• Ootused poistele ja tüdrukutele kodus ja koolis on erinevad.
• Vanusest hoolimata tunnetatakse soorollidest tulenevaid väljakutseid tänapäeva ühiskonnas väga sarnaselt.
• Eesti ühiskonnas valitseb võrdsus ning sugu ei ole inimese võimaluste puhul kõige määravam aspekt.

Arusaamad soorollidest on paljuski muutunud. Traditsioonilised soorollid, mis on inimesi pikalt piiranud, on hägustumas ning uued sotsiaalsed väärtused uuristavad teed võrdsema ühiskonna suunas. Tallinna Ülikooli „Erialasid lõimiva uuenduse“ (ELU) projekti raames viisid eri erialadelt pärit tudengid 2023. aasta sügissemestril läbi kvalitatiivse uurimistöö ,,Poisid ja tüdrukud koolis ja elus“, mille juhendajad olid kasvatusteadlane Tiiu Kuurme ning andragoog ja õppejõud Kristi Mets-Alunurm.

Ehkki hoiakud muutuvad ühiskonnas kiiresti, ei ole lähiminevikus Eestis soolisuse teemadel meie teada ulatuslikke õpilasuurimusi läbi viidud. Arvasime, et seesugune uurimus on hädavajalik, mõistmaks ühiskonnas levivaid arusaamu ning väärtusi, mis puudutavad sugude võrdsust. Projekti eesmärk oli mõista eri põlvkondade arusaamasid ja kogemusi seoses sugude positsioneerimisega ühiskonnas. 

Viisime andmete kogumiseks läbi 16 intervjuud, kaheksa nii noorema (17–24) kui ka vanema (28–50) generatsiooni esindajatega. Uurisime intervjueeritavatelt, kuivõrd tajutav on nende jaoks nende sooline kuuluvus ja sellest tulenev tegutsemisruum ning võimalused. Uurisime ka, missugused on küsitlejate enda sooproblemaatikast tulenevad seisukohad. 

Seoses ühiskonnas levivate soorollidega tõdesid nii noorukid kui täiskasvanud, et seesugused sotsiaalsed kirja panemata rollid on tajutavad, kuid vanem generatsioon tunneb end neist rohkem mõjutatuna. Ehkki oli ka intervjueerituid, kes jagasid oma kogemusi ning esitasid arvamusi sugude ebavõrdse kohtlemise kohta, väitis suurem osa küsitletutest, et Eesti ühiskonnas valitseb võrdsus ning sugu ei ole inimese võimaluste puhul kõige määravam aspekt. 

Samas tuli esile ohtralt vasturääkivusi kooli- ja koduelu puudutavates küsimustes, millele intervjueeritavad kõige innukamalt vastasid. Kui intervjueeritavad oma kogemusi jagasid, selgus, et kooli või kodu kontekstis ei olegi kaks sugu ülemäära võrdsed.

Huvitaval kombel usuvad inimesed seega rohkem üldkehtivat ideoloogiat ,,kõik on võrdsed“, mitte niivõrd omaenese kogemusi, kust tuleb esile, et võrdsuseni on veel pikk tee minna. 

Tüdrukud ja poisid koolis

Ülekaalukalt arvati nii nooremas kui ka vanemas vanuserühmas, et ootused poistele ja tüdrukutele on (üldharidus)-koolis erinevad. Eeskätt hinnete puhul: tüdrukutelt oodatakse paremaid õpitulemusi kui poistelt. Tuli välja, et kui tüdrukutelt eeldatakse innukust ja headele hinnetele õppimist, siis poiste hinnetele ootuseid ei seata.

Kui poiss õpib kehvasti, pidavat see olema andeksantav. Ütlus ,,kolm on koolipoisi hinne“, mida vanema generatsiooni seas meenutati, ütleb ju juba nii mõndagi selle kohta, milline on üldine hoiak poiste õpitulemuste suhtes. 

Ehk on sellistel põlvest põlve edasi kantud stereotüüpsetel ütlustel praegugi mõju nii soorollidele kui ka üldiselt sooga seotud hoiakute ja arusaamade kujunemisele?

Uurimuse käigus selgus, et lisaks hinnetele erinevad ka ootused poiste ja tüdrukute käitumisele. Mitmed noored intervjueeritavad olid üksmeelel, et kui tüdrukutelt eeldatakse koolis eeskujulikku käitumist, siis poiste puhul peetakse reeglite rikkumist ja rumaluste tegemist pigem tavapäraseks, huvitaval kombel isegi ootuspäraseks. Toodi välja, et poistelt kohati oodataksegi, et nad teeksid nalja ja saaksid mõne rumalusega hakkama, sest need teod teevad nad ju poisteks. 

Tütarlastelt seevastu oodatakse viisakust ja korralikku käitumist. Üks noor tütarlaps kirjeldas oma kooliajal toimunud situatsiooni, kus õpetaja väljendas rahulolematust tema kui tüdruku käitumisega: ,,Õpetaja nägi seda (toim – teatud intsidenti) ja tuli ja katkestas meid ja tõmbas mind koridori ja ütles, et see ei ole ühele neiule kuidagi sobilik.“

Erinevalt noorukitest toonitasid mõned täiskasvanud veel seda laadi paradoksi, kus tüdrukutelt tõepoolest oodatakse esiti koolikeskkonnas rohkem kui poistelt, ent edasises elus seevastu on ühiskond meestele ette kirjutanud märksa karmima reeglistiku kui naistele, st meestelt oodatakse, et nad oleksid suutelised oma perekonna eest hoolt kandma, teeksid ideaalis kõrgepalgalist tööd ning oleksid kõike seda tehes ka tugevad ja mehised, sest „mehed ju ei nuta“.

Koduse kasvatuse mõju 

Koolikeskkonna kõrval tuli aruteludes välja ka noore kodune kasvatus, mis jätab inimese identiteedi kujunemisele kooliga võrreldes ehk veelgi tugevama jälje. Ka selles küsimuses ühtisid noorukite ja täiskasvanute vaated mõneti ehk isegi rohkem kui kooliteed puudutavates küsimustes. 

Enamik mõlemast vanusegrupist oli arvamusel, et poisse ja tüdrukuid kasvatatakse erinevalt – sarnaselt kooliga on ka kodus tüdrukutele ootused palju kõrgemad. Esile toodi nii tüdrukute tugevamat suunamist olla abiks olmelistes toimingutes kui ka üldist ootust nende korralikumale käitumismustrile. Lõhet tüdrukute ja poiste vahel süvendab veelgi sugusid eristav sõnavara, mis võib ka tulevikus nii indiviidi enda kui ka ühiskonna väärtusi kummagi soo osas kujundada: tüdruk on ,,ilus“, aga poiss on ,,tugev“; tüdruk on ,,nunnu“, poiss aga ,,tubli“.

Uurides koduse kasvatuse mõju soolisele identiteedile, tuli mõlema generatsiooni vastustest muuhulgas esile, et lapse soolise identiteedi tugev kujundaja on ka vanemate isiklikud hoiakud, tulgu need kultuurilistest või harjumuspärastest väärtustest. Esile toodi näiteks tüdrukute ja poiste suunamine tegevuste, hobide ja kas või vanemate ostetud mänguasjade kaudu, mis tahes-tahtmata võivad mõjutada inimese edasist elukäiku: ,,Tüdrukute mänguasjad on /…/ majapidamis- ja kodu- ja lastekasvatusasjad, Barbied /…/. Poistel on need autod ja jalgpallid. /…/ suunatakse nagu nende elukutsete poole, et millega naised tegelevad ja millega mehed tegelevad. /…/ see ju ilmselgelt annab juba selle tooni, et millega sa peaksid tegelema ja mis sulle peaks meeldima, peaks huvi pakkuma. Ja kui ei paku, siis sa oled imelik.“

Noorema generatsiooni intervjueeritavate puhul tuli esile nüanss, et vanemad sageli ei suunagi lapsi teadlikult kummagi soo stereotüüpide poole, kuid teevad seda siiski alateadlikult omaenda vanematelt saadud õpetuste või ühiskonnas levivate arusaamade tõttu.

Nii noorema kui ka vanema generatsiooni esindajad tundsid, et ootused poistele ja tüdrukutele kodus ja koolis on erinevad. Saime uurijatena kinnitust, et kodu ja kool kujundavad suurel määral inimese soolist identiteeti ning tihtipeale suunavad järgima teatud soorolli, mis võib inimese edasises elus määrata ära nii mõndagi. 

Mõtteainet vanematele ning haridus-ja noorsootöö vallas tegutsejatele peaks siin jaguma – kas ja kuhu suunas tuleks meil edasi liikuda? Väiksemaid muudatusi on juba tehtud, näiteks poiste ja tüdrukute ühine tööõpetus, kus mõlemast soost noortel on võimalus end kas käsi- või puutööd tehes proovile panna, või siis sooneutraalsed tualettruumid. 

Aga kuidas suhtutaks meil näiteks sellesse, kui koolides kaotataks ära igasugune sugusid eristav sõnavara nagu Soomes?

Projekti tulemusi analüüsides oli meie jaoks kõige üllatavam see, et nii noorema kui ka vanema generatsiooni arvamused sooproblemaatikast rääkides väga suures osas kattusid.

Meie algne eeldus oli, et vanemad inimesed hoiavad tugevamalt traditsioonilistest soorollidest kinni ja näevad soolisuse teemat hoopis teisiti kui noored, kes on juba üles kasvanud ühiskonnas, kus propageeritakse võrdsust ja soorollide kaotamist. 

Tõdesime, et vanusest hoolimata tunnetatakse soorollidest tulenevaid väljakutseid tänapäeva ühiskonnas väga sarnaselt ning mõlemat generatsiooni ühendab lihtne soov elada rahumeelses ühiskonnas, kus inimestel oleks ilma ühiskonna surveta võimalik end väljendada ja teostada nii, nagu just nemad tunnetuslikult õigeks peavad.

Projekti täpsema kirjelduse ning tulemustega on võimalik tutvuda TLÜ blogis.

Uurimuse viisid ELU projekti raames läbi Tallinna Ülikooli bakalaureuse- ja magistriõppe tudengid Triinu Eliise Põld, Marion Kukk, Edith Grazer, Hanna Marie Raag, Helen Kaljuste, Jaanika Katajev, Jüri Kiidron, Lauren Pikkor, Marianne Kobin, Maris Metsküla, Merle Kraav, Monika Vaima, Oliver Ivanov, Siim Hubert, Stella Saul ja Daniil Štatn.