Viljandis Ugala teatris esietendub 29. juunil Roos Lisette Parmase „Me peale ülalt jälle paistsid tähed“ Dante Alighieri „Jumaliku komöödia“ ainetel. Lavastus etendub korraga spetsiaalselt selle tarbeks ümber ehitatud Ugala teatri suures ja väikeses saalis. Käesoleval suvel mängitakse seda vaid 13 korda.

Lavastaja Ringo Ramuli sõnul on „Me peale ülalt jälle paistsid tähed“ lugu lootusest, mis säilib ka elu rasketel hetkedel: „See saab olema üks unenäoline rännak, leidmaks taas üles elamise ilu.“

Sünnipäev – õnnitlused, lähedaste hõiked, šampusepauk, koogi lahtilõikamine ja selle keskel üks noormees, kelle jaoks tundub kõik mõttetu. Mida rohkem ta selle peale mõtleb, seda lootusetum olukord näib. Ta asub otsima, kuidas leida endas taas rahu. Kuidas tunda elamise ilu?

Lavastuse aluseks on motiivid itaalia kirjaniku Dante Alighieri poeemist „Jumalik komöödia“, mida peetakse keskaegse Euroopa suurimaks kirjanduslikuks saavutuseks. 2022. aastast on Dante kolmeosaline teos tõlgitud tervikuna eesti keelde. Teos räägib Dante rännakutest Põrgus, Purgatooriumis ja Paradiisis, mille käigus ta õpib sügavamalt tundma inimeseks olemise ilu ja traagikat.

Sellist mastaapset lavastust saab Ugalas teha ainult suvel. Iga saal on omaette maailm, mis on terviku teenistuses.

„Sealt hakkas meister nähtamatut rada

minuga naasma valguse maailma;

ning puhkamata üha ülespoole ta sammus, 

mina ikka tema kannul,

ja viimaks läbi ümariku ava

mu pilgule end näitas taeva ilu:

me peale ülalt jälle paistsid tähed.“

(Dante „Jumalik komöödia: Põrgu“, kolmekümne neljas laul)

Kolmandat suve mängitakse Mari Palmi ja Liis Aedmaa rännaklavastust „Viljandi lood: Jaan“. 

Lavastus viib publiku Jaani jälgedes Viljandisse, mida kirjeldatud kujul enam olemas ei ole. Justkui ajarändurid tulevikust satuvad vaatajad aastasse 1982 ning saavad osa ühe 59-aastase mehe elust endisaegses Viljandi linnas. Sest nagu ütleb Jaan ise: „Ma mõtlen nii, et igal inimesel on õigus oma saatusele, eluloole, mõtteilmale ja selle jagamisele kaasinimestega.“

On aasta 1982. Viljandi linn valmistub peagi saabuvaks 700. sünnipäevaks. Ehitatakse uut haiglat ja Männimäed, asfalteeritakse tänavaid, hoogtööneljapäevakute korras riisutakse haljasalasid ning räämas majaseintele kantakse juubeli puhul linnale eraldatud 13 tonni Jugoslaavia ilmastikukindlat värvi. Pioneeride pargis pakub silmailu Eesti esimene värviefektidega purskkaev. Üle vabariigi tullakse bussidega külastama Ugala äsja valminud teatrimaja.

On aasta 1982. Jaan oma peagi saabuvaks 59. sünnipäevaks eriti ei valmistu. Ta käib Männimäe teel noortööliste maja ehitamas, aga ise elab koos naise ja pojaga pisikeses ahiküttega korteris Liiva tänaval. Salamisi unistab Jaangi kõigi mugavustega korterist Männimäel, kuid „asjaajamine“ ei ole kunagi tema tugevaim külg olnud. Ühel päeval aga teeb Jaan midagi, mida ta kunagi varem ei ole teinud.

Rännaklavastust „Viljandi lood: Jaan“ mängitakse sel suvel 19 korral. Igale etendusele mahub 20 vaatajat.