Eesti Arhitektuurimuuseum on õpetajate ja Õpetajate Lehe lugejate seas päris hästi tuntud. Aga kui on veel neid, kes pole jõudnud Rotermanni soolalattu kas ehituskunsti lugu uurima või oma õpilastega meie haridusprogrammidesse, siis sel suvel on ka esmakülastajate meelitamiseks avatud valgustuslike püsinäituste „Elav ruum“ ja „Uuri ruumi!“ täienduseks kaks tõelist magnetit.

Arhitektuurimuuseumi galeriikorrusel on 1. juunist 22. septembrini näitus „Igavene Linnahall“, mis räägib lootusrikka loo ühest Eesti olulisimast hoonest, Tallinna Linnahallist.

Hoolimata oma kargest hallikarva dolomiitkattest ei jäta see monument kedagi külmaks. 1980. aastal valminud legendaarse avaliku hoone projekteerisid arhitektid Raine Karp ja Riina Altmäe koos sisearhitektide Ülo Sirbi, Mariann Haki ning peainsener Ago-Allan Kudduga. Sümboolse tähendusega oli arhitektide soov luua hoone abil ühendus linna ja mere vahel. Linnahalli katusemaastikult avanesid vabaduse hõngu vaated.

Riiklikuks arhitektuurimälestiseks tunnistatud linnahall on ajaloo tõmbetuules pidanud tüütut olelusvõitlust. Mitukümmend aastat on hoone kallal hammast ihutud, kuid ükski jõud pole peale hakanud. Sellest hoolimata on linnahall inspireerinud suurel hulgal arhitekte, sisearhitekte, urbaniste, üliõpilasi ning paljusid teisi looma plaane, visioone ja loomingulisi žeste, et suursugune maja uuesti ellu äratada. Ja kui niivõrd palju häid ideid on juba loodud, siis on linnahallil võimalus olla igavene.

Näituse kuraatorid on Anna-Liiza Izbaš, Jarmo Kauge ja Grete Tiigiste ning kujundajad Koit Randmäe ja Brit Pavelson.

Suures saalis ootavad vaatajaid aga „Eesti teatrimajad“. Rambivalguses on Eesti teatriarhitektuur – lugu algab kaskedega ehitud küünidest 19. sajandi alguses ja jõuab välja tänaste teatrimajade projektideni.

Arhitektuuriteadlane Karin Hallas-Murula on koostanud näituse teatrimajadest arhitektuuriajaloo kontekstis. Tema sõnul jääb arhitektuur oma füüsilisuses alati oma aega, teater seevastu otsib jätkuvalt sidet pidevalt muutuva kaasajaga. Teatrimajad ei saagi kunagi valmis: traagiliste põlemiste-purustuste järel on sündinud uued saalid ja teatrid. Näitekunsti ja teatritehnika areng on ajendanud ümber ehitama ja täiustama. „Vaadates praegu 1910. aastatel ehitatud teatris 18. sajandi etendust, oleme me korraga nii 2024. kui ka 1910. aastas ja 18. sajandis,“ meenutab Hallas-Murula.

Rohke ajaloolise, tuntud ja vähem tuntud materjali väljatoomine on erakordne võimalus näha teatrimajade lugusid kõikjal Eestis. 

Kuraator Karin Hallas-Murula ning kujundajad Pille Jänes ja Margus Tammik.