nende arv määratletud (jättes siinkohal täpsustamata, kuna eri keeltes ühe ja sama sisu väljendamiseks vajalik tähemärkide/sõnade arv erineb). Üks piirang pildiraamatu valikul nt sellelaadilisse kollektsiooni või väljapanekule on ka lehekülgede arv: 32–40 vms. Pesuehtsas pildiraamatus on paarisleheküljed kujundatud kokkukuuluvatena, ühe pildipinnana.

Pildiraamat aitab lugejat

Ühed olulisemad tõmbejõud raamatu läbimiseks on huvi just selle raamatu vastu ja suutlikkus sellesse sisse elada. Kui ainuüksi esikaas on laste jaoks väga oluline sissejuhataja – kes võiks olla tegelane, kas raamat kujutab ennemuistseid sündmusi või midagi, mis siin ja praegu jne –, siis pildiraamat annab väga suures mahus eelaimdusi. 

Loetu mõistmiseks on väga oluline lugeja aktiivsus – soov teada saada, mis ja miks juhtub, kuidas lugu laheneb. Teisalt on raamatusse nii-öelda sisenemine – orienteerumine ruumis ja tegelassuhetes ning ajas – pildiraamatu puhul hõlpsam. Sõnad ja laused, mida lugema hakatakse, paigutuvad kohe konteksti ja hakkavad loo kui terviku tähendust ehitama. 

Kui lasteraamatute üks suuremaid hädasid on ülesõnastamine, tühja-tähja seletamine ja olustikudetailidega koormamine, siis pildiraamatusse selline kergekaaluline tekst õnneks enamasti ei jõua. 

Suured teemad

Kuna teadupärast ütleb pilt rohkem kui tuhat sõna, söandavad pildiraamatute autorid tihti ette võtta hoopis kaalukamaid teemasid kui nii-öelda juturaamatud. 

Varume tänapäeval nii lasteaias kui ka koolis üsna teadlikult aega, et kujundada sallivust, suunata lapsi toetavalt suhtlema, üksteist tunnustama. See teema on tänapäeva pildiraamatus hoolega ette võetud. Meie oma Kertu Sillaste „Pisikeses majas“ on kokku sattunud väga erinevad loomad, kes ajapikku üksteisele närvidele hakkavad käima, nii et käib suur raks ja põmm ning keegi ei oska järsku enam eluga edasi minna. Kuidas leppida, andeks paluda ja anda, üksteist lohutada ja õige suhtlusviis leida? 

Paljud meist elavad sulgununa oma pere ringi. Naabreid piieldakse eemalt ja kardetakse lähemat suhtlust. Kui aga tuttavamaks saadakse, selgub, et palju on seda, mis meid ühendab. Sellise loo naabritest esitab katalaani autor Rocio Bonilla raamatus „Aitäh sulle!“.

Turvatunde pakkumisest ja tasakaalustava kooselu leidmisest joonistab ja kirjutab Piret Raud, võttes tegelaseks väikese maja – „Lugu väikesest majast, kes tahtis olla kodu“. 

Türgi autori Feridun Orali „Punane õun“ sarnaneb ülesehituselt folkloorsete loomalugudega – järjest astuvad tegevusse loomad, kes lõpuks avastavad, et koostöös saavad nad lahendada oma näljahäda ja lõpuks isegi karu koopasse puhkama minna.

Izzy Downi ja Lucy Barnardi „Sõber karupoeg“ toob lasteni kaks suurt tarkust: esiteks, kes teistest hoolib, leiab ise sõpru, kui tal mure käes; ja teiseks õpetab, kuidas kirju kirjutada. Raamat annab väga head näidised, aadressi, pöördumise ning kirja alguse ja lõpuga. 

Kuidas ära tunda oma tundeid: hirmu, kadedust ja kuidas oma tundeid väljendada? Tundekasvatus on väga paljude pildiraamatute teema. Juba nimetatud Rocio Bonilla raamat arutab, mis värvi on musid, ja sellega koos tuleb esile palju asju, mis võivad meeldida või mitte. Kertu Sillaste on ühte raamatusse kokku pannud lapsele omaseid hirme ämblikutest sõjani ja noor lugeja-vaataja saab oma sõnadega välja öelda, mida just tema tunneb. 

Pildiraamatud kõnelevad julgelt ka täiskasvanute tundeelust ja selle mõjust lapsele. Pildikeel aitab vahendada keerulisi, ka raskesti üleelatavaid olukordi ja suhteid, näiteks Piret Jaaksi ja Marju Tammiku „Emme draakonis“ purskab ema sees draakon ja laps peab leidma õige teguviisi, kuidas selle olukorraga toime tulla. 

Kas meri, kes oma hoolealustest kaladest ära tüdineb ja nad maha jätab, on natuke hingesuguluses eelmise raamatu emmega? Peate ise otsustama, kui loete ja vaatate Piret Raua raamatut „Meri“.

Muide, selliseid lugusid nagu „Meri“ – julge nonsenss, lühike lugu – on Piret Raual mitmes lühilugude kogumikus leida. Kui võrrelda seda lugu võimalusega, et see mahuks jutukogus ühele-kahele leheküljele, siin on aga terve raamatu sisu, siis tulebki esile, milles on pildiraamatu eelis. Lahtijoonistatuna on iga lõigu-lause ümber nii palju ruumi, et jääb aega mõelda, mis juhtub, kuhu lugu liigub.  

Nii nagu lapsed kardavad vahel suhelda, esineda, teistega ühendust võtta, on seda muret ka täiskasvanute hulgas. Kadri Kiho raamatus „Endel ja Kati“ peab bussijuht Endel tehnilise lahenduse äralangemisel hakkama ise peatusi teatama. Ja ennäe – see, mis enne tundus hirmus, muutub toredaks tegevuseks, mille käigus avastab ta uusi eluvaateid.

Igapäevaelu muserdavast kadedusest ja väiklusest saab üle, kui suunata mõte kuhugi kõrgemale, osutab vanaisa lapsele Jeanne Willise ja Briony May Smithi raamatus „Tähetolm“. 

Kosmilised ja globaalsed teemad

Kirjanik ja illustraator Jon Agee teravmeelsest loomingust on meile vahendatud napi tekstiga lugu „Elu Marsil“. Lapseohtu kosmoselendur on lennanud Marsile, kaasas šokolaadikook, et leida kedagi, kellele see kinkida. Kas Marsil on elusolendeid, seda tekst otsesõnu ei ütlegi, selleks peab pilte tähelepanelikult jälgima. Algajale lugejale põnev elamus: jaksad kõik sõnad läbi lugeda, justkui saad aru ka, aga ikkagi jääb lugu mõistatuslikuks. 

Deborah Hopkinsoni ja Chuck Groeninki raamat „Üksainus“ jutustab loo meie päikesesüsteemi tekkest. Omal kohal on suur pauk. Üsna lühikesse teksti mahub väga palju: taevakehade tutvustus, Päike ja planeedid, atmosfääri selgitus, maismaa, mandrid ja ookeanid, erinevad geograafilised piirkonnad ja loodusnähtused, keskkondade ja liikide mitmekesisus, arvnäitajad nimetatud asjaolude kohta, inimkonna kirev koostis, inimeste tegevus maakera hoidmisel – see viimane on kandvaim sõnum: meil on ainult üks maakera. Valikuid pole.  

Pildiraamatud võivad olla ka elulooraamatud 

Võib juhtuda, et lihtsast külapoisist saab suur kunstitegelane, keda kutsuvad maailmalavad ja hellitavad kauakestvad aplausid. Kuidas aga olla, kui satud tähesärast tagasi sinna, kus kord alustasid, nende hulka, kes mäletavad sind selle poisikesena? Kuidas eneses ära tunda tervikpilt sellest, kes sa oled? See üldse mitte kuigi lapselik mõttekäik ja suure kunstniku eluviisi eripära on lastele väga jälgitavaks saanud David Litchfieldi raamatus „Karu ja klaver“. Kaunis, südamlik ja haarav on see lugu. Sellise raamatu puhul tunned soovi kahe käega alla kirjutada tõdemusele, et hea lasteraamat liigutab ja paneb mõtlema ka täiskasvanut. Raamatul on ka järjed „Karu ja klaver, koer ja viiul“ ning „Karu, klaver ja karupoja kontsert“. 

Mida kõike võib elus ette tulla, kui oled väiksena olnud pea pilvedes ja kukkunud end natuke vigaseks, mida võib õppida ja uurida, kuidas on enesetunne, kui alatihti tunned ära oma piiratud võimaluse, miks mõnikord tundub, et elu on kuri ja paha – väga-väga palju sellelaadilisi küsimusi tõuseb esile ääretult ilusas pildiraamatus jänesest, kelle nimi on Jacominus. Kui lugu algab sünniga, siis lõpeb surmaga. Tänapäeva lasteraamat surma ei karda, eriti veel pildiraamat, kus on palju vahendeid – värvus, valgus, proportsioonid, detailid –, et luua hingele lennuruumi. „Sa meeldisid mulle, armas väike elu,“ ütleb Jacominus lõpuleheküljel. „Sa andsid mulle tillukese tireli, linka-lonka-jala ja parasjagu pusimist, aga sa meeldisid mulle. Ja tead mis, vanakene? Sa olid elamist kuhjaga väärt!“

Suure formaadi ja sisuga pildiraamatu „Jacominus Gainsborough’ paremad päevad“ on joonistanud ja kirjutanud prantsuse autor Rebecca Dautremer. 

Saksa autor Torben Kuhlmann on pildirohketesse raamatutesse joonistanud-kirjutanud hiirte seiklusi, kuid ainevaldkond ja pealkirjad viitavad sellele, et inspiratsiooni on andnud maailmakuulsad leiutajad ja uurijad. „Lindbergh“ ja „Armstrong“ on siis lendamise ja kosmoseuurimise ajaloost. 

Siin tutvustatud pildiraamatud esindavad mitmesuguseid kunstilisi lahendusi. Vahel on pildiraamat muu sisu kõrval ka kunstiharidusele suunatud. Kertu Sillaste näitab mitme raamatu piltides, et lugu võib üles ehitada tarbeesemetest – klotsid, kirjaklambrid jms – ja niiviisi toredaid pilte saavutada. Piret Raua „Kõrv“ toob esile üksteise kuulamise idee, osutab aga sealjuures Vincent van Goghile. Rocio Bonilla muside raamat laseb avastada, mis värvi on maailm meie ümber.