Kui õppimiskohustus pikeneb, siis kasvab koolides nende õpilaste arv, kes ei ole õppimisest huvitatud, kuid keda ometi tuleb õpetada. Kuidas seda siis teha?

Ühest võimalusest kirjutasime eelmises lehenumbris artiklis „Kuidas õpetada neid, kes õppida ei taha“. Seal kirjeldatakse õppetööd Tallinna Kunstigümnaasiumi Suvemäe osakonnas, kuhu on koondatud õpihuvi osaliselt või täiesti kaotanud õpilased. Suvemäe osakonnas õpetatakse neid teistmoodi kui tavaliselt. Seal otsustavad õpilased ise, mida ja kuidas nad õpivad ning kuidas Suvemäe osakond üldse toimima peab. Niimoodi õpetades ja õppides on saavutatud see, et lapsed on hakanud jälle õppima.

Kas Suvemäe osakonna mudel sobiks teistelegi koolidele, kus on vaja õpetada neid, kes õppida ei taha? Teiste sõnadega: kas õpilastele suurema vabaduse ja rohkemate õiguste andmine võiks olla üks lahendus? Küsisime seda ülikooli õppejõududelt ja kogenud koolijuhtidelt. Alljärgnevalt lühike kokkuvõte nende vastustest.

Tallinna Ülikooli haridusinnovatsiooni prorektor KRISTI KLAASMÄGI kinnitab, et õppijatele suurema vabaduse ja rohkemate õiguste andmine on enesemääramise teooria järgi väga oluline. Selle teooria kohaselt on õppija heaolu ja motivatsiooni, sealhulgas ka õppimise soovi hoidmiseks oluline rahuldada kolm põhivajadust:

• autonoomia, 
• kompetentsus, 
• seotus. 

Klaasmägi märgib, et Suvemäe osakond tundub nende põhivajadustega arvestavat. Seal osalevad õpilased enda kohta käivate otsuste tegemisel ja see suurendab nende seotust kaasõpilaste ja õpetajatega. Kuna õpilased saavad Suvemäel valida endale parajal määral väljakutsuvaid ja jõukohaseid ülesandeid, rahuldavad nad sellega oma vajadust kompetentsuse järele. Õigus õppida endale sobivas tempos annab neile autonoomsuse.

Klaasmägi osutab, et Tallinna Kunstigümnaasium on tavaline Eesti kool, mis tähendab, et ka iga teine kool saaks praegu kehtivate reeglite raames õppijatele rohkem vabadust ja autonoomiat anda. Kuid loomulikult on vabadustel ka oma piirid ja Suvemäe osakonnas on õpilased need endale õpetajate abiga ise kehtestanud. Arusaadav on ka see, et raskemates õppeainetes – nagu näiteks matemaatikas – on õpetaja vastutus õppeprotsessi kujundamisel suurem. 

„Usun ja loodan, et iga kool ja õpetaja annab õpilastele edaspidi rohkem võimalusi oma õppimise üle otsustada,“ ütleb Kristi Klaasmägi, lisades, et rohkem vabadust suurendab kõige muu kõrval ka noorte vaimset heaolu, millega ei saa Eesti koolis praegu kahjuks kaugeltki rahule jääda.

Kristi Klaasmägi ütleb, et lisaks Suvemäe kogemusega tutvumisele saab õppija autonoomia olulisust mõtestada, lugedes Peter Gray, John Dewey’ ja Johannes Käisi raamatuid ning vaadates teemakohaseid filme.

Tartu Forseliuse kooli direktor JÜRI SASI toob välja, etjuba 5., 6. ja 7. klassis on lapsi, kes ei taha koolis käia. Mis veel siis saab, kui õppimiskohustus pikeneb 18. eluaastani? Lapsevanematele nende puhul enam loota ei saa, sest lapsed on juba suured ega kuula oma vanemaid. Kas koolikohustuse pikendamisest saab järjekordne kampaania, mis on mõeldud läbikukkumisele? Konkreetset tegevuskava, kuidas õpetada lapsi, kes õppida ei taha, pole ju välja töötatud.

„Kuni vastavat kava pole, on Tallinna Kunstigümnaasiumi Suvemäe osakonna kogemuste laialdasemalt tutvustamine hädavajalik,“ leiab Jüri Sasi, „sest Suvemäe osakonnal on häid näiteid, kuidas saab õpilastele õpimotivatsiooni tagasi anda ja neid uuesti õppima panna. Kuid see kõik eeldab täiendavate ressursside – inimeste, ruumide, raha – olemasolu.“

Jüri Sasi: „Siin on riigil hädavajalik astuda ka järgmine samm. Deklaratsioonile „Õppimiskohustus 18. eluaastani“ peavad järgnema koolidele täiendavate ressursside eraldamine ja koolitused. Samuti selliste algatuste nagu Suvemäe osakonna laialdane tutvustamine.“ 

Sasi toob välja, et Forseliuse koolis on mõningaid asju Suvemäega üsna sarnaselt lahendatud. Näiteks valikaineid õpivad 5.–7. klassi õpilased segarühmadena, nagu õpitakse Montessori koolis. Inimesed, seda enam õpilased, on väga erinevad ja igaühel on oma õpirada – kellel kiirem, kellel aeglasem.

Jüri Sasi on kindel, et lisaks Suvemäele on Eestis teisigi mooduseid õpihuvi taastada, mis vajavad samuti laialdasemat tutvustamist, et iga kool leiaks nende hulgast endale sobiva eeskuju. 

Valgamaa Kutseõppekeskuse direktor MARGUS OJAOTS peab õppimiskohustuse ea pikendamist 18. eluaastani jätkusuutlikuma ühiskonna tagamise loomulikuks sammuks, kuid arvab, et see tähendab ka väga suurt tööd, sest põhikoolilõpetanuid, kes ei õpi edasi, on igas maakonnas. 

HTM-i andmetel ei jätkanud 2023. aastal õppimist Tallinnas koos Harjumaaga ca 330 õpilast, Tartus koos Tartumaaga ca 80 õpilast, Ida-Virumaal ca 60 ja Pärnumaal ca 30 õpilast. Ülejäänud Eesti 11 maakonnas on kokku ca 130 niisugust õpilast. 

Margus Ojaots peab Tallinna Kunstigümnaasiumi Suvemäe osakonda heaks näiteks sellest, kuidas hea tahtmise korral leitakse lahendusi, mis motiveerivad vähenenud õpihuviga noori õppimist jätkama. „Pühendunud ja innovaatiline õpetaja ning koolijuht suudavad luua õpikeskkonna, mis kõnetab ka neid noori, kes ei soovi õppida,“ toonitab ta. 

Margus Ojaots kinnitab, et kutseõppeasutused on valmis 17–18-aastasi noori, kes praegu ei õpi, vastu võtma ja neile õppimiseks vajalikke tingimusi looma. Kuid nagu Jüri Sasi, nii rõhutab ka tema, et riik peab ressurssidega appi tulema. Näiteks peaksid kutsekooliõpetajad hakkama palka saama samadel tingimustel mis üldhariduskoolide õpetajad. See tähendab, et kutsekoolidelgi peaks põhipalgale lisanduma 20-protsendiline diferentseerimisfond. 

Pääsküla kooli direktor MERIKE TRUU kirjutab, et saiSuvemäe osakonna kogemustest lugedes kinnitust veendumusele, et õpilase suurem kaasatus mõjub õpimotivatsioonile hästi ja tõstab õpilase eneseteadlikkust. Ühtlasi on need olulised eeldused ennastjuhtiva õppija kujunemisel. 

Nagu Suvemäel nii on ka Pääsküla koolis programmide ja projektide eesmärk toetada õpilaste seotuse tunnet ja sotsiaalsete oskuste arengut ning demokraatlikku mõtteviisi. Üks õpilaste kaasamise variant on neil kogupäevakooli mudel, mis võimaldab pakkuda õpilastele tegevusi, mis neid kõige rohkem huvitavad ja mida neil kõige rohkem vaja on. 

Merike Truu arvab, et Tallinna Kunstigümnaasium on läinud õiget teed, kui rakendab demokraatliku kooli põhimõtteid ainult Suvemäe osakonnas, väikeses õpikogukonnas. Suuremas kollektiivis võtaks otsuste ühiselt arutamine ja läbihääletamine väga palju aega ning kõiki õpilasi oleks ka väga keeruline kaasata, sest alati on neidki, kes ei soovi otsustamises osaleda. Samuti on suuremas kollektiivis päris palju õpilasi, kes tahavadki õppida õpetaja täpsete juhendite järgi, mitte kõike ise otsustada. 

Merike Truu arvab, et tema kool Suvemäe kogemust täies mahus üle võtta ei saaks, ja seda eelkõige ressursside nappuse pärast. 

Narva Eesti Gümnaasiumi direktor IRENE KÄOSAAR märgib, et Suvemäe osakonna lähenemises on palju universaalseid põhimõtteid, millest nüüdisaegse lähenemisega gümnaasiumid ka lähtuvad. Iga päev töötatakse selle nimel, et õpilased võtaksid oma õppimise eest rohkem vastutust. Õppija peab mõistma, et pingutus on väärtuslik ning mida rohkem segajaid eemaldada, seda tulemuslikum on õpe. Narvas mõeldakse samuti, kuidas vähendada kodutöö mahtu, nii et õhtune aeg jääks õpilastel sõpradega suhtlemiseks, liikumiseks või kultuuriks. Õpilased peavad tundma, et nemad on tähtsad ja nende arvamus päriselt ka loeb. Narva Eesti Gümnaasiumis oleme õpilaste huvide ja soovidega arvestamise ühe näitena algatanud kaasava eelarve lähenemise. Autonoomiat ja ise otsustamise vabadust pakuvad gümnasistidele valikained. Põhikoolides suhtutakse sageli nii, et neil seda võimalust ei ole, aga loovalt lähenedes on võimalik ka põhikoolis õppekorraldust muuta. Suures osas gümnaasiumides rakendunud mentorsüsteem on väga sarnane Suvemäe osakonna coaching’uga.

Irene Käosaar märgib, et põhikoolid peaksid julgelt katsetama uusi õpikontseptsioone, mis võivad 17–18-aastastel noortel huvi ja õppimislusti tagasi tuua, või pigem looma sellise õpikeskkonna, et see ära ei kaokski. Traditsiooniliselt jätkates ei saavuta paremaid tulemusi ka siis, kui seda kauem teha – kui soovid uut tulemust, siis sama asja kauem tehes on tulemus pigem vastupidine.

Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi vanemteadur ja Rakvere Riigigümnaasiumi õppe- ja arendusjuht MIHKEL KANGUR toonitab samuti, et rohkem vabadust tuleb kasuks. Nagu Klaasmägi, nii toob ka tema välja õppija kolm põhivajadust: autonoomia, ekspertsus (kompetentsus) ja seotuse tunne. Kangurile tähendab see, et õpilane peab tundma, et ta on koolis oodatud, tema tegemiste vastu tuntakse huvi ja ta saab oma õppimise asjus ise kaasa rääkida. Siis ta mõistab, miks koolis mingite teemadega üldse tegeldakse, ja saab kogeda edenemist uute teadmiste omandamisel.

Mihkel Kangur toonitab, et iga laps tahab õppida, sest see soov on bioloogiliselt kaasa antud. Kõik elusorganismid õpivad, see on vajalik, et tagada ellujäämine. Õppimine on pidev kohanemine muutuvate keskkonnatingimustega. Kool on keskkond, kus õpilasele luuakse pidevalt sobivaid keskkondi, kus talle on esitatud mõõdukaid väljakutseid, mille lahendamine aitab omandada uusi oskusi ja teadmisi. Kuna õppimine on seotud ellujäämisinstinktiga, pakub see ajule rahuldust. Pärast mõnusat treeningut looduses täitub õpilase keha õnnehormoonidega, tema aju saab väikese rõõmulaksu iga kord, kui ta on saanud õppida. Kui seda ei juhtu, siis tuleb uurida, mida tehakse koolis valesti. 

Kangur toonitab, et igas koolis on võimalik luua õnnelik õpikeskkond, kuid paraku osatakse sellist keskkonda paremini luua lasteaedades – seal on lapsed täis uudishimu ja maailma avastamise soovi. Põhikoolis kaob see rõõm kiiresti. Kui koolivalmidust hinnatakse eelkõige võimena 45 minutit koolipingis püsida, siis on arusaadav, et õpilane kaotab soovi õppida. Kui teda veel pidevalt klassikaaslastega võrreldakse, lisandub kehalistele vaevustele ka vaimne pinge.

„Teadaolevalt ei tohi vangidele anda tähenduseta tööd, seda peetakse inimsusvastaseks kuriteoks,“ kirjutab Kangur ja küsib, kui paljud õpetajad oskavad öelda, miks on vaja seda õppida, mida nad õpetavad, mis on selle õppimise tähendus. Õpilastele antakse järjepidevalt ülesandeid, mille sisust pole neil võimalik aru saada. Miks on see nii?

Mihkel Kangur toob ühe põhjusena välja, et õpetajad püüavad õpilaste ekspertsust arendada ainult oma õppeaines. Ta toob kurioosse näitena matemaatika. See õppeaine peaks olema toeks füüsika, keemia ja teiste loodusainete mõistmisel, kuid matemaatikat õpitakse täiesti eraldi ning tihti on matemaatika ja loodusained isegi eri sajandites. Teine takistus on eri mahuga ainekavad, sest kuidas peaks olema võimalik lõimida viiekursuselist füüsikat ja 14-kursuselist matemaatikat. 

Kolmandaks toob Kangur välja, et ükski matemaatikaõpetaja ei tea ette, millised teemad tulevad käsitlemisele riiklikul eksamil, ja nii võtavad nad 259 75-minutilise tunniga kõik 180 teemat läbi. Kuidas saab sellise tempo ja mahu juures õppida „pea, südame ja käega“, küsib Kangur. Õppimine nõuab aega, kuid seda õpilastele ei anta, on arusaadav, et noor hakkab protestima. 

Lisaks märgib Kangur, et koolijuhilt eeldatakse igal aastal üha paremat kohta riigieksamite pingereas, mille survel nõuab ta ka õpetajatelt maksimaalset tulemust. Nii pühendub õpetaja jäägitult oma aine õpetamisele ja koostöö teiste ainete õpetajatega osutub võimatuks. „Kui õpilased sellises olukorras õppimist vältima ei hakkaks, peab uurima, mis neil viga on,“ ütleb Mihkel Kangur, lisades, et loomulikult on ka õpilasi, kellele selline õppimisviis sobib, kuid kõigile kindlasti mitte. 

Mihkel Kangur: „Pink Floyd laulis sellisest koolist juba 1979. aastal. Ärme kohtle õpilasi tellistena, nad on inimesed, kes tahavad õppida. Laseme neil seda teha ja lubame õpetajatel neid toetada.“