Veebruaris hakkasid esimesed Tallinna haridustöötajate grupid B1- ja B2-tasemel eesti keelt õppima, aprillis järgnevad neile idavirulased. Aasta lõpuks on „Keelesammu“ programmi kaudu eesti keele kursustega üle Eesti alustanud ligi tuhat haridustöötajat. Märtsist läks lahti ka keelelähetuste projekt. 

Esimeses etapis koolitatakse B1- ja B2- tasemel kuni 150 ja C1-tasemel 220 Tallinna ja Harjumaa haridustöötajat. Ida-Virumaal on õppureid kuni 380. 

„Kursuste maht on 200 akadeemilist tundi, millele lisandub 50 akadeemilist tundi iseseisvat tööd,“ selgitas Eesti Keele Instituudi (EKI) keeleõppe projektijuht Kristi Päeva. EKI korraldab eesti keele kursusi „Keelesammu“ projekti kaudu, õpe on tasuta tänu EL-i kaasrahastusele.

Tasemekursuste õppekavadesse on põhjalikult lõimitud hariduse temaatikat. Kursuste järel saab sooritada eksami.

„Sihtgrupiga suheldes oleme saanud palju sisendit ka tasemeeksamiks ettevalmistava kursuse vajaduse kohta,“ lisas Päeva. Loomisel ongi lühikursus, kus harjutatakse tasemeeksamil kontrollitavaid teadmisi ja osaoskusi ning mängitakse läbi eksamisituatsioone.

Tallinnas pakub õpetajaile B1- ja B2-taseme kursusi 1-Koolitus MTÜ. Õpetaja Natalja Aktsõznaja sõnul edeneb õppimine hästi, kuna õppurid on väga motiveeritud. Õppegrupid on moodustatud vastavalt oskustele. Gruppide komplekteerimiseks korraldasid EKI ja Harno sõeltestimised. 

Enamik oskab eesti keelt suhtlustasandil, kuid mõned osaoskused vajavad veel lihvimist, millega tunnis ka edukalt tegeldakse.

„Kõige raskem oli alguses leida ühist eesmärki,“ märkis Aktsõznaja. „Kuna neil tiksub pidevalt peas mõte eksamist, rõhutasin, et kuigi valmistume eksamiks, on peamine eesmärk omandada eesti keel, et töötada selles keeles. Seepärast püüame alati arutleda, miks ja kuidas võivad konkreetsed ülesanded meile tulevikus tööl kasulikud olla.“ 

Näiteks uuriti viise, kuidas alustada ja lõpetada tundi. Hiljuti keskenduti isiksuseomadustele ja eriti sellele, kuidas neid tööl kirjeldada, olgu selleks siis laste käitumine, areng või isegi õpetajate enda kirjeldamine arenguvestlusteks direktoriga. Tehti ka teatrit – mängiti õppenõukogu ja arutleti, millised kolleegid on kooliperes teretulnud ning millised mitte.

„Keeruline on vabaneda mõttest, et meil pole igapäevaelus eestikeelset keskkonda,“ täheldab Aktsõznaja. „Seetõttu püüame luua keskkonna ise. Igas tunnis julgustan õpetajaid kasutama eesti keelt lugedes, kuulates ja vaadates, olgu selleks siis eestikeelsed taskuhäälingud, seriaalid või veebisisu. Iga kahe nädala tagant jagame, mida uut oleme leidnud ja miks see meile kasulik on. See aitab keelekeskkonda laiendada ning sukelduda eesti keele õppesse täielikult.“

Keeruline sõnajärg

Tallinna Sõbrakese lasteaia logopeed Inna Demkiv, kel on eesti keeles B2-tase, läks kursusele, et oma taset tõsta.

„Senini on sõnavara täiendamine hästi edenenud, kuid on teemasid, mille jaoks mul seda ei ole,“ lausus Demkiv. „Näiteks ühes eksamiülesandes pidin lõpetama lepingu hooletu ettevõtjaga. Mul tuli õppida selliseid väljendeid nagu „mädanenud kartulid“, „roiskunudmunad“ ja „närtsinud lilled“. Minu elukutse on ettevõtlusest kaugel!“

Kõige raskemaks peab Demkiv eesti keeles sõnajärge. „Vene keeles on lause ülesehituses sõnajärg vaba: vihma sajab, sajab vihma  – pole vahet, tähendus on kõigile selge. Aga eesti keeles on lause ehitamisel kindel sõnajärjekord. Ka on mul raskusi verbi rektsiooniga. Vene keeles on, et aitame ja usaldame kellele, millele, aga  eesti keeles keda, mida. Meie unustame midagi kodus, aga eestlased unustavad koju.“ 

Demkivile meeldib eesti keelt harjutada Jänedal suvilanaabritega. Sageli tuleb Jänedale suveteater, mille etendused on eesti keeles. 

„Eelmisel aastal vaatasin imelist lugu sellest, et tõeline armastus ei ole müügiks: „Kolmekesi kahe vahel“. Soovitan seda etendust vaadata, sobib väga hästi eesti keele harjutamiseks. Näitlejad räägivad selgelt ja palju kasutatakse žeste. Isegi eesti keele algteadmistega inimesed saavad aru,“ märgib Demkiv.

Ka Tallinna Tööstushariduskeskuse kutseõpetaja Sergei Luchkin tahaks jõuda eesti keeles C1-tasemele. 

„Õpingud edenevad, meie õpetaja annab meile hästi palju materjale, nii elektroonilisi kui ka paberil. Õppetundides räägime palju, vaidleme, kirjutame, kuulame ja vaatame eesti videoid. Minu meelest on kolm tundi päevas kaks korda nädalas piisav, aga tunde võiks olla rohkemgi,“ räägib ta.

Erilisi raskusi ei ole veel olnud, kuid tähelepanu vajab grammatika.

Keelelähetusele eesti kooli

EKI pakub keeleõppeks mitut moodust. Keelelähetuste katsetusprojektis saadetakse Ida-Viru ja Harjumaa õpetajaid, kes oskavad eesti keelt vähemalt B2-tasemel, kolmeks nädalaks eestikeelsesse töö- ja elukeskkonda. Keelelähetuse projektijuhi Ellen Vimbergi sõnul on sihiks arendada haridusvaldkonna ja ainealast sõnavara, tutvuda enda omast erineva töökeskkonnaga ja laiendada oma eestikeelset tööalast võrgustikku.

„Keelelähetuses olija ei ole töövari, vaid osaleb algul osaliselt ning aja möödudes aina rohkem õppetegevuste läbiviimises,“ sõnas Vimberg. Õpetajat toetab kolleeg-mentor, kel on tähtis roll toe pakkujana ning kelle töö on seetõttu tasustatud. 

Praegu saadetakse keelelähetusse lasteaia- ja klassiõpetajaid, sügisest ka aineõpetajaid.

Maardu Gümnaasiumi direktor Kaider Vardja otsib usinasti oma õpetajaile võimalusi keeleõppeks. Äsja naasid keelerändelt klassiõpetaja Irina Lelkova ja kunstiõpetaja Svetlana Atajants.

„Minu eesmärk oli suhelda eesti keeles töö ja igapäevaelu teemadel, vahetada mõtteid kolleegidega, kellega meil on ühine eesmärk, ja saada rohkem praktilisi näiteid eestikeelsest koolielust,“ lausub Lelkova, kes viibis Põlva Koolis. „Mind tervitati väga südamlikult. Direktor tutvustas kooli õppetöö korraldust. Kogu reisi vältel saatsid mind keelementor Katrin Veskioja ja mentor Laine Kippari.“ 

Esimesel nädalal Lelkova rohkem jälgis, teisel ja kolmandal õpetas juba ise. Tema jaoks oli ebatavaline, et tunnid algasid kell pool üheksa ja kellelgi polnud kiiret. Liikumisõpetuses viis tantsutunde läbi oma ala professionaal ja Lelkova sai ka ise tantsida. 

„Reegel on, et tüdrukud tantsivad ainult seelikutes. Ma ei suutnud vastu panna ja osalesin ise valsi õppimise tunnis,“ meenutab ta.

Pärast tunde sai mentoriga möödunud koolipäeva üle arutleda ja linnaga tutvuda.

„Seal on Intsikurmu parkmets, 400-aastane Maarja kirik, paisjärv, siselasketiir ja rahvusvahelisel tasemel pallimängusaal. Veidi kaugemale jääb Suur Taevaskoda, kus elavad jäälinnud,“ muljetab Lelkova. „Kolm nädalat möödusid kiiresti. Seadsin endale õiged eesmärgid, sain väga kasulikke kogemusi, praktilisi oskusi, muljeid. Põlva jättis väga meeldiva mulje, soovin sinna koos perega naasta.“

Vaimustus saarlastest

Svetlana Atajantsi mentor ja eesti keele õpetaja Kuressaare Nooruse Koolis oli kunstiõpetaja Külli Mänd.

„Olin kohe nõus keelerändele minema, kuid hakkasin kartma, et ei saa seal hakkama,“ räägib Atajants. „Ärevus kadus, kui kohtasin inimesi, kes mind tähelepanuga ümbritsesid ja kogu aeg minu jaoks olemas olid. Nii sõbralikust suhtumisest võib vaid unistada! Käisin iga päev tundides, osalesin kooli tegevustes ja tänu eesti keelele sukeldusin üha enam uude ja huvitavasse kooliellu.“

Atajants tähistas koos saarlastega emakeele- ja teatripäeva ning täiendas oma eesti keele oskust eri valdkondades. Iga päev kirjutas tunnikonspekte, arutles tundide üle aineõpetajate ja mentoriga, suhtles õpilastega ja täitis päevikut tehtud töö kohta.

„Mulle jäi enim meelde õpetajate tuba, kus on kõik töö jaoks läbi mõeldud ja vahetunnis hea lõõgastuda,“ sõnab Atajants. „Saab töötada arvutiga või kasutada massaažitoole, maandada pingeid, puhata, juua tassi kohvi ning rääkida kolleegidega kevadest või elust. Ma ei kuulnud õpetajaid õpetajate toas õpilastest ja nende vanematest rääkimas. Ma ei näinud vahetundide ajal koolis valves olevaid õpetajaid, ei kuulnud koridorides valju karjumist ega näinud õpilasi telefonis istumas. Nägin, kuidas lastel oli vahetunnis lõbus vestelda ja mängida, kuidas nad raamatukokku jooksid ja seal aega veetsid või koos õpetajaga pusledest meistriteoseid kokku panid. Meenub ka söökla, kus olid mitmekesised ja kodused maitsvad road, ja talveaed, kus sai nautida eksootiliste taimede ilu ja vaikust.“

Atajants on tänulik kogu Nooruse kooli kollektiivile, kus on palju andekaid, sõbralikke ja huvitavaid inimesi. Raamatukoguhoidja Tiina Kaupiga sai vestelda erinevatel teemadel, alates armastuse käskudest uues testamendis ja lõpetades tema kodus sündinud talledega. 

Atajants on tänulik programmi korraldajatele suurepärase võimaluse eest sukelduda mitte ainult keelekeskkonda, vaid ka meeldivate, avatud ja sõbralike inimeste seltskonda. 

„Tähtis pole see, mis meid lahutab, vaid see, mis meid ühendab – me kõik armastame oma tööd, häid suhteid ja hindame ilu enda ümber,“ täheldab Atajants. „Sõbralikus õhkkonnas saavad ka kõige arusaamatumad ja keerulisemad asjad selgemaks ja lihtsamaks. Ja kuigi keelt on võimatu õppida kolme nädalaga, saavutab tänu suurele soovile, sõbralikule suhtumisele ja ümbritsevate toetusele paremaid tulemusi. See on suurepärane võimalus täiendada oma eesti keele oskusi. Jääb vaid kahetseda, et selliseid projekte kümme aastat tagasi polnud.“

Sillamäelt Tartusse

Eestikeelsele õppele üleminekuks käivitas HTM ka Ida-Virumaa koolijuhtide arenguprogrammi. Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumi direktor Merike Kaste on Sillamäe Gümnaasiumi mentor. Tegevuskavas on ka õpetajate külaskäigud ja eesti koolikultuuri vaatlused.

„Tartu kolleegid võtsid meid väga soojalt vastu, direktor on väga energiline, suhtlemisaldis ja sõbralik naine,“ meenutab Sillamäe Gümnaasiumi informaatikaõpetaja ja IT-spetsialist Sergei Varankin paari nädala tagust külaskäiku. Lisaks tunnikülastustele oli kohtumine haridusministri Kristina Kallasega. 

„Ükski õpilane ei olnud telefonis, nad esitasid väga palju küsimusi,“ märgib Varankin.

Ta jälgis robootika- ja informaatikatunde ning tutvus IT-spetsialistiga, kes rääkis, kuidas tehnilise toe süsteem toimib ja mil moel server on korraldatud. 

Elamuslik oli kunstitund, kuhu oli kutsutud Ukraina kunstnik. Lõpuks valmis ka Varankinil pilt, mis nüüd kodus laual.

„Soovitan kolleegidel vahetusprojektides osaleda, mitte karta rääkida ja algatusvõimet üles näidata. Olen C1-kategooria omandamise etapis ja loodan lähitulevikus eksami sooritada,“ ütleb Varankin.

Ka Sillamäe Gümnaasiumi matemaatikaõpetajad Inna Gusseva ja Irina Suvorova leidsid oma eesti kolleegidega palju ühist. 

„Igas klassis on nii nõrgad kui tugevad õpilased ja taseme erinevus nõuab diferentseeritud õpetamist. Ühed ja samad probleemid on ka õpimotivatsiooniga ja mobiilide kasutamisega tunnis,“ loetlesid õpetajad.

„Meie peamine erinevus on keel. Meie eesmärk on eesti keelele üleminek, mille tõttu tekib muresid, raskusi ja probleeme. Et edasi liikuda, on vaja laiendada eesti keele sõnavara.“