Õppimiskohustus pikeneb 18. eluaastani. Koolides on see esile kutsunud vastakaid arvamusi, sest kuidas õpetada neid, kes õppida ei taha. Tallinna Kunstigümnaasiumil on selles osas mõningaid häid kogemusi. 

Nimelt on kunstigümnaasiumi juures eraldi osakond, mida nimetatakse Suvemäeks. Suure maja taha endise lasteaia ruumidesse on koondunud just need lapsed, kes on kaotanud õppimise vastu huvi. Suvemäe osakonnas on nad jälle õppima hakanud, ja tasemetööde järgi hinnates isegi riigi keskmisest paremini. 

Tõsi, praeguses Suvemäe osakonnas on kõik õpilased nooremad kui 18, kuid selle kooli õppimise ja õpetamise põhimõtted võivad töötada ka 17–18-aastaste noorte puhul väga hästi. Peamine põhimõte, mida Suvemäel rakendatakse, on see, et õpilased otsustavad ise, mida, kuidas ja mis tempos nad õpivad. Teiseks otsustavad õpilased selle üle, kuidas Suvemäe osakond üldse toimima peaks. 

Kas just selline ise otsustamise ulatuse suurendamine ei sobiks ka nendele noortele, kes n-ö tavalises koolis vastu ei pea ja sealt lahkuvad?

„TKG Suvemäe osakond on liigituse järgi demokraatlik kool,“ selgitab Charlie Moreno-Romero, kes koostöös Tallinna Kunstigümnaasiumiga selle kooli viis aastat tagasi avas. Demokraatliku kooli mudelis antakse õpilastele hästi palju ise otsustamise õigust, kuni selleni välja, et võim on õpilaste käes: koolile ja õpilastele tähtsad otsused võetakse vastu ainult siis, kui õpilased hääletavad nende poolt. 

Doktorikraadiga haridusteadlane Charlie Moreno-Romero toob välja, et Suvemäe osakond on kogu maailma ulatuses erandlik. Nimelt on demokraatlikud koolid mujal maailmas – Iisraelis, Inglismaal, USA-s, Austraalias – 98 protsenti erakoolid, kuid Suvemäe on avaliku kooli osakond. Välismaalt on juba vaatamas käidud, kuidas saab demokraatlik kool olla munitsipaalkooli osa, ja Suvemäe osakonna avamist on nimetatud isegi kõige olulisemaks muutuseks Euroopa hariduses (nt Derry Hannam). Moreno-Romero sõnul on saanud Suvemäe osakonna avamine Tallinnas võimalikuks eelkõige tänu kunstigümnaasiumi direktorile Mari-Liis Sultsile, kes on algusest peale ideed toetanud. 

Võib-olla saaks kunstigümnaasiumi hea kogemus olla toeks meie paljudele munitsipaal- ja riigikoolidele, aga ka kutsekoolidele, kes peavad hakkama õpetama lapsi, kes „õppida ei taha“? 

Ja teine küsimus: kas riik ei peaks isegi aitama koolidel Suvemäe moodi demokraatlikke filiaale avada? Kas ülikoolid ei peaks demokraatliku kooli mudelit nii praegustele kui ka tulevastele õpetajatele õpetama? Erinevad lahendused ja paindlikkus on ju tänapäeva kooli võtmesõnad. Enam ei saa õpetada nii nagu sada aastat tagasi.

Skeptiliselt häälestatud inimesed ütlevad muidugi, et õpilane ei õpi siis üldse, kui õppimine on tema enda otsustada, ja käitub kindlasti halvasti, kui saab teha, mida tahab. Suvemäe kogemus näitab, et skeptikud eksivad. „Õpilased õpivad vabatahtlikult paremini kui kohustuslikus korras ja käituvad samuti paremini. Nad on saanud Suvemäe osakonnas oma initsiatiivikuse ja motivatsiooni tagasi ning hakanud jälle õppima ning koolielu korraldamisel kaasa rääkima,“ kinnitab Moreno-Romero.

Õpilased, kellel hakkab Suvemäe osakonnas jälle hästi minema, võivad minna üle kunstigümnaasiumi peahoonesse suurde klassi õppima ja mõned lapsed ongi seda teinud. Kuid mõned on sealt ka tagasi tulnud. Enamik on aga eelistanud Suvemäe lõpuni läbi teha ja alles pärast seda gümnaasiumisse astuda (kunstigümnaasiumi, Pelgulinna riigigümnaasiumi, Audentese gümnaasiumi jm). 

Oma suuruse poolest on Suvemäe osakond nagu väike maakool. Seal õpib 75 õpilase ringis, igas klassis umbes kümme õpilast. Täiskoormusega õpetajaid on neli ja poole koormusega kolm. 

Tutvume Suvemäe osakonna õpetamise põhimõtetega lähemalt, et igaüks saaks ise mõelda, kas sealt saaks midagi ka 17–18-aastaste noorte õpetamiseks üle võtta. 

TEISTMOODI AJALOOTUND

TKG Suvemäe osakonna ajalootundi külastades märkasin, et tavakooli tundidest erines seal nii mõndagi. Esiteks õppisid 7.–8. klassi lapsed ühes õpperühmas. Teiseks otsustasid seal õpilased ise, missugustesse ajalooteemadesse nad süvenevad. Kolmandaks toimus tund hoopiski inglise keeles. 

Ajalugu õpitakse inglise keeles 

Selle tunni teema, mida ma külastasin, oli feodalism. Kõigest oli näha, et feodalismist inglise keeles rääkida ei olnud õpilastel raske – nad teadsid kõiki vajalikke termineid. Pärast tundi selgitas õpetaja Moreno-Romero mulle, et eelmistes tundides oli vajalikku sõnavara juba kasutatud. Lisaks olid õpilased saanud kodutööks selgitada ingliskeelsete materjalide põhjal välja, mis see feodalism üldse on, ning eelnevalt oli vaadatud ka keskajast jutustavat ingliskeelset õppefilmi. 

Õpetaja Moreno-Romero lisas, et tema õpilaste inglise keele oskust toetab see, et neile pakuvad huvi TikTok, Snapshot, raamatusari „True Crime“, Youtube’i ingliskeelsed laulud jms. Ta pakub ka ise õpilastele inglise keele harjutamise võimalusi. Kui õpilased tahavad näiteks telekast jalgpalli vaadata, siis vaadataksegi, kuid inglise keeles. 

Olgu lisatud, et ka matemaatikat õpivad Suvemäe vanemad klassid inglise keeles, sest saavad nii rohkem inglise keelt praktiseerida. Lisaks on matemaatikaõpetaja Rabin Gurung pärit Nepalist ning alles õpib eesti keelt. Vajadusel tõlgivad abiõpetajad tema jutu lastele eesti keelde. Üldse saab Suvemäe osakonnas õppida inglise keeles nelja õppeainet: ajalugu, ühiskonna- ja inimeseõpetust ning matemaatikat. Nii saavad õpilased, kellele varem ei meeldinud üldse õppida, Suvemäe osakonnas inglise keeles suhtlemise korralikult selgeks. 

Eri vanuses lapsed õpivad koos 

Et õpilaste keeletase oleks ajalootunnis ühtlasem, õppisid ajalugu inglise keelses nii 7. kui ka 8. klassi parema inglise keele oskusega õpilased. Ma ei märganud, etnoorema klassi õpilased oleks inglise keelt teistest halvemini rääkinud.„Me jagame õpilasi õpperühmadesse oskuste, mitte vanuse järgi,“ selgitas Moreno-Romero. Kes oskab inglise keelt paremini, saab õppida ajalugu inglise keeles, ükspuha, kui vana ta on või mis klassis käib. Nii saavadki ajalootunnis enam-vähem ühesuguse inglise keele tasemega õpilased kokku. 

Õpilaste oskuste järgi rühmitamist nimetatakse õppe diferentseerimiseks. Kunagises Raplas Vesiroosi gümnaasiumis rakendas seda võtet väga edukalt õpetaja Krista Mägi, kes kirjutas oma kogemuste põhjal ka magistritöö. Tema koolis moodustati rühmad paralleelklasside põhjal, kuid Suvemäe osakond on astunud sammukese edasi ja pannud kokku ka eri vanuses õpilasi. Just eri vanuses õpilased ühes klassis on see, mis õppimisea pikendamisel 18. eluaastani juhtub. Moreno-Romero: „Ei ole mõistlik panna ühevanuseid lapsi ühel ja samal ajal ühte ja sama asja õppima, sest me kõik oleme erinevad.“

Suvemäe osakonnas on lisaks 7.–8. klassi ingliskeelsele ajaloorühmale teinegi õpperühm, kus õpitakse ajalugu eesti keeles. Seal õpivad need 7.–8. klassi lapsed, kes ei tunne end inglise keeles veel kindlalt, näiteks kardavad keelevigu teha. Neil on inglise keele tunnid puhta keeleõppena. Seega on Suvemäe süsteem paindlik.

Kuidas TKG Suvemäe osakonnas tasemerühmad moodustatakse? Keegi kedagi välja ei vali, õpilased ise otsustavad, kas nad tahavad õppida ajalugu, ühiskonna- ja inimeseõpetust või matemaatikat inglise või eesti keeles. 

Ka seda põhimõtet, et õpilane ise valib endale sobiva taseme, saaks 17–18-aastaste õpilaste puhul arvestada.

Eri vanuses õpilaste koos õppimisel on mitmeid häid külgi. Moreno-Romero: „Alguses ei soovinud vanemad õpilased noorematega tegelda, kuid nooremad olid vanematest väga huvitatud ja tahtsid nendelt õppida. Seepärast loodi Suvemäe osakonnas tingimused, kus nooremad ja vanemad õpilased saavad õppida koos. See õpetab nii vanemaid kui nooremaid üksteise vastu rohkem huvi tundma, suurem huvi üksteise vastu tekitab huvi ka õppimise vastu.“ 

Moreno-Romero märgib et Suvemäe lapsed õpivadki üksteiselt. Kui nooremad ja vanemad õpilased hakkasid üheskoos jalgpalli mängima, siis nad olid nagu ühe pere lapsed, kus vanemad lapsed selgitavad noorematele mängureegleid jms. Suvemäel hakati korraldama ka koosolekuid, kus vanemad õpilased arutavad noorematega, mida need tahaksid teha, ja siis ongi neid asju tehtud. Sellised ühised arutelud on muutnud eri vanuses laste suhted sõbralikuks, kiusamisjuhtumeid on väga vähe, sest ollakse ju head tuttavad ja mängukaaslased. 

Kas sellest oleks ka ülekasvanud noorte puhul midagi üle võtta? Miks näiteks ei võiks olla tugevamad õpilased raskutes õpilaste tuutorid?

Õppimise teema valib õpilane ise

Huvitav osa Suvemäe ajalootunnist oli edasise süvenemise teemade valimine. Õpilased ise otsustasid, mida nad tahavad keskajast põhjalikumalt teada. Näiteks üks õpilane soovis uurida naiste elu keskajal, teine meditsiini, kolmas keskaja kunsti jne. Õpetaja Moreno-Romero ütleb, et Suvemäel ei saa lapsed teemasid, mis neid ei huvita. „Õpitav teema peab tekitama intellektuaalset uudishimu,“ selgitab ta.„Isegikui õpilastel on hullud ideed, arutame ikkagi, missugustesse neist oleks võimalik ja vajalik süveneda. 

Üldse saavad Suvemäel õpilased ise otsustada neljas õppeaines – kunsti-, ühiskonna- ja inimeseõpetuses ning ajaloos –, millesse nad soovivad süveneda, millest nad tahavad kõige rohkem teada saada. Näiteks ükskord huvitas õpilast naiste roll vanas Egiptuses, Roomas ja Kreekas. Õpetaja vastas, et see on hea teema, ja aitas õpilasel aru saada, missugustele küsimustele tuleks selle puhul vastata. Moreno-Romero rõhutab, et huvitava teema puhul õpib õpilane kiiresti iseseisvalt infot leidma, allikaid võrdlema, endale olulisi küsimusi esitama jne. Selline iseseisvalt süvenemine ergutab õpilase initsiatiivi, mis ongi koolis kõige tähtsam. 

Kas selline ise otsustamise õigus ei sobiks ka ülekasvanud noortele? Enamasti lahkuvad nad ju koolist selleks, et iseseisvalt elama hakata. 

Õppija huvi on ainekavast tähtsam

„TKG Suvemäe osakonnas on kesksel kohal õppijas huvi äratamine, mitte ainekava täitmine,“ selgitab Moreno-Romero. „Meie õpetaja ei ole diktaator, kes teeb ettekirjutusi, vaid giid, kes loob lastele võimalusi ja juhib neid huvitavate kohtade juurde.“ 

Moreno-Romero: „Raskemates ainetes, nagu matemaatika, keemia ja füüsika, võtavad õpetajad päris suure osa vastutusest enda peale. Aga kui eesti keeles tuleb teha näiteks referaat, siis arutame kõik koos, mis teemal ja kuidas seda kirjutada, ning lõpuks otsustab iga õpilane ise, millest kirjutab. Tundides otsustavad õpilased ise ka selle üle, kuidas mingit teemat õppida ehk missugust õppemeetodit tunnis kasutada. Ainult nii hakkavad nad tundma, et vastutavad ise oma õppimise eest. „Kui õpetaja ütleb täpselt ette, mida, kuidas ja mis ajaks peab tegema, siis ei saa õpilane oma õppimise eest ise vastutada. Siis vastutab õpetaja,“ selgitab Moreno-Romero. Tagajärg on, et õpilane ei soovi mitte midagi omal algatusel teha.“

Õpetaja Moreno-Romero selgitab, et Suvemäe osakonna õpetajate eesmärk on tekitada lastes huvi iseseisvalt süvenemise ja õppimise vastu. Kui huvi on olemas, siis tuleb teadmisi rohkemgi, kui ainekava nõuab. Näiteks üheksanda klassi tasemetööd olid Suvemäel riigi keskmisest paremad. See kinnitab, et õpetajal tasub oma võimu õpilastega jagada. Oma teema vastu siirast huvi tundvad õpilased teavad tihti õpetajast endastki rohkem ja on oma rühmakaaslaste jaoks tõelised eksperdid. „Mul on väga hea tunne, kui õpilased teavad midagi minust paremini,“ ütleb õpetaja Moreno-Romero. 

„Meile on õpilane tähtsam kui õppeaine, me keskendume kellele, mitte millele,“ rõhutab Moreno-Romero. Arvata võib, et ka ülekasvanud noorte puhul tuleb alustada huvi tekitamisest õppimise vastu. Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumis on alustatud isegi sellest, et kõigepealt on tehtud koolist väljalangenud õpilastega põnevaid linnaekskursioone – huvi tekitamiseks! – ja alles pärast seda on hakatud tasapisi õpikust ajalugu õppima.

ÕPILASTE VÕIM KOOLIS – ÜLDKOOSOLEK!

Nägin kunstigümnaasiumi Suvemäe osakonnas üldkoosolekut, mida nad ise nimetavad Suvemäe ringiks. Üldkoosolek toimub Suvemäe osakonnas kaks korda nädalas ja seal osalevad 5.–9. klassi õpilased. Noorematel klassidel on oma väiksemad aruteluringid, kuid paljud nooremad õpilased vaatavad suuremate õpilaste arutelusid pealt, sest tahavad teada, kuidas vanemad õpilased arutavad õpetajatega olulisi küsimusi nagu võrdsed võrdsetega. Näiteks seda, kuidas kasutada paremini kunstituba, kui tihti tohib vaadata nutitelefoni, millal korraldada uisupäeva jms. 

Hääletamise ajal on Suvemäe ringis õpilastel ja õpetajatel kõigi ainult üks hääl. Kuna lapsi on õpetajatest rohkem, ongi võim õpilaste käes. Skeptiliselt meelestatud inimesed on seda kuuldes kohkunult küsinud, kas see ei vii kaoseni. Suvemäel pole seda juhtunud. Üks seletus on see, et õpetajad võtavad õpilaste arueludest võrdsetena osa ja nende ettepanekuid, selgitusi ja argumente võtavad õpilased hääletamisel samuti arvesse. Lisaks on Johannes Käis öelnud, et kogenud õpetaja lihtsalt oskab oma tahtmise õpilase tahtmiseks muuta. 

Aga mis juhtuks, kui anda võim 17–18-aastaste kätte? Kui lasta neil endal otsustada, missuguse korra järgi nad õppida soovivad? 

Vanemad pedagoogid, kes on lugenud Anton Makarenko teoseid, tunnevad Suvemäe ringis ära tema kolonistide üldkoosolekud, kus päevakorra teatasid õpilased, ettekanded tegid õpilased ja arutelu juhtisid ning hääletusi viisid läbi samuti õpilased. Ka Suvemäel tegid seda kõike õpilased ise. Õpetajad istusid õpilaste hulgas ja avaldasid koosoleku juhataja loal ka arvamust, kuid hääletamise ajal oli neil ainult üks hääl nagu õpilastelgi. 

Nägin sellel üldkoosolekul ka, kuidas õpilased hääletasid õpetaja Moreno-Romero enda koolikorraldusliku ettepaneku rahulikult maha. Õpetaja ise kommenteeris seda hiljem nii: „Kui enamus nii otsustas, siis pean ma sellega leppima, aga mul on hea meel, et julgetakse ka õpetajate ideid maha hääletada.“ 

Nutivaba kolmapäev

Suvemäe ringi päevakorras oli ka üks väga terav küsimus – nutivaba kolmapäev. Jäin huviga ootama, kuidas õpilased sellesse suhtuvad ja mil moel lõpuks hääletavad. Mõned õpilased olid intensiivselt, peaaegu kärarikkalt selle vastu, et nutivabal kolmapäeval ei või telefonist isegi muusikat kuulata. Nad väitsid, et muusikata lähevad nad väga närvi, sest koolis on igasuguseid keskendumist segavaid tegureid – näiteks nooremate klasside lapsed jooksevad koridoris ja kisavad jne. Teised õpilased jälle ütlesid, et muusika kuulamise kõrvalt käiakse ka TikTokis, mängitakse mänge, vesteldakse Chatis jne. Lõpuks hääletati ikkagi range nutipäeva poolt, kuigi arutelu ajal tundus, et läheb vastupidi. „Usaldage õpilaste tervet mõistust!“ ütles õpetaja Moreno-Romero minu üllatuse peale. Olgu lisatud, et klassitundides kasutavad õpilased nutitelefoni väga palju. Sellessamas ajalootunnis, mida ma nägin, leidsid õpilased keskaja kohta esitatud küsimustele väga kiiresti vastuseid just nutitelefonist.

Õpetaja Moreno-Romero selgitab, et kõik nutitelefoni kasutamise reeglid on Suvemäel õpilaste enda kehtestatud ja kui keegi on nutivabal ajal telefonis, teevad teised õpilased talle selle kohta märkuse. Nii antakse esimene hoiatus. Kui sama õpilane läheb jälle valel ajal telefoni, siis tuleb teine hoiatus ja kolmanda meetmena arutatakse juba üldkoosolekul, kuidas seda õpilast aidata. Moreno-Romero ütleb, et mõnelegi lapsele on just kaasõpilaste abi vaja. Näiteks ühel lapsel oli telefonis 48 mängu ja teisel koguni 60. Lapsevanemad palusid, et kool aitaks lastel sellest needusest lahti saada. 

Arvata võib, et ka 18. eluaastani „koolis hoitavad“ õpilased vajavad oma kaasõppijate tuge ja abi ehk ühiseid arutelusid selle üle, kuidas edasi minna.

Moreno-Romero lisab, ettalon olnud huvitav jälgida, mida teevad õpilased siis, kui ei tohi ühise kokkuleppe põhjal telefoni kasutada. Mõned loevad siis raamatut, kuid enamik lapsi on hakanud omavahel rohkem suhtlema, mis on ju väga hea. „Väga tähtis on, et nutikasutuse piirang on õpilaste endi otsus,“ toonitab Moreno-Romero. 

Stoppreegel aitab piiri pidada

„Kui me neli aastat tagasi esimesi lapsevanemate koosolekuid korraldasime, küsis mõnigi isa või ema, kas laps saab Suvemäel tõesti teha kõike, mida tahab. Tuli selgitada, et see pole päris nii. Eesti on vaba ja demokraatlik riik, kuid see ei tähenda, et Eestis võib kiirust ületada, autoga kõnniteel sõita, muru peal parkida jne. Nagu on ühiskonnas, nii on ka demokraatlikus koolis oma selged piirid ja reeglid selle kohta, mida tohib teha ja mida mitte. Võrdlusest liiklusega saavad väga hästi aru nii lapsevanemad kui ka lapsed ise, kinnitab Moreno-Romero.

Tõsi, igas koolis juhtub midagi, mis on kellelegi ebameeldiv, olgu ta siis vanem või noorem õpilane. Suvemäel on kehtestatud sellisteks juhtumiteks reegel: kui kellelegi mingi asi ei meeldi, ütleb ta „Stopp!“. Näiteks tahtis suurem õpilane väiksemat tõsta, kuid väiksemale ei meeldinud, et teda puudutatakse, ja ta ütles kohe „Stopp!“. Suurem jättiski ta tõstmata, sest igaühe, ka nooremate õpilaste õigusi peab austama. Keegi ei tohi teisele õpilasele hüüdnime panna, kui talle see ei meeldi, keegi ei tohi teist tõugata ega lüüa, teise õpilase asju ilma loata enda kätte võtta jne. Kui nii siiski tehakse, siis öeldakse „Stopp!“. „Kui noortel on juba koolis sellised reeglid selged, saavad nad ka kodanikena paremini hakkama,“ usub Moreno-Romero. 

Kui konflikt ikkagi tekib, siis lahendatakse see Suvemäel taastava õiguse põhimõtete järgi, selgitab Moreno-Romero. Ta lisab, et kiusamise vastu võitlemine ei ole Suvemäel ainult õpetaja vastutus, vaid ka õpilased ise peavad kiusamisele vastu astuma. Kui õpilased kiusamist märkavad – ja seda on paar korda juhtunud –, siis nad ütlevad kiusajale, et nii ei tohi teha. Need on tõelised kodanikud, kes niimoodi nõrgema kaitseks välja astuvad. 

Õpetaja Moreno-Romero toonitab, et kui demokraatia reeglid on paigas ja õpilased teevad koos õpetajatega ühiselt otsuseid, tekitab see õpilastes tunde, et nendest oleneb koolis nii mõndagi. Tänu sellele tunnevad nad ennast koolis turvaliselt.Lastele, kellega pole varasemas elus üldse arvestatud, mõjub väga hästi, kui nende arvamust tõsiselt kuulatakse ja arvesse võetakse. Neil tekib väärtusliku inimese tunne, mis aitab neil depressioonist ja motivatsioonipuudusest üle saada ning julgustab oma initsiatiivi näitama ja aktiivselt tegutsema, selgitab Moreno-Romero. 

„Suvemäel püütakse kõigepealt tõsta õpilaste eneseusku. Selleks lastaksegi neil kaks korda nädalas koolielu tähtsate küsimuste üle otsustada. See laseb õpilastel ennast olulisena tunda ning tõstab nende enesehinnangut, virgutab nende initsiatiivi, kuni nad hakkavad oma ideid välja käima ja neid ka ellu viima,“ kordab Moreno-Romero. 

Ka koolis halvasti edasi jõudvad ja koolist lahkunud õpilased vajavad eelkõige usku iseendasse, teadmist, et nad saavad lõpuks kõigega, ka õppimisega, hakkama.

Õpilased otsustavad ka raha kasutamise üle

Moreno-Romero: „Suvemäel on väike MTÜ, mille jaoks vanemad raha annetavad. Õpilased on otsustanud selle eest peamiselt raamatuid ja kunstitarbeid osta. Ükskord tahtsid 5.–6. klassi lapsed ekskursioonile minna, kuid vanemate rahast selleks ei piisanud. Hakati mõtlema, kuidas raha juurde saada, ja õpilased tulid välja ideega koolilaadal omatehtud piparkooke müüa ja saadud raha reisikassase panna. See tähendab, et kool on neile koht, kus nad saavad ka raha teemat turvaliselt arutada ja oma plaane katsetada. Lõpuks on see täiesti nende projekt ja nende päris elu.

HUVITEGEVUS AVAB UKSE TULEVIKKU

Suvemäe õpilastel on kolmandik koolipäevast vaba aeg. See ei tähenda, et nad siis ekraani taga istuksid, selgitab Moreno-Romero. Nad pakuvad Suvemäe ringi koosolekul välja ideid, kuidas vaba aega mõistlikult sisustada, ja neid ideid rakendatakse ka ellu. Nii tekkisid näiteks male- ja terviseklubi, korea keele klubi jt. Terviseklubi juhendab üks lapsevanem. Tegutsevad ka robootika- ja konfliktide lahendamise klubi. Moreno-Romero ise juhendab DJ-klubi. Klubid on kohad, kus noored saavad rühmituda oma huvide järgi ja üheskoos süveneda, ennast identifitseerida, endale selgeks teha, mida nad tahavad tulevikus uurida ja õppida. 

Klassijuhataja aitab teed leida

Suvemäe klassijuhatajad ei suuna klassi tegevust, vaid istuvad oma õpilastega väikeses ringis ja aitavad arutada teemasid, mis neid huvitavad. Klassijuhataja on koolis õpilastele kõige lähedasem inimene, ta on õpilastele emotsionaalselt toeks, toetab neid ka õppimises. Mõnigi laps ütleb klassijuhatajale, et ei suuda keskenduda. Valus kuskilt ei ole, kuid aju ei tööta. Siis hakkab see laps koos klassijuhtajaga uurima, miks on nii ja kuidas asju korraldada, et ta suudaks jälle õppida. Näiteks küsib klassijuhataja lapselt, missugune inimene ta tahaks kümne aasta pärast olla, millega ta tahaks siis kõige meelsamini tegelda. Mis erialal ta tahaks töötada? Kas ta tahaks töötada kodu- või välismaal, maal või linnas, kas ta tahaks tegelda inimeste või loomadega jne. Seejärel hakatakse koos lapsega mõtlema, mida on vaja eesmärgi poole liikumiseks teha. Lõpuks lapsed ise otsustavad, mida nad teha tahavad. Tulemus on see, et õpilane hakkab kaugema eesmärgi nimel jälle õppima. 

Kaugem eesmärk peab ka 17–18-aastastel kooli tagasi tulnud noortel pidevalt silme ees olema. See annab nendegi õppimisele ja püüdlemisele tähenduse ja mõtte.

„Lünkade täitmine töövihikus ei saa olla õpilase elu eesmärk. Selle asemel tuleb keskenduda õpilase huvidele ja tema tulevikueesmärkidele. Alles pärast kaugemate eesmärkide selginemist muutuvad ka väiksemad ülesanded õpilaste jaoks tähendusrikkaks,“ toonitab Moreno-Romero. 

KOGEMUSTE JAGAMINE

Tallinna Kunstigümnaasiumi Suvemäe osakonna kogemus näitab, et demokraatliku kooli mudel töötab nii hästi, et isegi initsiatiivi ja motivatsiooni täielikult kaotanud õpilased hakkavad jälle õppima. Miks siis seda efektiivset koolimudelit Eestis laiemalt ei kasutata? 

Õpetaja Moreno-Romero möönab, et Suvemäe osakond on demokraatliku kooli mudelit püüdnud teistelegi Eesti koolidele tutvustada, näiteks on sellest põgusalt räägitud Tartu Forseliuse kooli inimestega. Paraku on õpetajatel Suvemäel kohapeal nii palju tööd ja tegemist, et oma kogemuste laiemaks tutvustamiseks ei ole lihtsalt aega jätkunud. 

„Eesti koolides tuleb õppimist kindlasti muuta,“ nendib õpetaja Moreno-Romero. „See võib olla väga valus protsess, eriti noortele, kellega on olnud tavakoolis palju pahandust. Algul ütlevad nad ka Suvemäel, et neile ükski asi ei meeldi, et nad ei viitsi mitte midagi teha, et nad ei tea midagi ega tahagi teada jne. Siis lepitakse õpilastega ühiselt kokku hindamise kriteeriumid, arutatakse läbi, kuhu tahetakse jõuda ja mida ollakse valmis selle nimel õppima. Suvemäe osakonnas on õnnestunud õpilastes niimoodi jälle huvi äratada ja Moreno-Romerole meeldiks väga, kui teisedki Eesti koolid demokraatliku kooli mudeli vastu huvi tunneksid ja seda rakendada püüaksid. 

„Kõik Eesti koolid ei pea olema Suvemäe osakonna moodi, kuid selliseid koole võiks olla igas linnas ja maakonnas,“ arvab õpetaja Moreno-Romero.

Lapsevanemaid tuleb samuti õpetada 

Igal aastal lahkub Suvemäe osakonnast poole õppimise pealt umbes kümme õpilast. Kuid tähelepanuväärne on, et nad ei lahku põhjusel, et ei saa koolis hakkama, pigem tahavad nende vanemad kaitsta neid Suvemäe rangete reeglite eest, mis õpilased on ise kehtestanud. Mõnelgi lapsevanemal süda lausa lõhkeb kaastundest, kui tema laps peab piineldes ilma nutitelefonita hakkama saama. Need vanemad ei hooli, et nende laps ei loe raamatuid ega suhtle oma koolikaaslastega. 

Moreno-Romero rõhutab, et seega peavad lapsevanemadki õppima ja selleks on Suvemäel lapsevanemate aruteluring. Kokku saadakse kuus korda aastas – üks kord üle kahe kuu. Seal arutatakse, mis on lastele raske ja kuidas on raskuste korral abi klassijuhatajast, aineõpetajate konsultatsioonidest, vestlustest coach’iga jne. Teisalt arutatakse laste endaga läbi, mis on neile raske ja missugust abi on neile vaja. Kui laps tunneb, et tal on vaja mõne ülesande täitmiseks rohkem aega, siis ta seda saabki. Aeglasemalt õppimise pärast kedagi halva hindega ei karistata. 

Väiksematel lastel on vahel kodus halb õhkkond ja siis ei oska nad kodus ega koolis oma käitumist reguleerida. Sellisel juhul räägitakse Suvemäel lapsega algul nelja silma all, missugust abi ta vajab, kuid vajadusel küsitakse ka Suvemäe ringis õpilastelt, kes ja kuidas saaks seda õpilast aidata. On vanemaid, kes ei luba oma last üldkoosoleku ette viia, sest nende arvates oleks see lapsele ebamugav. Kui aga vanemad saavad aru, et lapse halvasti käitumise põhjus võib olla nende enda järeleandlikkus ja ülehoolitsemine, hakkavad nad mõtlema, kuidas ise teistmoodi käituda, ja siis tekib kooliga hea koostöö. 

Karta on, et ka mõnegi 17–18-aastase noore puhul tuleb teha tööd mitte ainult tema, vaid ka ta vanematega. 

Ja lõpuks üks väga oluline küsimus: kui teised koolid võtavad Suvemäe kogemuse kasutusele, kes peaks siis sellega kaasnevad lisakulutused katma? Kas ikka see, kes õppimiskohustust 18. eluaastani pikendab? 

---

Vaata ka videoid

Õpetaja Charlie Moreno-Romero ingliskeelne ajalootund Suvemäe osakonna 7. ja 8. klassi ühisele grupile.

Ingliskeelne ülevaade TKG Suvemäe osakonnast. Oma hinnangu Suvemäe osakonnale annab Euroopa Nõukogu haridusekspert Derry Hannam.