Kuulen tulevastelt õpetajatelt mõnikord, et ajalugu neile koolis ei meeldinud – hirmus palju kuivi fakte ja aastaarve, mida tuli pähe tuupida. Sellised ülestunnistused on mind ikka ja jälle üllatanud – kuidas nii, ajalugu on ju tohutult huvitav! 

Nähtavasti ei saa ajaloohuvi puhul alahinnata ilukirjanduse rolli mineviku elluäratamisel. Kes kirjanduse kaudu kujutlusmaailmadesse sukelduma harjunud, sellele pakub ka ajaloo kallal juurdlemine elavat huvi. Seigelda kaugeil mail, pugeda kord väljamõeldud, kord ajalooliste tegelaskujude pähe, teha kaasa ajarännakuid ja kogeda närvikõdi. Kirjaniku nägemus aitab kasvatada liha kuivadele faktidele, mõista ajalooliste isikute teinekord vastuolulisi motiive ja valikuid. Ilukirjandus aitab mõista, et tõde ei ole kunagi mustvalge.

Ajaloolised teemad on populaarsed

Kuidas saab ajaloo õpetamisel kasutada fantaasiakirjandust? Juba definitsiooni järgi peaks fantaasiakirjandus olema midagi, mis faktidest ei lähtu. Samas kerkib küsimus, mis üldse on ajalooline tõde. Ajalooteemalist fantaasiakirjandust on käsitletudki nähtusena, mis aitab avada alternatiivseid vaateid sellele, kuidas ajalugu kulgeb: ühelt poolt pakkudes justkui „salajast” ajalooteadmist, teisalt juhtides tähelepanu, et ajalugu ja fantaasiat ei saa kunagi üks ühele teineteisele vastandada. Ajaloodiskursusse jääb alati ka valgeid laike.

Viimaste aegade algupärast laste- ja noortekirjandust vaadates on ajalooteemad kaunikesti populaarsed. Mitmeid Eesti autoreid on viimastel aegadel inspireerinud võimalus rännata konkreetsete minevikusündmuste juurde. Siinses artiklis toon välja mõningaid teoseid, milles on loodud seoseid päriselt olemas olnud sündmuste, paikade ning isikutega.  

Fantaasiakirjanduses esinev ajas rändamine kergitab üksiti põnevaid filosoofilisi küsimusi mineviku muutmise kohta. Minevikku jõutakse laste- ja noorteraamatutes ussiaukude, unenägude või mingite muude üleloomulike võimaluste abil. Just sideme loomine tänase päeva ja mineviku vahel on siinkohal ülioluline. Kui lihtsalt ajalooline jutustus või romaan kõneleb ammu olnud inimestest, kes 21. sajandi lastele-noortele kaugeks jääda võivad, siis ajaloofantaasiad paiskavad minevikku siin ja praegu tegutsevad noored. Tekib omamoodi kummastus, tegelased imestavad ja küsivad samu asju, mis nende lugejailegi pähe võiks tulla, kõrvutavad tänapäeva elu ammumöödunuga. Pedagoogika missugune!

Mitmes uuemas laste- ja noorteraamatus kohtab Eesti ajaloo pöördelisi sündmusi. Epp Petrone „Riks ja neli kuningat“ (2022) on, nagu pealkirigi viitab, käsile võtnud Jüriöö ülestõusu. Sihtgrupiks on valitud algklassilapsed, peategelane Riks koos sõprade Pauli ja Sofiaga on 9-aastane. Selgub, et Riksi suguvõsa vereliin ulatub Jüriöö sündmusteni. Riksi mineviku teejuhiks saab ajarändurist vanavanaisa Peeter, kelle kinnisidee on ajalugu muuta. Vaarisa sõnul on vaja välja uurida Jüriöö ülestõusus osalenud nelja eestlaste kuninga nimed, et päästa nad sedakaudu unustusehõlmast ja tühistamisest.

Riks sooritab unede kaudu mitmeid rännakuid 1343. aasta kevadesse, kuid täpselt sobivat aega ajaloo muutmiseks on keeruline paika rihtida. Küll aga kohtab ta soosaarel sõjaks valmistuvat rahvast ning Wittensteini linnuse juurde kogunenud orduvägesid, ka üht valitud kuningaist, kelleks on tema kauge esiisa Õigemeel.

Kui vaarisa ärgitab Riksi ajalugu muutma, siis temale vastu tegutseb teine ajarändur, raamatukogutädi Helmi. Tema on ajaloohoidja, ajaloo eest hoolitseja: „Me ei muuda, me jälgime. Kui me kohtame kedagi mässajate vereliinist, kes üritavad ajaloos ringi tuuseldada ja seda tagantjärgi muuta … siis on meil õigus aktiivselt tegutseda, teatud piirides, võimalikult vähe muutes. Tegutseme selleks, et mässajad eemaldada ja tagasi olevikku saata.“

Niisiis pole ajaloo muutmine hea mõte, kuid ajaloolise tõe väljaselgitamisel oli laste ajarännust siiski abi. Tänu sellele leiavad lapsed koopa, kus külarahvas ennast vanal ajal varjas ning kuhu ka ristirüütlitelt röövitud varandust peitis. „Ja nagu teadlased ütlesid, koopast leitud varandus annab palju uusi vihjeid sellele, mis siinkandis ikkagi Jüriöö ülestõusu kevadel toimus. Ehk saame ikkagi need unustatud kuningate nimed ka peagi teada, mõtleb Riks.“

Järelsõna avab veelgi ajaloolist tausta. Sümpaatne on, et autor ärgitab lapsi ise edasi uurima ning põnevate teemade puhul endaga ühendust võtma. Petrone teose otsene mõju võikski olla laiema arutelu tekitamine, mitte niivõrd ajaloosündmustele tunnistajaks olemine.

Vabadussõda ja baltisaksa aines

Teise näitena võib tuua Pille Arneki „Kirjad Ellile“ (2018), mis toob fookusesse episoode Vabadussõjast. Tänapäeva koolitüdruk Elli satub müstilisel kombel kirjavahetust pidama 20. sajandi alguse koolipoisi Hennuga. Henn kirjeldab 20. sajandi alguse Narvat, „armsat keskaegset linna, kus on palju munakivisillutisega kaetud tänavaid ja vanu ilusaid maju“. Narva kunagist hiilgust näeb illustratsioonidelgi, ka on raamatu lõppu lisatud väike fotogalerii. Samal ajal on alanud Vabadussõda, mille esimesele lahingule lugeja koos Hennuga tunnistajaks on.

Sõjasündmusi näidatakse pigem kõrvaltvaataja pilguga – et Henn on alles nooruke, siis tema suuremate koolipoistega sõtta minna ei saa. Küll aga käib ta koos endavanuste kambajõmmidega üle jõe kaitseliine piilumas. Utria dessandi puhul on Hennul seevastu kaalukas roll. Nimelt näitab poiss koos onuga sõduritele kätte parima randumiskoha. „Henn hoidis hinge kinni, et koht, mille ta teiste Narva poistega rannas sobiliku arvas olevat, seda tõepoolest ka oleks. Kas tõesti sõltub tema abist praegu midagi nii suurt?“

Äärmiselt mõnusa huumoriga läheneb ajaloolisele ainesele noor autor Helga-Johanna Kuusler värskelt ilmunud raamatus „Ajakatastroof“ (2024). Paar gümnasisti avastavad ennast kohaliku ajaloomuuseumi näitusel eksponeeritud fotolt, mis on tehtud kolmekümnendatel aastatel. Asja edasi uurima hakates satuvadki poisid ussiaugu kaudu 1939. aastasse. Sedapuhku ei ole autor valinud pöördelist minevikusündmust, vaid viinud lugeja pigem reisile kindlasse ajastusse koos sellele iseloomuliku olustikuga. Paraku tekib mineviku ja oleviku vahel seigeldes määratu segadus, mis pärast hoogsaid süžeepöördeid lõpuks õnneks laheneb. Üsna piltlikult demonstreeritakse noorele lugejale, kuidas pisimgi muutunud nüanss võib kellegi isikliku elu pea peale pöörata.

Üpris populaarseks on laste- ja noortekirjanike hulgas saanud baltisaksa aines. Mitmedki neist on inspiratsiooni saanud salapärastest mõisahoonetest, millega seotud suguvõsade lugudele elu sisse puhuda. Näiteks ajaloo- ja pärimuslikke teemasid armastav Reeli Reinaus harutab raamatus „Roosi märgi all“ (2019) lahti üht paarsada aastat tagasi Hiiumaal aset leidnud verist sündmust. Reinaus põimib müstilisse sündmustikku osavalt tänapäeva gümnasistid, Ungern-Sternbergide suguvõsa ja nendega seotud Suuremõisa lossi Hiiumaal.

Jana Maasiku põnevusdiloogia „Hopspelleri amulett” (2018/2019) viib lugeja väljamõeldud Hopspelleri mõisa aastal 1903, kus juhtuvad samuti sünged ja üleloomulikud lood. Kõrvuti aadli- ja vabrikandivõsukestega on kolmandaks peategelaseks eestlane, aednikupoiss Mattis. Kui süžee on pigem põnevikule omane ega tugine dokumentaalsel materjalil, siis ajastuomaste detailide osas on autor teinud korralikku taustatööd.

Aitab luua emotsionaalset sidet

Selle ning mitmete teiste fantaasiapõnevike puhul tekib küsimus, kuidas suhtuda sellesse, kui minevikku on kasutatud mitte mineviku mõtestamiseks, vaid pigem dekoratsiooni ja müstilise atmosfääri loojana. Ehkki ajalugu on siin toodud mängu meelelahutusena, ei ole sääraseid teoseid põhjust alahinnata – mineviku eksotiseerimine aitab lugejal luua emotsionaalset sidet kaugete ajastutega ning äratada sügavamat ajaloohuvi.

Niisiis on ajaloofantaasiad ammendamatuks varasalveks ajalootundide rikastamisel. Küll aga tuleb meeles pidada, et tegu on siiski fantaasiatega, mida ei saa käsitleda ühese ajaloolise tõena. Pigem võiksid sellised teosed lapsi ja noori arutlema ja loovalt mõtlema ärgitada: mis oli, mis võis olla, mida olla ei saanud? Kirjanikele võiks soovida aga julget pealehakkamist – ainest, mida kasutada, jagub meil ju küllaga.