• Kui eesti keele puhul hakatakse nüüd probleemkohti üle vaatama, siis matemaatikas on enne e-eksamile üleminekut vaja kogu aine õpe ümber mõtestada.
• Inglise keele õpetajad on e-eksamite suhtes skeptilised, aga mitte otseselt nende vastu.
• Arvuti on õpetaja käepikendus, mitte tema intellekti asendaja.

Otsus minna Eestis üle e-eksamitele võeti vastu juba 2017. aastal, kuid koroonaajal nende arendamine takerdus. Sellegipoolest jõuti käimasoleva kevade alguses e-katseeksamiteni, mis tõid välja mitu murekohta, kuid pakkusid arendajatele ka palju vajalikku tagasisidet. Esimese sammuna lükati e-eksamite toimumine aasta võrra edasi ning need teevad uue plaani järgi oma debüüdi 2026. aastal. Katseeksamitest kogutud andmete põhjal saab koostada materjale, mille alusel nii õpetajaid kui õpilasi e-eksamiteks ette valmistada. 

E-eksamite arendajatega vesteldes tuleb välja, et ainete lõikes on e-eksamid väga erinevas arengujärgus. Kui eesti keele puhul hakatakse nüüd probleemkohti üle vaatama, siis matemaatikas on enne e-eksamile üleminekut vaja kogu aine õpe ümber mõtestada. 

Õpetajatel aega õpilasi ette valmistada ja ka ise õppida

Eesti keele e-eksamit aitab arendada Tallinna Ülikooli emakeeleõpetuse ja rakenduslingvistika lektor Merilin Aruvee, kes on põhirõhu pannud uuele hindamismudelile. Eelmisest palju detailsem mudel on objektiivsem ja iga hindamisaspekt on jaotatud neljaks kriteeriumiks. Näiteks kui varem hinnati sisu viiepunktiliste hüpetega, siis uus mudel teeb seda punkti täpsusega. See muutus ei ole seotud otseselt e-vormiga, vaid suurem täpsus töötab paremini ka kirjaliku eksami puhul.

„Mul on hea meel, et e-eksam läheb käiku alles ülejärgmisel aastal, kuna nüüd on õpetajatel aega selle mudeli järgi õpilasi ette valmistada ja seda ka ise õppida. E-eksamitele üleminek oli hea tõuge, et mudelit uuendada, kuna see tagasiside on ka õpilaste jaoks täpsem,“ räägib Aruvee.

Taolist üleriigilist uuringut ei olnud seni tehtud ja mudeli suurimad kitsaskohad ei olnud teada. Nüüd on arendajatel kasutada faktid, mitte pelgalt kõhutundepõhine hinnang nagu seni. 

Kuna Eesti koolid on väga autonoomsed, ei olnud teada, kui palju on mõnes koolis arvuteid ja millisel tasemel õpilased nendega töötavad. Õpilasi on suunatud arvutis tekste koostama juba rohkem kui kümme aastat ja see oli koos digipädevusega sees ka eelmises õppekavas. Kuigi esmapilgul võiks arvata, et tänapäeva noored on arvutiga töötades osavad, on peale kasvanud uus põlvkond, kes arvutiga palju kokku ei puutu ja kelle digipädevus väljendub eelkõige nutitelefoniga ümber käies.

„Kui õpetaja ei ole võtnud vaevaks tegeleda sellega, et õpilane sisestaks teksti arvutis, ja koolis ei ole otsustatud õpetada pimekirja, siis õpilased tegelikult ei oska arvutil trükkida. Neil ei ole seda käsitööoskust. Ma ei usu, et meil on piisavalt inimesi, kes ise pimekirja oskavad, ja seetõttu ei oska keegi seda teadmist ka edasi anda. Kui me ei ole õpetanud õpetajaid, ei saa me neilt nõuda selle õpetamist,“ jätkab Aruvee.

Tuleb välja, et arvutil trükkides tehakse eelkõige vigu tühikutega sulu või koma juures. Taandrea ja tühja reaga. Küll aga saavad sellised vead uues hindamismudelis üsna väikese kaalu, kuna kujunemisjärgus olevat oskust ei tohi kohe väga karmilt hinnata. Ühtlasi on arvutis ja telefonis trükkimine kaks väga erinevat asja.

„Näiteks side- ja mõttekriipsul on keele seisukohalt suur vahe, aga telefonis kirjutades seda ei tehta. Rääkimata sellest, et täpitähti telefonis trükkimisel ei kasutata,“ selgitab Aruvee, kelle sõnul ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et õpilaste üldine kirjutamisoskus on nutitelefonide tõttu kannatada saanud.

„Ka teksti sidususe kohta on tehtud uuringuid ja need näitavad, et sellele peab senisest rohkem rõhku panema. Tänapäeva õpilase mõtlemises ongi see sidusus natuke teistsugune, kuna ta saab pidevalt pisikesi andmehulki. Nüüd peab ta võtma kätte ja tegema ühe terviku. See, kui keeruline on lause, peegeldab ka seda, kui keeruliselt laps mõtleb. Kõige suuremad õigekirjavead ongi seotud komade kasutamisega, kuna 9. klassi õpilane hakkab tegema väga mitmetasandilisi lauseid,“ lisab ta.

Sõnaveebi kasutamise võimalus

Üks vastu võetud otsustest on luba kasutada eesti keele e-eksamil Sõnaveebi. Sõnaveebil on suur hulk ÕS-i funktsioone, aga palju lihtsamal kujul. Sõnaveeb esitab tabelina sõna õiged käändevormid. Selle kasutamine peaks vähendama sõnade vormimoodustusvigu ja aitama vältida eksimusi sõnade valikul. Lisaks saab sealt vaadata sünonüüme, et sõnakordusi oleks vähem. 

Paljud ütleksid, et see ju ongi see, mida eksamiga peab kontrollima. Selle kriitika lükkab Aruvee aga kiiresti ümber.

„Me ju ei hinda üksikute sõnade tähendust, vaid tervikteksti. See tekib aga lõikude ja lausete sidususega. Keel ei eksisteeri üksikelemendi, vaid tervikuna. Küsimus on kontekstitajus ehk selles, kuidas on õpilane osanud sõna oma teksti sobitada. Ta võib kirjutada terve hulga sõnu õigesti, aga need ei pruugi kokku midagi tähendada,“ selgitab ta.

Igasuguste suuremate muutustega võib juhtuda, et üleminekupõlvkond on teistest kehvemas seisus, kuid seda Aruvee antud juhul ei näe. Seda just põhjusel, et e-eksamid lükati aasta võrra edasi.

„Minu arvates näitab see eksamiarendajate adekvaatset reageerimist. Kui katseeksamid näitasid, et süsteem ei olnud veel töökorras ja koolid polnud selleks valmis, siis lükati need kohe edasi. Ma olen üsna kindel, et kui nüüd veel tõrkeid esineb, võidakse üleminekut veel pikendada. Arendus võis käia oma rada juba ammu, aga kui kas või üks kool Eestis ei ole e-eksamiks valmis, oleks selle läbiviimine seal koolis õppivate laste diskrimineerimine,“ räägib Aruvee.

Aruvee ei väsi rõhutamast, et kõige tähtsam on e-katseeksamitest kogutud andmete olemasolu. Küll aga ei ole need andmed täielikud, kuna puudus päris eksamiolukord. Katseeksamid tehti pärast tunde ja on näha, et paljud tekstid on kirjutatud kiirustades. Õpilastel on oma ettekujutus, milline peab nende päev välja nägema, ja eksam ei pruukinud sinna sobituda. Lisaks ei saanud nad selle eest hinnet. Sellegipoolest aitavad ka need andmed muuta eksamite hindamist objektiivsemaks.

„Käsitsi on eksameid parandatud koolides ja nüüd saame päriselt võrrelda, kui erinevalt seda tehtud on. Nii kõrge panusega testi hindamine ei tohi olla subjektiivne. Automaathinnatavate ülesannete puhul on see küsimus kohe maas,“ arutleb Aruvee, kelle sõnul on uue hindamismudeli puhul ka inimeste kontrollitavate ülesannete hindamine objektiivsem.

Tehisintellekt kui õpetaja käepikendus

E-eksami kontrollimine muutub tänu tehisintellektile hindajate jaoks lihtsamaks, aga niipea ei saa kõike veel arvuti kontrollida anda. Aruvee sõnul on „intellekt“ sõnas tehisintellekt natuke eksitav. Arvutil on olemas andmed ja järjendid. Järjend võib olla loogiline ja kokku võib tulla justkui lause, aga see võib olla petlik ja tegelikult ei pruugi lause olla arusaadav. Selle kontrollimiseks on vaja päris intellekti ehk inimest. Teksti tähenduse loovad sõnade ja lause tähendused kokku. Arvuti ei pruugi aru saada, et lause pole loogiline.

„Ka õpilase väljamõeldud metafooridest, mida keelemudelites ei ole, ei suuda arvuti aru saada. Või kirjutab õpilane mõne uue liitsõna, kus kaks tüvisõna kokku sobivad ja mis on emakeele kõneleja loogiline võime. Ainult õpetaja saab hinnata, kas see liitsõna sobib konteksti. Keel on loominguline,“ selgitab ta.

Seega on Aruvee sõnul arvuti hindajale abiks, andes talle kirjandi kohta erinevad andmed, ja hindaja ei pea teatud asjade kokkulugemisel ise pingutama. Tal on lihtsalt rohkem andmeid oma otsuse tegemiseks. Arvuti on õpetaja käepikendus, mitte tema enda intellekti asendaja.

Matemaatika e-eksam ei saa olla eesmärk omaette

Esialgne plaan on minna ka matemaatikas e-eksamile üle 2028. aasta kevadel, kuid Haridus- ja Noorteameti (Harno) sõnul sõltub see arendusprotsessist ja tähtaeg võib nihkuda. Programmid nagu GeoGebra ja Desmos võimaldavad juba suurt osa matemaatikast arvutis lahendada ja ka eksamite infosüsteemi on need integreeritud. Küll aga on matemaatika ka mõtlemise tasandil niivõrd mitmetahuline aine, et võimalusest tõsta ülesanded ja nende lahendused paberilt arvutisse ei piisa. Rääkimata sellest, et nii ei saa me ära kasutada matemaatika ja tehnoloogia koosluse täit potentsiaali. 

Eestis aitab matemaatika diagnostilisi e-teste arendada Tallinna Ülikooli matemaatika didaktika lektor Jüri Kurvits, kellega vesteldes jäi e-eksam kiiresti tagaplaanile. Tema sõnul peaks see loomulikult välja kasvama hoopis põhimõttelisematest muutustest.

„Ei ole ju mõtet teha arvutis täpselt samasugust eksamit, nagu on paberil. Me peame hakkama mõtlema, mida nii võimsate tehnoloogiliste vahendite olemasolu matemaatikatunnis üldse tähendada võiks,“ alustab Kurvits, kes ise kasutab oma loengutes ainult arvutit. 

Kurvitsa hinnangul tuleks hakata koolimatemaatika sisu ümber mõtestama, kuna seda pole viimase paarikümne aasta jooksul Eestis tehtud. 

„Kõige suurem probleem ongi koolimatemaatika paigalseis. Tehnoloogia areneb ja mitmed riigid liiguvad suure hooga edasi. Nende riikide eksamitel on sellised ülesanded, millest võime praegu ainult unistada. On mõttekoht, mis koolimatemaatikast üldse saada võiks,“ arutleb ta. 

Kurvits leiab, et tehnoloogia kasutamine koolimatemaatikas võimaldab õpilastel matemaatikasse rohkem süveneda. Seda põhjusel, et praegu kulub suur hulk aega tegevustele, mille võiks jätta arvuti hooleks. 

„Me peame liikuma selles suunas, et saaksime aru matemaatika tegelikust võimekusest selle maailma kirjeldamisel ja mõistaksime, miks on vaja seda õppida. Hakkame rohkem tegelema mõistete ja matemaatilise sisuga ja kulutame vähem aega mingite tehnikate peale, mida viie aasta möödudes ei mäleta enam keegi. Me jääme väga paljudes asjades pealiskaudseks. Jäägu protsendiga arvutamine arvutile ja püüdkem aru saada, mida protsent tähendab,“ räägib ta. 

Kuna aga koolimatemaatika õpe on aastakümneid püsinud ühesugune, on ka õpetajatel keeruline nii sügava muutusega kaasa minna. Õpetajate toetamist rõhutas Kurvits intervjuu jooksul mitu korda ja tõdes, et see on üks võtmekohti. 

„Võiksime õpetajaid tehnoloogiamaailmas senisest palju paremini toetada. Sellega peavad tegelema ülikoolid ja selleks on vaja ka HTM-i tuge, et leida aeg ja ressursid. Käia ära igas maakonnas ja valmistada ette materjalid. See on suur töö ja suur raha ning seal võibki peituda probleem,“ mõtiskleb ta. 

Matemaatika ainekavas on kirjas, et matemaatikaõppe eesmärk on kujundada õpilastes matemaatikapädevus, mis muuhulgas tähendab suutlikkust tunda matemaatiliste mõistete ja seoste süsteemsust; matemaatika kasutamist temale omase keele, sümbolite ja meetoditega erinevaid ülesandeid modelleerides nii matemaatikas kui ka teistes õppeainetes ja eluvaldkondades. Kurvitsa sõnul on see eesmärk hea, kuid jääb täitmata. 

„Praegu ei saa keegi väita, et see eesmärk on saavutatud, kuna matemaatikapädevus ei tähenda oskust lahendada geomeetriaülesannet. See pädevus on tunduvalt komplekssem ja keerulisem konstrukt. Matemaatika e-eksam ei saa olla eraldi eesmärk, vaid midagi, mis kogu sellest teaduspõhisest protsessist välja areneb,“ räägib ta. 

Kurvits ei salga, et koolimatemaatika ümbermõtestamine ja olemasoleva tehnoloogiaga sidumine on keeruline ülesanne, kuid näeb, et selle eest saadav tasu oleks suur.  

„Minu enda hüpotees on, et riik, kes lahendab edukalt ära probleemi „Mida tähendab koolimatemaatika tehnoloogiakontekstis“, saavutab ülimalt suure edu. Ma väga loodan, et see riik on Eesti,“ võtab Kurvits oma mõttekäigu kokku.

Instrument, mis võimaldab igal ajahetkel välja selgitada õpilaste taseme

Kurvits on oma töörühmaga arendanud 9. klassi lõpus tehtavat diagnostilist e-testi, mille eesmärk on anda võimalikult sisukat tagasisidet selle kohta, millised on õpilase teadmised ja oskused 9. klassi lõpus, nii õpetajatele, õpilastele kui riigile. Seetõttu on see test ka väga mahukas ja kontseptsiooni silmas pidades ei ole seotud e-eksamiga. Kurvitsa sõnul näitas koroonaaeg ja kaugõpe, et õpetajatel puudub ülevaade sellest, kuidas on õpilased matemaatika mõistetest ja seostest aru saanud, ja mugavaid vahendeid selle väljaselgitamiseks ei ole. 

„Tehnoloogia abil on see võimalik ja palju lihtsam kui paberi peal. Meie tahtsime luua instrumenti, mis on mugavalt kasutatav ja kõigi jaoks kättesaadav, et muuta õppimise protsess läbipaistvaks. See oleks kujundav hindamine, mis annaks igal ajahetkel õpetajale ülevaate õpilaste teadmistest,“ räägib Kurvits. 

Taolise testi potentsiaal ei piirduks vaid põhikoolilõpetajate teadmiste kontrollimisega ja seda saaks kasutada väga erinevates olukordades eri eesmärkidel. 

„Miks mitte kasutada seda näiteks 10. klassi alguses, kui õpilased on eri koolidest kokku tulnud ja õpetaja ei tea, mida keegi oskab ja kuidas mõistab? Selline instrument annaks selle kohta kohe adekvaatset infot,“ lisab ta. 

Ajakohase matemaatika e-eksami realiseerumine on mägede taga

Kõike eelnevat arvesse võttes ollakse ajakohase ja vajalikul tasemel matemaatika e-eksami arendamisega Kurvitsa sõnul algfaasis ja selle realiseerumise aeg sõltub sellest, mida juba järgmisel nädalal tehakse ja kes seda protsessi juhib. 

„On selge, et seda teadmist, mis on koolimatemaatika sisu, kuidas õpetajaid toetada, milline on hindamine, omavad ainult matemaatika didaktikud. Neid tuleb selles protsessis toetada ja luua tingimused, et kõik need tegevused oleks teaduspõhised,“ rõhutab Kurvits. 

Üheks kõige keerulisemaks kohaks peab ta selle eksami hindamist, mis võib tehisintellektile praegu veel üle jõu käia. 

„Alati on olemas oht, et õpilane pakub välja unikaalse lahenduse, millest arvuti ei saa aru. See teebki hindamisosa keeruliseks. Ühtlasi arvan, et ei ole mõistlik minna ainult valikvastustega küsimuste peale, ükskõik, kui nutikad need ka ei oleks. Matemaatika on ikkagi loov tegevus, nii et jääme selle juurde,“ lõpetab Kurvits. 

Inglise keele e-eksami suuline osa tekitab oodatult palju peavalu

Inglise keele e-eksami puhul on kõige rohkem tööd vaja teha suulise osaga, kus õpilane ei vestle mitte hindajaga näost näkku, vaid arvutiga. 42% jaoks katseeksamil osalenud õpilastest oli arvutiga vestlemine ebamugav või suisa vastuvõetamatu. Viljandi Gümnaasiumi inglise keele õpetaja Aari Juhanson tõi juba 23. aprillil ilmunud Õpetajate Lehe artiklis („Haridus ei ole bisnis, kus toote välimust tuleb pidevalt uuendada“) välja, et ei suuda just suulise osa puhul leida ühtki veenvalt e-eksami kasuks kõnelevat väidet ja suuline osa peaks vähemalt praeguste tehnoloogiliste võimaluste juures jääma inimestevaheliseks. Mõni nädal hiljem on tema seisukohad jäänud samaks ja neid toetas ka õpilaste tagasiside.

„Suuline osa peaks toimuma õpilane-õpetaja-hindaja vormis silmast silma, mitte umbisikulise ekraaniga. Arvuti ei näe, kas õpilane on vait seetõttu, et ei tea sõnu, või mõtleb küsimuse üle. Ruumis oleval hindajal on siin selge eelis. Intervjueerija, kes on enamasti õpilase võõrkeeleõpetaja, tunneb ja oskab arvestada õpilase isiksusega. See tagab olukorra, kus õpilane ei kaota punkte seetõttu, et ta ei ole seltskonnalõvi,“ räägib Juhanson. 

Lisaks kõigele muule kulutab arvutiga tehtud suuline eksam rohkem õpilaste ja õpetajate aega. Näost näkku eksamil pannakse hinne ju kohe. Arvutiga peetud vestlused tuleb õpetajatel hiljem läbi kuulata. 

„Tean kolleege, kellel oli 9. klassi katseeksami suulise osa töid väga keeruline kontrollida, kuna seda tuli teha pärast tavalist tööpäeva ning aega kulus selleks palju,“ sõnab Juhanson. 

Teiste osaoskuste testimise digitaalseks muutmine on Juhansoni sõnul loogiline samm, aga ka sellele tuleb läheneda ettevaatlikult. Esiteks peab olema tagatud, et kõik süsteemid peavad vastu ja riik on koolidele andnud vajaliku riistvara. 

„Lapsed ei tohi saada lõpueksamil traumat sellest, et mingi süsteem ei tööta,“ selgitab ta. 

Oma kolleegidega vesteldes on Juhansonile jäänud mulje, et e-eksamitesse suhtutakse juba väljatoodud põhjuste tõttu pigem skeptiliselt, otseselt vastu ei olda. 

„Mulle tundub, et suures plaanis saadakse aru, et eksami need osad, kus nii ehk naa on kindlad vastused, on mõistlik masinale kontrollida anda, aga need kolleegid, kellega olen vestelnud, ei saa samuti aru, mis on suulise osa (ükskõik kas 9. klassi või gümnaasiumi lõpueksamil) digitaliseerimise eesmärk ja kasutegur,“ lisab Juhanson.