Tallinna Prantsuse Lütseumi õpilased Miina Paal ja Luisa Leiner koostasid 8. klassi loovtööks kirjanike kokaraamatu pealkirjaga „Kirjasõna supipotis“, mis sisaldab 27 eesti kirjaniku lemmikretsepte. Tüdrukute sõnul oli tore kirjanike lemmiktoite kokata, lisaks aitas see kirjanikke hoopis teisest küljest tundma õppida.

Miina ja Luisa kinnitavad nagu ühest suust, et neile mõlemale meeldib süüa teha ja nad teadsid algusest peale, et soovivad loovtöö teha kahekesi koos. Kuna teoreetilist laadi loovtöö tundus igav, tuligi mõte koostada kokaraamat, aga mitte tavaline, vaid mingi uue ja huvitava nurga alt. „Mõtlesime, et uuriks õige, millised on kirjanike lemmikretseptid, sest kellelt veel kui mitte kirjanikelt võib saada huvitavaid vastuseid!“ räägib Miina.

Luisa lisab, et ka nende eesti keele ja kirjanduse õpetaja Maris Sinka leidis, et mõte on hea, ning oli nõus töö juhendajaks hakkama. „Meie eesmärk oli saada lemmikretsept vähemalt 25 kirjanikult ning kõik toidud ka ise valmis teha ja ära proovida.“

Eelmise aasta mai lõpus saadeti kirjad teele. „Esmajärjekorras kirjutasime neile, kelle raamatuid olime lugenud. Lisaks uurisime Eesti Lastekirjanduse Keskuse kodulehelt ja internetist, kelle poole veel võiks pöörduda. Palusime kirjanikul saata oma lemmikretsepti ja lühidalt panna kirja ka retseptiga seotud loo,“ selgitab Miina.

Kokku läkitati kiri 42 kirjanikule, kellest saatsid retsepti 27. Miina ja Luisa tunnistavad, et alguses oli neil väike hirm, kas tuntud inimesed on üldse nõus õpilaste kokandusprojektis osalema. Ent suur osa kirjanikest tuli hea meelega mõttega kaasa, mis oli tüdrukute jaoks hästi tore üllatus. „Mitu kirjanikku kirjutas vastu, et see on vahva mõte ning sellise kokaraamatu võiks lausa mõni kirjastus välja anda,“ räägib Luisa.

Kohe, kui esimesed retseptid käes, hakkasid Miina ja Luisa kokkamisega pihta ning jäädvustasid kogu tööprotsessi ka fotodele. Suurema osa toite tegidki nad eelmise aasta suvel: juunis, juulis, augustis. Ehkki mõni kirjanik saatis mitu retsepti, otsustati valida igaühelt üks toit. Valiku tegid tüdrukud selle järgi, kumb neile endale maitsvam või huvitavam tundus. Mõlema arvates oli tark otsus hakata toitusid valmistama juba suvevaheajal, kui on rohkem vaba aega. Nii poes käimine, kokkamine kui ka pärast köögi koristamine võttis oma aja, samuti oli vahel raske ühist aega leida. Kaaluti ka varianti, et osa toite teeb üks ja osa teine, aga lõpuks otsustati siiski teha kõike koos. Tüdrukud räägivad, et töö käigus sai neil ka nalja ja juhtus äpardusi, kui mõni asi natuke nässu läks. „Siis hakkasime uuesti otsast pihta, aga teinekord leppisime sellega, et mõni toit väga hea välja ei näe,“ meenutab Luisa. 

Kui kõik retseptid olid läbi proovitud, pandi omaraamat.ee kodulehel oleva programmi abil kaitsmise jaoks ja endale mälestuseks retseptidest ja piltidest kokku raamat. Raamatu kujundamine võttis samuti üksjagu aega, kuid lõpptulemusega on Miina ja Luisa ise väga rahul. Mõlemad ütlevad, et tegu oli mahuka projektiga, millele kulunud aega on raske hinnata. Kokaraamatule lisaks tuli koostada kirjalik osa, mille tegi kumbki eraldi. Kirjalikus osas tuli kirjeldada kokaraamatu koostamist etappide kaupa, lisaks oli kummalgi oma uurimisteema. Luisa võrdles vanu kokaraamatuid nüüdisaegsete kokandusalaste veebilehtedega, millest üks tuntumaid on Nami-Nami – nädalas külastab seda ligi 10 000 inimest. Miina uuris kokaraamatute ajalugu ning sai teada huvitavaid fakte. Näiteks seda, et esimene rootsi keelest eesti keelde tõlgitud kokaraamat „Köki ja Kokka Ramat“ ilmus Tallinnas aastal 1781. Esimesed eestikeelsed algupärandid, milleks olid Mats Tõnissoni, Jaan Koori ja Mai Reivelti kokaraamatud, aga 19. sajandi lõpus. 

Kirjanike retseptide järgi valminud toitudest olid Luisa lemmikud Kerttu Rakke grillitud krevetid. Magustoitudest maitses talle eriti Doris Kareva õhuline beseemaius segasummalumm ehk „Suvine suudlus“, mis nii välimuselt kui ka maitselt meenutab Pavlova kooki. 

Miina lemmikroog oli Ilmar Trulli lõhepasta. Samuti Aino Perviku soolakala, mis maitseb saiaga väga hästi ja mida ta eelmise suve jooksul tegi mitu korda. Küpsetistest olid Miina arvates parimad Leelo Tungla bumerangikook ja Kätlin Vainola õunad puruga. „Mul oli parajasti üks sõber külas, kui me Luisaga seda õunamaiust tegime. Ta kirjutas mulle õhtul ja palus retsepti saata, et ise ka seda kooki teha,“ räägib Miina.

Miina ja Luisa sõnul olid mõne kirjaniku saadetud toiduretseptid mõnusalt lihtsad ning nendega kaasas olevad lood ja valmistamiseks vajalikud nipid lõbusalt ja vaimukalt kirja pandud. Piret Raua lemmiktoit näiteks on keedetud muna: vedela ja kõvaks keedetud muna vahepealne variant. Kirjanik kirjutab, et see on ainus toit, millest ta puudust tunneb, kui viibib kaua kodust eemal või kohas, kus ta ise süüa teha ei saa. Jan Kaus kirjeldas, kuidas ta keedab riisiputru, mida sööb hommikuti koos poegadega ning valmistab tunde järgi, sest nagu ta ise ütleb – tähtis on protsess! Andrus Kivirähk saatis praekartulite retsepti selgitusega, et oli lapsena väga kehv sööja ning enam-vähem ainus toit – peale maiustuste muidugi –, mida ta sööma nõustus, olid praekartulid. Sass Henno on põnevalt kirjeldanud, kuidas valmistada maitsvaid pelmeene, Contra aga õpetab keetma tõeliselt head kakaod. Miina ja Luisa arvates oli üsna lihtne valmistada ka Mehis Heinsaare matkalikku tatraputru, Jürgen Rooste banaanipannkooke, samuti Mudlumi kogelmogelit, mille jaoks läheb vaja ainult paari munakollast, mis tuleb suhkruga hästi vahtu kloppida.  

Roogadest kõige kauem võttis aega Lauri Räpi ungaripärane guljašš, aga tulemus oli seda väärt. Suur ettevõtmine oli valmistada ka Ilmar Tomuski lemmikrooga, bataadi-kartuli-porgandipüreed lambalihakotlettide ja toorsalatiga. Samuti Kati Murutari hapuoblikasuppi, mida kirjanik enda sõnul on alati jumaldanud ja tema viis last jälestanud. Miina ja Luisa sõid mõlemad hapuoblikasuppi elus esimest korda ning tunnistavad, et ehkki supp oli väga omapärane, see neile eriti ei maitsenud.  

Veel keedeti Mika Keräneni viinerisuppi ja Eia Uusi kõrvitsapüreesuppi, küpsetati Kristiina Kassi kapsapirukat, prooviti järele Karl Martin Sinijärve kartulisalat ja veel mitu toitu.

Mart Juur seevastu vabandas oma olematute kulinaarsete oskuste pärast ja saatis hoopis lõigu Martin Walkeri kriminaalromaanist „De Gaulle’i mees“, milles raamatu peategelane politseinik Bruno valmistab pardipraadi. Urmas Vadi aga oma meeleoluka jutustuse „Viimsepäevasupp“, mis sobis raamatu lõppu ülihästi. Miina ja Luisa arvates ongi kõige toredam, et kõik retseptid olid nii erinevad. See tegi toidutegemise huvitavaks ja vaheldusrikkaks.

Oma loovtööd kaitsesid Miina ja Luisa märtsis. Mõlemad said hindeks viie ja lisaks paljudelt õpetajatelt kiita. Kokaraamatu veebiversiooni saatsid nad ka kõigile osalenud kirjanikele, kellest paljud jagasid seda omakorda oma Facebooki-lehel. Miina ja Luisa tunnistavad, et õppisid seda loovtööd tehes palju ja kindlasti tekitas see neis veel rohkem huvi kirjanduse vastu. 

---

RETSEPT

Kätlin Vainola õunad puruga

• Umbes 6 õuna,
• 100 g jahu,
• 100 g võid,
• 50 g suhkrut.

• Pese õunad ja lõika sektoriteks. Eemalda südamed ja kõik see kraam, mis seal ümber. Võid õunad koorida või siis mitte.
• Laota õunad võiga määritud ahjuvormi või ahjuplaadile. 
• Haki kahvli abil kausis seguks või, jahu ja suhkur. Tõsta see puru õuntele. Pista kraam eelnevalt kuumaks aetud ahju ja küpseta 200 kraadi juures umbes 30 minutit, kuni puru on pealt pruunikas.
• Õunamaiust võib süüa niisama (ole ettevaatlik, see on alguses väga kuum!) või koos vaniljejäätisega. Igat moodi on väga maitsev!