Pole just palju valdkondi või teemasid, kus arvamus omaenda vahetule kogemusele tugineb. Erinevalt tuuleparkide või riigihangete teemast on kõik kooli ja õpetamisega seotu see, kus peaaegu kõigil on võimalus kaasa rääkida, sest kõik on koolis käinud. Just personaalne kogemus on see, mis paneb üht- või teistviisi haridusele vaatama, ka aastaid hiljem. 

Kogemusega seoses kummitab mu peas viimasel ajal kirjaniku ja kodanikuaktivisti Maya Angelou mõte: „Inimesed unustavad, mida sa ütlesid, unustavad, mida sa tegid, kuid nad ei unusta iial seda, kuidas sa neid tundma panid.“ Olen seda mõtet veidi kohandanud ja teinud selle oma sellekevadiseks läbivaks mõtteks koolis: „Õpilased unustavad, mida ja kuidas sa täpselt õpetasid, kuid nad ei unusta iial seda, kuidas nad end su tunnis tundsid.“ 

Rohkem psühholoogiateadmisi 

Juba mitu head aastat on teadlased, nagu Jaan Aru ja Grete Arro, proovinud tuua laiema avalikkuse ette teaduslikku lähenemist õppimisest ja sellest, kuidas aju sealjuures töötab. Väidetavalt oleks kool mitu korda parem koht, kui õpetajad teaksid hariduspsühholoogiast veelgi rohkem. 

Ülikooliajast koidab mõni loeng, kus pedagoogilise psühholoogia teemasid pealiskaudselt käsitleti, kuid mida kohe kasutama ei hakka, see ununeb. Samas oleks põnev mõelda, et vaatad õppijat ja mõtled: ehk nüüd sirutuvad aksonid teiste neuronite dendriidilõpmete suunas, kuni need üksteist peaaegu puudutavad, ja mingi hetk liigub ehk signaal üle sünapsi. Mind on alati paelunud mäluteooria, kuid kui sügavuti ma teooriasse sukelduma peaks ja kui palju see minu igapäevatööle kaasa aitab, kui tegelikult on kõige olulisem luua klassis hea õhkkond ja keskkond? Mõtelda saab, kui kõigil on mõnus, turvaline, pingevaba. 

Metoodika ja kõhutunne

Kriitika alla on sattunud ka õpetamise kvaliteet. Üks maailma parimaid haridussüsteeme, meie enda oma, halvendavat õpilaste vaimset tervist, sest õpetame tihti ebavajalikke asju. Keeleõpetajana ei suuda ma mõista, mis see ebaoluline küll on, sest enamjaolt on kuskil ette öeldud või kirjutatud, milliseid oskusi õppijas arendama peame, ja tihti riik ka kontrollib teadmisi. 

Vaevalt teistegi ainete õpetajad oma suva järgi teemasid õpetavad. Tõsi, oma aine fanaatikute puhul olen näinud küll, kuidas kipub ununema, et kõike ei saa lõpuni selgeks teha ja tuleb valida, sest lõppkokkuvõttes vähem on rohkem. Õpetamise all aga peetakse ehk silmas pigem metoodikaid ja õppemeetodeid, mitte niivõrd sisu. 

Olen aastaid kõhutundele tuginedes valinud meetodeid ja lähtunud tihti oma kogemusest. Hiljuti lugesin õpetajatele suunatud raamatut „Teadlik õpetaja“ ja avastasin nii mõnigi kord, et kõhutunne on mu tegemisi õiges suunas juhatanud. Üldjuhul toetun õpetamisel ja õppima õpetamisel enda kogemustele, mille on mulle osaliselt sisse kodeerinud mu enda kogemus õppijana.

Ürgne õpetajainstinkt

Minu keeleõpetaja lasi mul 40 tõlkelauset tööks sõna-sõnalt pähe õppida. Kas see on siis nüüd hea või halb praktika, mida üle võtta või modifitseerida mingil viisil enda õpetamisse? Kuigi tollal tundsin, ja tunnen senini, vastikust selliselt õppimise vastu, olin ülikoolis korraks isegi tänulik, sest olin võimeline A4 täis infot pedagoogilise psühholoogia eksamiks kiiresti meelde jätma. Ma olin tänu sellele õpetajale tuupimise selgeks saanud ja arvan, et selle oskuseta poleks ma ülikoolis nii mõndagi eksamit esimese korraga sooritanud. 

Üks teine õpetaja tegi tunnis klounina nalja ja mu tulemused selle aine riigieksamil olid piisavalt head, et saada tasuta sisse pea igale erialale Tartu Ülikoolis. Minu kogemus on, et selline segu naljast, utoopiast ja irooniast viis sihile ning võiks kasutust leida ka enda töös. Mul oli seal tunnis hea olla ja tahtsin õppida. Kõigile see aga ei sobinud. Kahjuks on ka mul olnud kokkupuuteid õpetajatega, kes on kasutanud klassi ees valjult sõnu „lollid“ või „juhmardid“ ning väitnud hiljem käsi südamel, et ei mõelnud seda tõsiselt. Neid sõnu tagasi purki ei pane, need jäävad meelde isegi siis, kui sinu kohta ei käinud. 

Õpetaja kõhutunne on müstiline asi, mille juured on tihti sügavamal kui teadusteooria, kuid ma pole kindel, kas see kõhutunne ka lõpuni kannab. Tahaks öelda, et sinna juurde käib mingi ürgne õpetaja instinkt mu sees, mille uhhuu-teadlased lahti murda võiks. 

See, kuidas ma koolis end tundsin ja tunnen, suunab mind üht- või teistviisi pedagoogilisi valikuid tegema. Pean tõdema, et minu õpetajaks olemise vundamendi on ladunud mu enda õpetajad. Julgen väita, et mind arendab enim igapäevatöö ja kontakttundide andmine ning mõõdukas koguses kaanest kaaneni tarkust täis raamatud või koolitused. Muidugi peab enne kõik muu paigas olema, et saaks õpetada. Vana tõde, mida tasub ikka ja jälle meelde tuletada.