Sinimustvalge 140. sünnipäeva, 4. juuni eel on Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed valmis tulema koolidesse rääkima meie lipu lugu. 7. aprillil 154-aastaseks saava vanima ja suurima akadeemilise üliõpilasorganisatsiooni liikmetel on aukartust äratavalt võimas Eesti ühiskonna eestvedamise ajalugu.

„Taara vaim, kes Eesti rahvast senini kõigest viletsusest hoolimata on hoidnud, olgu silmapilgul ja ka edaspidi meie kaitsjaks. Siin Otepää pühal maal, kus iga puu juttusid võiks puhuda, iga kivi veres on veerenud ja iga mullatükk pisaraid on imenud, siin laskem meid seda ära tunda, et Eesti alanduselt ots on tulnud.“

Need sõnad lausus Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) esimees Peeter Hellat 140 aastat tagasi Otepääl esimese EÜS-i lipu, esimese sinimustvalge lipu õnnistamisel.

Eesti rahvas võib olla väga uhke, et meil on reliikvia, mis enamikul rahvastest ja riikidest puudub: säilinud on kõige esimene, Otepääl õnnistatud sinimustvalge trikoloor – rahvus- ja riigilipp. Raskete aegade kiuste on hoitud alles sümbolid, mida peeti kalliks ja oluliseks. Ei ole suuremat tegu kui oma aadete säilitamine. Tänapäeval kiputakse selliseid asju unustama. 

EÜS on vanim eesti akadeemiline üliõpilasorganisatsioon. Kuid see pole ainus põhjus, miks peaksime seda värviteklites noorte meeste ühendust teadma. Vähesed ei tea, et 140 aastat tagasi võtsid just nemad kasutusele meile hästi tuntud sinimustvalge värvikombinatsiooni. Niisamuti polnud EÜS oma esimestel aastakümnetel pelgalt üliõpilasorganisatsioon. Hoopis olulisem oli tollal see roll, mida mängiti eesti rahvuskultuuri arengus ning Eesti rahvusliku ärkamisaja heitlustes.

EÜS-i asutamine langeb kokku esimese Eesti ärkamisaja mõjuvama sündmusega – esimese eesti laulupeoga. Laulupeol kogetud ühtsustunne viis neli peol osalenud eesti soost üliõpilast mõttele luua eesti üliõpilasi koondav organisatsioon. Jakob Hurda vaimult suureks saamise üleskutse pärineb just esimeselt laulupeolt.

Andreas Kurrikoff, Hugo Treffner, Heinrich Rosenthal ja Martin Wühner otsustasid eesti rahvusest üliõpilasi üksteisele lähendada ning ühiste huvide teostamiseks ühendada. Kooskäimiste eesmärk oli teha tutvust Friedrich Reinhold Kreutzwaldi koostatud eesti rahvuseeposega „Kalevipoeg“. Esimest korda tuldi kokku 26. märtsil (7. aprill ukj) 1870. aastal. See daatum on EÜS-i sünnipäev.

Lisaks üliõpilastele kutsuti „Kalevipoja“ lugemisest osa võtma eesti haritlasi Tartus: Jakob Hurta, Wilhelm Eisenschmidti ja Johan Voldemar Jannsenit, mis kujukalt näitab ettevõtmise olulisust. Jannseni tütar Lydia Koidula kuulutas juba siis eesti üliõpilaste ühinemisele suurt ja tähtsat tulevikku. Edasised sündmused näitavad, et ta ei eksinud.

Rahvusliku ärkamisaja suurettevõtmised, nii Eesti Kirjameeste Selts kui Aleksandrikool, saavad ja jäävad pikemaks ajaks rahvusliku liikumise keskpunktideks. Väikesearvulisele eesti üliõpilaste ühendusele jääb au seista mõlema oma aja tähtsaima algatuse sünni juures.

Kalevipoja õhtute ring koondus 1873. aasta sügisel Vironia seltsiks (mitte segamini ajada 1900. aastal Riias asutatud korporatsiooniga Vironia), mis sai lisaks üliõpilasi koondavale organisatsioonile ka noore eesti intelligentsi kogunemispaigaks. Selts reageeris otsustavalt mitmele avalikku elu puudutavale küsimusele. Nii kinnitati toetust Jakob Hurdale võitluses Aleksandrikooli eest ja tema sõnasõjas Jakobsoniga.

1870-ndate lõpus tugevnes eesti üliõpilastes soov olla tunnustatud ka traditsioonilistes akadeemilistes ringkondades. Taheti olla võrdsed saksa korporatsioonidega. 1881. aastal otsustati luua osakond Vironia („osakond“ pidi olema eestikeelne vaste saksapärasele korporatsioonile). Asutamiskoosolekul otsustati ka organisatsiooni värvid: sinine, must ja valge. Teadaolevalt on see esimene kord, kui sellist värvikombinatsiooni kirjasõnas otsesõnu mainitakse.

Sinimustvalge värvikombinatsiooniga Vironia osakonna tegevust ei õnnestunud baltisaksa korporatsioonide vastuseisu tõttu legaliseerida. Lahendus leiti selles, et ülikooli juures võisid tegutseda ka teaduslikku laadi seltsid. Nii registreeritigi 1883. aasta veebruaris end teadusliku Eesti Üliõpilaste Seltsina (Verein Studierender Esten). Selts võttis üle Vironia varad, ka värvid ning vapi. Toona paika pandud sisemine struktuur on püsinud ligilähedasena tänini.

Seltsi liikmeskond hakkas tasapisi kasvama, järjest enam eesti soost üliõpilasi pidas ainuvõimalikuks organiseeruda just EÜS-i. Kuna juba seltsi kodukorras oli ühe tegevussihina rõhutatud liikmete ettevalmistamist rahvuslikuks tegevuseks, olid uued liikmed teretulnud seda mõtet ellu viima. 

Seltsi registreerimise järel asuti kohe ka Matthias Johann Eiseni ja veidi hiljem Oskar Kallase eestvedamisel moodustama oma raamatukogu. Võeti vastu otsus osta raamatukokku kõik eesti keeles ilmuvad raamatud ja tellida kõiki eestikeelseid ajalehti. Algas ka noore organisatsiooni kirjanduslik tegevus: 1889 ilmus Villem Reimanni toimetatud „Eesti Üliõpilaste Seltsi album. I leht“. Seltsi teine väljaanne oli aastatel 1896–1920 ilmunud rahvakalender „Sirvilauad“, mille toimetaja oli kuni 1917. aastani samuti Villem Reimann. Hiljem võttis tema koha üle Villem Ernits. Kalender sai rahva hulgas kiiresti populaarseks, ilmudes 25 000 tiraažis. „Sirvilauad“ on eesti ajakirjanduse arenguloos üks olulisemaid tolle ajastu teetähiseid.

Kallase eestvedamisel hakkasid seltsi liikmed koguma rahvaviise (Jakob Hurt oli varem algatanud vanavara kogumise), mis paneb aluse eestlaste rahvakultuuri säilitamisele. Seltsi tolleaegset kultuurilist tegevust hinnates tuleb arvestada, et EÜS oli Eesti Kirjameeste Seltsi likvideerimise järel 1893. aastal ainus üldine eestlaste kultuuriselts. Seltsis tegutses laulukoor, samuti orkester, millest hiljem kasvas välja esimene Eesti kutseline sümfooniaorkester.

Seltsis toimunud pööre rahvusliku elu edendamisele ilmnes sajandivahetusel kõigis avaliku elu valdkondades: kultuuris, poliitikas, majanduselus. EÜS-i liikmed ja vilistlased olid juhtivalt tegevad Vanemuises, Tartu Eesti Põllumeeste Seltsis, Postimehes. EÜS-i liikmete initsiatiivil loodud rahvuslikest organisatsioonidest tasub nimetada Eesti Rahvameelset Eduerakonda, Eesti Kirjanduse Seltsi, Eesti Rahva Muuseumi. Need põhimõtted Eesti elu edendamiseks kõigis valdkondades on kirjas meie põhimõtetes tänaseni.

20. sajandi algaastail toimusid EÜS-i siseelus teatavad kvalitatiivsed nihked. 1905. aasta revolutsioon aga andis seltsi institutsioonidele ka avaliku väljundi. 19. oktoobril toodi Tartus eesti seltside rongkäiku välja seltsi sinimustvalge lipp, mille rahvas võttis omaks kui rahvusliku sümboli. EÜS oli seeläbi saanud tunnustuse Eesti arengu lipukandjana.

See kõik on alles algus, millest EÜS-i liikmed võiksid tulla ja pajatada edasi – milline oli seltsi ja lipu lugu 20. sajandil kuni uue käesoleva sajandini välja. Oma eelkäijate eeskujul tahetakse tulla Eesti üldhariduskoolidesse ja anda oma panus Eesti noorte harimises. Õpetajad, kasutage võimalust ja kutsuge külalistundi pidama sinimustvalge lipu saamisloost, kujunemisest rahvuslipuks ja riigilipuks.

---

Sinimustvalge 140 – EÜS-i liikmete külalistunnid koolides

• EÜS-i liikmed tulevad koolidesse ja räägivad meie lipu loo!
• Õpetajad, kes on huvitatud külalistunnist, andke oma soovist teada!
• Koordineerija: Indrek Riigor indrekriigor@gmail.com 
• EÜS-i kohta lisainfo www.eys.ee 
• Eesti lipu päeval 4. juunil kell 15.00-16.30 on EÜS-i maja (Tõnissoni 1, Tartu) avatud kõigile huvilistele. 
• Sinimustvalge juubeliüritused toimuvad Tallinnas, Tartus, Otepääl ja mujal üle Eesti.