Õppekavade ajakohastamine toob tehnoloogia ainevaldkonda märkimisväärseid muutusi. Käsitöös, kodunduses ja tehnoloogiaõpetuses hakkavad kehtima kooliastmeti ühised õpitulemused ja iga õpilane peab need saavutama kõigis kolmes aines. Väga lihtsustatult tähendab see, et edaspidi õpivad poisid ka käsitöötehnikaid ja kodundust ning tüdrukud puu- ja metallitööd. 

Millised on on tehnoloogia ainevaldkonnas tehtavate muutuste tagamaad, selgitab Haridus- ja Teadusministeeriumi üldhariduse peaekspert Kertu Tort: „Ehkki kool peab tagama kõikidele õpilastele võrdsed võimalused, selgub uuringutest, et tekitame ja võimaldame nendes ainetes soolist ebavõrdsust. Tagasisideküsitlustest nähtub, et koolid justkui annavad õpilastele valikuvabaduse ja dokumentides on see ka kenasti kirjeldatud, aga tuleks mõelda, mille põhjal õpilased oma valiku teevad. Nad on kaudselt mõjutatud ühiskonnas sügavalt juurdunud soolistest stereotüüpidest, mis on levinud nii kodudes kui mingil määral ka õpetajate seas.“ 

Uus süsteem pakub õpilastele rohkem võimalusi

Nüüdsest tuleb koolidel tagada, et kõik õpilased õpivad kõiki tehnoloogiavaldkonna aineid ja ka ainesisu on kõigil ühesugune. „Et ei tehtaks nii, et käsitöös on tüdrukutele üks ja poistele teine teema,“ rõhutab Kertu Tort ja küsib, kas juba soopõhine gruppidesse jagamine pole ebavõrdsuse loomise eeldus. „Miks grupid peaksid üldse soolised olema? Võõrkeeltes ei jaga me ju õpilasi soo alusel rühmadesse.“ Tema arvates võiks grupid moodustada näiteks hoopis nimekirja alusel.

Küsimusele, millised on õpetajate hoiakud muutuste suhtes, vastab ta, et õpetajaskond on väga mitmekesine ja hinnangut üleüldistele hoiakutele ta anda ei oska. „On väga häid näiteid koolidest, kus lähenetakse ainele tänapäevaselt ja saadakse aru, miks on vaja kõikidele õpilastele kõiki nendes ainetes kirjeldatud oskusi edasi anda.“ Tema sõnul valitseb õpetajate seas hirm, et kui aines ei minda süviti, siis õpilased midagi selgeks ei õpi. „Loomulikult on oskused vajalikud, aga kõigepealt peab äratama õpilastes huvi ja soovi neid omandada. Mida laialdasemad on teadmised, seda autonoomsemad on valikud elus, sest ollakse proovinud eri valdkondi ja tehnikaid. 4. klassis on teadmised valiku tegemiseks liiga piiratud,“ leiab ta ja lisab, et tehnoloogiavaldkonna ainete õpetamisel ei tohiks olla domineerivat ainet, kõik peaksid saama kõiki tehnoloogiaid võrdselt katsetada ja proovida.  

Kertu Tordi sõnul on praegustes õppekavades toodud olulisena välja koostöö kogukonna ja kohalike ettevõtetega. „Soovitame minna kohalike ettevõtjate juurde ja tutvustada õpilastele võimalusi ja väljundeid tööpõllul. Õpilastel on tähtis teada, miks nad midagi õpivad, kuidas see neile kasulik on ja mil moel edasises elus määravaks muutub. Tehnoloogiavaldkonnas on töövõimalused väga laialdased.“ Ka koolide ja õpetajate koostöö on oluline. „Koostöös sünnivad head ideed,“ usub Kertu Tort. Tema sõnul ei ole enam küsimust, miks seda kõike vaja on, vaid kuidas seda teha. Oskuste mõttes ei ole ju ainekavasse midagi uut lisatud, pigem on tegemist põhimõtete nügimisega, soostereotüüpide väljajuurimisega ning õpilaste valikuvõimaluste laiendamisega.

Huvilistega on alati võimalus süviti minna

Gustav Adolfi Gümnaasiumi käsitöö- ja kodunduse õpetaja Kristiin Sidoki sõnul õpivad nende koolis kõik õpilased kõiki tehnoloogiavaldkonna aineid, klassid jaotatakse pooleks nimekirja alusel, olenemata soost. 4., 5. ja 6. klassis õpitakse esimesel ja teisel trimestril nii käsi- kui puutööd, kolmandal trimestril saavad õpilased ise valida, kumma ainega soovivad nad süvendatult edasi tegeleda. 6. klassi lõpus otsustab õpilane, kas õpib kolmandas kooliastmes käsi- või puutööd, ning seni on valik jaotunud päris võrdselt ja valutult. 

Kristiin Sidok peab oluliseks võimalust tutvustada õpilastele võimalikult paljut. „Annad ampsusid eri asjadest, et avardada silmaringi. Nii saab õpilane aru, mis talle kõige rohkem meeldib. Ja pärast 6. klassi lõppu ei lähe sugugi kõik tüdrukud ühte ja poisid teise rühma. Pole sugugi haruldane, kui mõni poiss otsustab minna tekstiilitööga süviti.“ Tema kogemuse põhjal ei saa laste huvisid ja eeldusi kuidagi soopõhiselt määrata, käsitöös andekaid ja saamatumaid on nii poiste kui tüdrukute hulgas. „Mõned poisid heegeldavad mitu korda paremini kui tüdrukud,“ toob ta välja. 

Kristiin Sidok teab, et kui õpilased on algusest peale harjunud õppima ja tegutsema segagruppides, ei vaata sellele keegi viltu: „Mitte mingit ninakrimpsutamist pole. Pole nii, et noor tiritakse justkui vägisi kuskilt ära, sest nii on kogu aeg olnud.“ 

Käsitööõpetajate vastuseisu kõige suuremaks põhjuseks uuele süsteemile üleminekul peab Kristiin Sildok hirmu, et õpe muutub pinnapealseks. „Muretsetakse, et kaotatakse aine mahus ega jõutagi enam kampsuneid ja sokke kududa. Mina olen võtnud vastu otsuse, et nii lihtsalt on, ei saa kümne küünega vanast süsteemist kinni hoida. Peame edasi liikuma.“ Ta tunnistab, et võrreldes varasemaga on õpe pinnapealsem ja leidub õpilasi, kes tahavad rohkem ja süviti minna. „Nendega lähmegi süviti. Seda võib teha ka ringitunnis.“ Gustav Adolfi Gümnaasiumis on tekstiilidisaini ring, järgmisest aastast alustab ka kokandusring. Kristiin Sildok ei ütle ühelegi huvilisele, et ei õpeta talle palmikut tegema. Ja huvilisi leidub igas klassis. 

Gustav Adolfi Gümnaasiumis jätkub tehnoloogia ainevaldkonna arendustöö ning Kristiin Sidoki sõnul pole parim võimalik õppekorraldus ilmselt veel välja töötatud. Siiski toimib ka praegune variant ning varasema süsteemi juurde ta enam mingil juhul ei naaseks.

Kolleegidel soovitab ta suhtuda nii, et tass on pooltäis, mitte pooltühi. „Paljud kardavad, et see on käsitöö allamineku algus ja meie aine võib ühel päeval üldse ära kaduda. Arvatakse, et ei tohi alla anda, muidu võetakse varsti veel rohkem ära ja lõpuks tehaksegi kõike kuuma liimi ja klammerdajaga. No ei ole nii!“ Ise ta unistab, et ühel päeval hakkavad õpilased eri meediume ühendama, ning kasutavad oma projektides nii tekstiili- kui ka puutöökursusel omandatut. „See oleks eriti äge! Olen selle peale väga palju mõelnud. Aga süsteem ja õppekorraldus vajab natuke veel arendamist.“

Kõiki muutusi ei pea ellu viima üleöö

Võru Kreutzwaldi Kooli käsitöö- ja kodunduse õpetaja Regina Vildo sõnul õpivad nende koolis poisid ja tüdrukud juba teist aastat kõiki tehnoloogiavaldkonna aineid võrdsel määral, kuid segagruppe ei ole nad seni veel moodustanud. „Hakkasime eelmisel aastal uut süsteemi välja töötama, alustasime vaikselt,“ räägib ta ja rõõmustab, et õpilased on selle päris hästi vastu võtnud. „Alguses poisid küll vaatasid, et misasja, kas nad peavad õmblema hakkama, õpetajad on hulluks läinud, aga tegelikult harjusid kiiresti ja tulemused on päris vahvad.“ Talle meenub, et kord, kui grupid tunnis mingil põhjusel segi olid, õpetasid hoopis poisid tüdrukuid õmblusmasinal õmblema. „Algklassides teevad lapsed niikuinii kõike koos ning samaviisi jätkates ei esine neil sellega seoses probleeme. Raskem oli uue mõttega kaasa minna 8. ja 9. klassi poistel. Alguses olid nad vastu, aga lõpuks oli kõik hästi.“ Ta leiab, et asjale aitas kaasa ka õpetajate positiivne suhtumine uuendustesse. 

Regina Vildo arvates on uue süsteemiga raskem kohaneda staažikatel, kaua töötanud õpetajatel, kes pikalt harjunud teistmoodi tegema. „Nad natuke kardavad ka seda, et poistel tekivad distsipliiniprobleemid,“ teab ta ja kinnitab, et tegelikult seda ei juhtu. Kindlasti mitte suuremal määral, kui tüdrukutel. On ju ka tüdrukuid, kes ei taha üldse käsitööd teha. „Ei tasu muutusi karta. Ja neid ei pea ju rakendama ellu üleöö,“ julgustab ta ning soovitab hakata õpilasi segagruppidesse jagama juba alates 5. klassist, et nad oleksid algusest peale sellega harjunud. „Rahulikult mõelda, kolleegide käest nõu küsida, teiste kogemusi kuulata, mitte paanitseda! Üle mõelda ei tasu,“ soovitab ta. Regina Vildo korraldab koolivaheajal Võru maakonna õpetajatele inspiratsioonipäeva, jagab oma kogemusi ning annab soovitusi. 

Küsimusele, kas tema hinnangul on tüdrukud käsitöös osavamad kui poisid, vastab ta: „Mina nii ei ütleks. On poisse, kes on väga osavad õmblemises, ja tüdrukuid, kes teevad puutööd paremini kui poisid. Ja muidugi on tüdrukuid, kes teevad oma käsitöö ruttu ja lohakalt ära ning kellel on täiesti ükskõik. Kindlasti pole nii, et poisid on paremad ühes vallas ja tüdrukud teises.“

Mitmekesine õpe aitab õpilastel end tundma õppida

Peetri Lasteaias-Põhikoolis hakati tehnoloogiaõpetuse ainevaldkonda reformima juba kuus aastat tagasi. Õpetajad Inga Veskimägi ja Margit Alesmaa töötasid välja kontseptsiooni, mille kohaselt on õpilased jagatud segarühmadesse, kus poisid ja tüdrukud jagunevad võimalikult võrdselt ning kursused toimuvad kaheksa nädala kaupa. Aastas läbitakse neli kursust. Viie aasta jooksul õpitakse savitööd, õmblemist, kodundust, puutööd, viltimist, nahatööd, kudumist, 3D-d, arhitektuuri, rahvuslikku puutööd, rahvuslikku käsitööd ja tootearendust ning 9. klassis teostatakse lõpuprojekt vabalt valitud tehnika(te)s. Aine nimeks sai „Ideest teostuseni“ ja praegu 9. klassis õppivad noored on esimesed, kes on läbinud nii-öelda täisprogrammi.

Igal kursusel omandab õpilane uued teadmised ja oskused ning tulenevalt käsitletavast teemast mõtleb välja idee ja teostab selle. Inga Veskimägi sõnul ongi just see väärtus. „Mitte see, et oskad küll meisterlikult mõnda tehnikat, aga ei soovi seda tulevikus kunagi praktiseerida. Tähtis on, et õpilane saab teadmise, et tema ideed on väärtuslikud, tema mõtted oodatud ja ta saab hakkama. Ja isegi kui ta töö mõnes etapis ebaõnnestus, oskab ta analüüsida, mis põhjustel ta seekord oma eesmärke ei täitnud. Ka ebaõnnestumine on aktsepteeritud. Õpilane mõistab, et kui ta on praegu veel halb ajaplaneerija, saab ta minna selle teadmisega järgmisele kursusele ja ajaplaneerimisele rohkem tähelepanu pöörata.“ Ta leiab, et sundimisel pole mõtet: „Siis õpilane otsibki „abi“ vanaemalt ja ehk leiab ka lahenduse, et õpetaja oleks temaga näiliselt rahul. Paraku ei muutu temas kui õppijas selle protsessi käigus mitte midagi, kui keegi teine talle töö valmis teeb. Aga see, kui ta mulle kursuse lõpus tagasisides julgelt kirjutab, et peaks tunnis paremini keskenduma või oma eesmärgi nimel rohkem pingutama, on just see, mida soovime õpilast koolis omandavat. Me soovime, et temast kasvaks ennastjuhtiv õppija, kes tunneb käelisest tegevuse õppeprotsessist rõõmu.

Margit Alesmaa lisab, et kui õpilane saab ideest teostuseni kursustel igasuguseid materjale ja tehnikaid proovida – isegi kui ta mõnes ebaõnnestub –, ei karda ta järgmisel kursusel uut ideed ellu rakendada. Kui õpilane on ise oma projekti välja mõelnud, on ka tema sisemine motivatsioon seda teostada oluliselt kõrgem kui siis, kui õpetaja on talle väga kindla ülesande ette andnud. Õpilane ei võrdle ennast „Ideest teostuseni“ kursustel kaasõpilastega. Soovime, et tal ei tekiks tunnet, et ta pole piisav; tema ideed on klassiruumis alati oodatud ning ta on inimesena aktsepteeritud,“ ütleb Inga Veskimägi. Tema sõnul panevad eespool toodud põhimõtted õpilast oma ideede realiseerimise nimel rohkem pingutama ja võimaldavad tööprotsessist rõõmu tunda. 

Inga Veskimägi toob välja ka õpilaste tagasiside olulisuse: „Küsime õpilaselt kursuse lõppedes, mida saaksid nii õpetaja kui ka tema ise teha, et tema õpikogemus oleks parem. Oma tagasisides on õpilased ausad, sest oleme koostöised ning innustavast ja edasiviivast õpikogemusest väga huvitatud. On oluline, et õpilastel oleks vaba loominguline keskkond, siis saavutavad nad ka paremaid õpitulemusi. Sellisel viisil õpetades anname õpilastele tiivad.“

Õppima peaks algusest peale segarühmades

Inga Veskimägi sõnul on juba see määrav, kuidas klassiruumi nimetatakse: „Kui uksel on olnud silt „Tüdrukute käsitööklass“ või „Poiste puutööklass“, on sellega rõhutatud soostereotüüpe. Ümbritsevad sildid mõjutavad meid märkamatult ja juba kujunenud stereotüüpe murda on väga raske. Kõik „väikesed“ märkused või naljaga öeldud ütlemised, mida inimene iga päev näeb ja kuuleb, kujundavad tema hoiakuid ja väärtusi. Seega otsustasime koolis anda ainevaldkonnale uue võimaluse ja panime ka uue nime. „Ideest teostuseni“ on ka sisuliselt väga täpne õppeprotsessi kirjeldus, kuna iga kursuse raames omandab õpilane teadmised, oskused ja hoiakud, et saavutada kooliastme õpitulemused.“

Margit Alesmaa sõnul oli hea minna uuele süsteemile üle 5. ja 6. klassidega. „Nendega on lihtsam müüte murda ja ega selleks ajaks neid kuigi palju tekkinud olegi.“ Vanemate õpilastega on tema sõnul uue ja harjumatu süsteemiga raskem alustada. „Kui 5. klassi segarühmades toimunud õmblemise kursus sujus probleemideta, siis 7. klassi poisid olid väga nördinud. Istuti lausa tunnis, pea laual,“ meenutab ta. „Kui aga needsamad 5. klassi poisid ja tüdrukud 7. klassi jõudsid ja taas õmblemise kursus algas, tulid nad klassi, öeldes: „Tere, me oleme nüüd siin! Mida me õmblema hakkame?“ Nad olid entusiastlikud, sest neil oli meeles eelmise õmblemiskursuse hea kogemus,“ räägib Margit Alesmaa.

Inga Veskimägi sõnul oli kudumiskursus kõige kauem soopõhine, seda just ühiskonnas levinud arusaamade tõttu. „Sa pead õpetajana olema ise hästi kindel ja tuginema sellele, kuidas õpitav tegevus toetab iga õppija arengut. Kududa ei pea ju iga inimene ilmtingimata oskama, seda pole otseselt vaja ei poisil ega tüdrukul. Omavaheliste arutelude ja eelnevalt rakendatud muudatuste ja tegevuste tagasisidele tuginedes soovisime anda õpilastele pingutust nõudva ülesande, kus käed ja aju peavad koostööd tegema. Leidsime, et kudumine on selleks just paras väljakutse. Me ei koo ju siin kuuenda klassiga valmis kindaid ja sokke, vaid õpetame õpilasi käelise tegevuse kaudu pingutama.“

Peamiseks takistuseks tehnoloogiaõpetuse ainevaldkonna arendamisel peavad mõlemad põrkumist juurdunud hoiakute vastu. Margit Alesmaa tõdeb, et selles ainevaldkonnas on soorollid visad kaduma. Inga Veskimägilt on palju küsitud, miks tuleks käsitööd segagruppides õpetada. „Soorolliteemast on väga keeruline välja tulla ja siis tundub õpetajale turvaline hoida poisid ja tüdrukud eraldi gruppides, lootes, et nii on lihtsam uuele süsteemile üle minna. Meile tundusid segagrupid kohe hea mõte, moodustame nendes omakorda väikesed rühmad: kaks poissi ja kaks tüdrukut töötavad kursustel koos. Oleme sellega väga rahul. Kodus ju tehakse ka koos süüa, seega tundub see õpilastele ka koolis igati loomulik keskkond. Aga võib juhtuda, et kui panna näiteks kudumiskursusel ühte gruppi kõik poisid, kes varem on olnud koos puutööklassis, on see neile väga suur muutus ja võivadki tekkida need „vanaemajutud“. Kogenud ja kaasaegne õpetaja saab tunnis seda teemat oskuslikult käsitleda, kiites vanavanemate kudumisoskusi ja tuues näiteid olümpiavõitjast, kes tribüünil igal vabal hetkel koob. Või siis tiktokkerist, kes rõõmsalt heegeldab ja on kogunud endale üle maailma väga palju noori jälgijaid nii poiste kui ka tüdrukute hulgas ning müüb oma käsitööesemeid väga edukalt.

Küsimusele, kas on märgata, et poisid või tüdrukud oleksid ühes või teises valdkonnas võimekamad, vastavad mõlemad õpetajad eitavalt. Margit Alesmaa sõnul on õmblemises vaja loogilist mõtlemist ning õmblemiskursus on alguses lihtsam õpilastele, kes matemaatikas tublid, olenemata soost. „6. klassi kudumiskursuse kohta oleme saanud nii poistelt kui ka tüdrukutelt tagasisidet, et nad poleks enne seda kursust arvanud, et kududa on nii lahe: peab lihtsalt natukene pingutama ja aega võtab see rohkem, kui nad alguses arvasid.“ Samuti on õpilased toonud välja, et teavad nüüd, et kudumist võib nimetada ka ajutööks. Seega on väga olulised õpetaja hoiakud ja sõnum, mida ta õpilastele klassiruumis jagab, leiavad mõlemad õpetajad.

Põhikoolis ei koolitata meistreid

„Ajakohastatud ainekava rakendamine valmistab õpetajatele suurt muret, et nüüd ei saa justkui enam meistreid koolitada,“ ütleb Inga Veskimägi ja rõhutab, et põhikooli ülesanne ei olegi koolitada meistreid, vaid äratada õpilases huvi ainevaldkonna vastu ning pakkuda võimalust end loominguliselt arendada, leides üles oma tugevused ja huvid. Peetri kooli õpetajad näevad asja nii, et tutvustades õpilastele erinevaid tehnikaid ja materjale, avardavad nad lisaks teadmiste, oskuste ja hoiakute edastamisele nende silmaringi,

Inga Veskimägi sõnul on õpetajatel ka suur mure eesti rahvusliku käsitöö pärast. „Aga tänu sellele, et poisid ja tüdrukud õpivad nüüd nii rahvuslikku käsitööd kui ka rahvuslikku puutööd, saavad kõik rohkem teada Eesti rahva traditsioonidest ja nende rakendamise võimalustest, on ta kindel. 

Ta soovitab mõelda, kui priviligeeritud me oleme, et õpilased saavad koolis õppida tehnoloogiavaldkonna aineid kogu põhikooli jooksul. „Ühiskonnas on suur surve, et riigieksamiainete tunde peaks olema nädalas rohkem, sest ainemahud on suured. Saame õpetajatena palju kaasa rääkida teemal, milliseks kujundada meie ainevaldkonna tunnid, et need kõnetaks õpilasi ja vastaks tööturu ootustele tulevikus. Peetri kooli õpetajad tunnevad, et nende valitud suund on õige. Samas on nad avatud muutustele, püüdes näha nii õpetatavas ainevaldkonnas kui elus tervikuna rohkem võimalusi kui takistusi.