Kohe saab läbi õppeaasta, mis tõi Ida-Virumaale umbes 90 uut õpetajat. Kuidas neil läinud on? Millega on olnud kõige keerulisem hakkama saada? Oma kogemusi jagavad õpetajad, kes otsustasid panustada eestikeelsesse haridusse Ida-Virumaa koolides.  

Ida-Viru haridusklastri koordinaatori Kerda Eierti sõnul on Ida-Virumaale tulnud õpetajad suures osas noored, kellel ei ole veel peret, kes on suhteliselt vabad tegema julgeid otsuseid ja tahavad end proovile panna. Samuti üle 50-aastased, kellel lapsed juba suured, kes saavad elada endale ning soovivad anda ühiskonnale tagasi. 

Üleskutse „Missiooniga töö Ida-Virumaal“ kõnetas Eierti sõnul väga paljusid. „Ei mäleta, et varasemalt oleks hariduse vallas Ida-Virumaa vastu nii suurt huvi tuntud. Koolijuhid ütlesid, et saavad esimest korda kandidaatide seast valida. Kui varasemalt on tulnud igal aastal väljastpoolt maakonda siia tööle alla kümne inimese, siis eelmisel aastal oli see arv ca 90. Kasv on olnud tohutu,“ rõõmustab ta ja lisab, et praegu on maakonnas avatud tööpakkumisi üle kahesaja. See tähendab, et Ida-Virumaale vajatakse jätkuvalt väga palju õpetajaid. 

Ida-Virumaa pakub eneseteostuse võimalusi

Eelmisel suvel õigusteaduskonna lõpetanud Carolyn Soosaar jõudis Kohtla-Järve Järve Kooli matemaatikat õpetama „Noored kooli“ programmi kaudu. „Kui minult küsiti, kus piirkonnas soovin töötada, ütlesin, et olen valmis minema igale poole. Tallinn ja Tartu tundusid turvaliste valikutena, aga kuna olen noor, mul ei ole veel lapsi ja pole raske kolida, mõtlesin, et võin vabalt elada ka kuskil mujal. Ida-Virumaal ei ole piisavalt eesti keeles õpetavaid õpetajaid. Tundsin, et see on koht, kus saan Eestile tagasi anda.“ 

Soosaare sõnul on Ida-Virumaal palju eneseteostuse võimalusi: „Kuigi olen õpetaja alles esimest aastat, saan päris palju panustada õppekavaarendusse. Tunnen, et saan kaasa rääkida ja mind päriselt kuulatakse.“ Kolleegid võtsid uue töötaja väga hästi vastu. „Alguses küll mõni ütles, et ah, nad lähevad ju niikuinii kohe ära, aga üldjoontes olen saanud väga palju tuge. Ka „Noored kooli“ tugisüsteem on väga hea,“ räägib ta. 

Järve kool on ainuke eestikeelne põhikool Kohtla-Järvel ning õpilased saavad päris hästi eesti keelest aru. Soosaar ise vene keelt ei oska. „Isegi üks esimest aastat meie koolis käiv Ukraina poiss on õppinud ära mõned eestikeelsed sõnad, sest teab, et ma tõesti ei saa temast muidu aru,“ ütleb ta. Alguses ta küll pelgas, et puuduv vene keele oskus takistab õpilastega usalduslike suhete loomist, kuid nii see ei olnud. „Tunnen, et õpilased usaldavad mind. Sain just Peaasi.ee rõõmu loova õpetaja tiitli. Teise õpetaja tunnis tegid lapsed ideaalse õpetaja plakatit ja üks grupp tegi plakati minust.“ 

Õpetades venekeelsetele lastele eesti keeles matemaatikat, visualiseerib Soosaar tekstülesanded alati piltide abil, sest lapsed ei tea tihti sõnade tähendust. Vihikuid ja kontrolltöid kontrollides parandab ka õigekirjavigu. Soosaare arvates on tal väga hästi läinud – õpilased on uudishimulikud ja motiveeritud. „Mulle meeldib, et saan katsetada nüüdisaegset õpikäsitust, rakendada aktiiv- ja projektõpet ning õpilased tulevad sellega kaasa,“ rõõmustab ta.

Väljaspool tööd sõbrustab Soosaar kolleegidega. „Suhtleme ka vabal ajal, käime koos teatris, spaas või kuskil mujal. „Noored kooli“ kogukond on Ida-Virumaal üpriski suur, veedan ka nendega päris palju aega.“ Ta tunneb end Ida-Virumaal koduselt: „Üürisin Kohtla-Järvel korteri ja tunnen tõesti, et see on minu kodu.“ Tulevikku vaatab ta aasta korraga: „Järgmise õppeaasta olen ka kindlasti siin, siis hindan olukorda uuesti.“ 

Suurimad raskused ei tulene Soosaare sõnul sellest, et ta on Ida-Virumaal ja et õpilased on venekeelsed. Raskused on samad mis igal pool: õpilased on erinevalt motiveeritud, erineva akadeemilise tasemega ja õppe diferentseerimine võtab meeletult palju aega. „Väga ajamahukas on toetada nii nõrgemat kui tugevamat õpilast. Viimane on minu jaoks on hästi oluline. Aga see on igal pool Eestis samamoodi.“ 

Sobivaid õppematerjale pole veel loodud

Liis Ränik alustas möödunud sügisel tööd Kiviõli 1. Keskkoolis. Varasemalt on ta töötanud nii lasteaia- kui klassiõpetajana Palamusel ja Tartus. „Tundsin, et tahan oma ellu muutust. Ühtlasi töötas mu abikaasa Ida-Virumaal. Mingil hetkel tuligi mõte, et miks mitte teha selline kannapööre,“ jutustab ta.

Räniku õpilaste kodune keel on vene keel. „Ka siis, kui üks vanematest on eestlane. Isegi nendes peredes, kus ema nimi on Liisa ja isa on Ülo. Nimed ei ütle mitte midagi. On eesti nimedega lastevanemaid, kes räägivad eesti keelt väga kehval tasemel. Samas on vene nimega lastevanemaid, kes räägivad eesti keelt väga hästi.“  

Sellises klassis tuleb õpetada teistmoodi, läheneda loovamalt. „Vahepeal hoian küll kahe käega peast kinni, sest minu jaoks elementaarsed sõnad on nende jaoks täiesti võõrad. Siis õpime koos. Meil on kõik kohad pilte täis,“ räägib Ränik, kelle õpilased jõuavad õppetöös kenasti edasi. Hoopis suurem probleem oleks tema hinnangul segaklass, kus oleksid koos eestikeelsed lapsed ja need, kes eesti keelt üldse ei oska. „Kontrast oleks siis liiga suur,“ leiab ta. „Praegu oleme moodustanud eesti keeles temporühmad. Ühes rühmas on need, kes harjutavad sõnade veerimist ja kirjutamist. Teises ja kolmandas need, kes loevad ja kirjutavad, aga õpivad erinevas tempos. Nii on kõigil võimalus saada maksimaalselt tuge ja samal ajal eduelamus.“ 

Tõsine mure on aga puuduvad õppematerjalid. „Meil ju mingid õppematerjalid on, aga need ei toeta venekeelsete laste õpetamist praeguses olukorras. Lugesin mingist HTM-i määruse lisast, et õppematerjal valmib alles 2029. aastal. Vabandage väga! Me läheme eestikeelsele õppele üle praegu!“  

Küsimusele, kus ta kodu on, vastab Ränik, et see on keeruline küsimus: „Mul on mitu kodu, õppetöö ajal elame ikka Kiviõlis. Ka mu lapsed käivad siin koolis ja lasteaias.“ 

Veel pole teada, kui kauaks plaanivad nad Ida-Virumaale jääda. „Kui keegi oleks mulle poolteist aastat tagasi öelnud, et siia kolime, olesin ta kuu peale saatnud. Praeguse seisuga meeldib mulle siin väga. Mul on äge koolipere,“ räägib Ränik ja lisab, et kindlasti ei ole järgnevad aastad Kiviõli koolile lihtsad. „Üks asi on see koolide ühendamine, mistõttu suureneb vastuvõtt esimestesse klassidesse, samuti tuleb kooli varasemast enam vene kodukeelega lapsi, kes oleksid muidu läinud venekeelsesse kooli. Neil pole enam valikut.“

Õpitava sügavamat mõistmist on keeruline saavutada

Aasta Sinimäe Põhikoolis matemaatikat õpetanud ja rahatarkuse ringi juhendanud Georgina Ristoja töötas varem õpetajana Pärnumaal. „Mõtlesin panna end proovile ja töötamine õpetajana Ida-Virumaal tundus põneva võimalusena,“ räägib ta ja tunnistab, et alustades oli tal ka väike mure, kuidas venekeelsete lastega hakkama saab: „Muid hirme polnudki, pigem tundsin põnevust ja ootusärevust. Tegelikult on ka keelebarjäär osutunud väiksemaks, kui alguses kartsin. Seni olen saanud hakkama, ei ole tekkinud olukorda, kus õpilasega üldse suheldud ei saa. Üldiselt on neil vähemalt suhtluskeel suus.“

Kõige suuremaks väljakutseks peabki Ristoja keelt. „Kuna ma ise vene keelt ei oska, pöörduvad õpilased oma küsimuste ja muredega pigem nende õpetajate poole, kes räägivad nende emakeelt. Ka tundides mängib keel rolli – ei saa õpetada täpselt samamoodi kui eesti koolis.“ Ta möönab, et õpitava sügavat mõistmist on keeruline saavutada. Abiks on visualiseerimine. „Hästi palju peab pilte kasutama. Lihtsalt rääkides jääb teema paljudele segaseks. Tekstülesandeid on ikka päris keeruline teha,“ tunnistab ta. 

Aastaga Ristojal Sinimäel veel päris kodutunnet tekkinud ei ole. Kodu on ikka Pärnus, seal on pere ja sõbrad ning nädalavahetused veedab ta pigem seal. Samas ei tunne ta Ida-Virumaal end üksikuna, sest tänu „Noored kooli“ programmile on tekkinud suhtlusringkond, kellega on hea, lihtne ja mugav suhelda ning kes vajadusel üksteist toetab. Ka kollektiiv on olnud väga toetav ja abivalmis.  

Edasised plaanid on veel lahtised, kuna Ristoja plaanib minna õppima ülikooli ning Ida-Virumaalt on keeruline koolis käia. Meelehärmi teeb ka palgateema: „Sügisel oli täiesti arusaadav, et lubatud lisatasu hilines, kõik oli veel nii uus. Aga et ka kevadel viivitati maksmisega aprilli alguseni, on natuke nõme. See on asi, millega ka uued tulijad peaksid arvestama – selle rahaga ei saa arvestada, see võib tulla ka alles kolm kuud hiljem.“

On oluline arendada õpilaste õpioskusi

Narva Gümnaasiumi õpetaja Toomas Tuul töötas enne Ida-Virumaale kolimist Elva Gümnaasiumis. Kui talle tehti ettepanek Narva tööle asuda, vastas ta algul eitavalt. See tundus liiga suure suure elumuutusena, pealegi polnud tal Ida-Virumaaga mingit seost. Peale järelemõtlemist võttis ta aga pakkumise vastu. „Soovin, et kogu Eestis saaks omandada suurepärase hariduse, ja tean, et Ida-Virumaal pole see seni alati võimalik olnud. Mõtlesin ka sellele, et kui tahan tulevikus töötada kas haridusjuhina, õpetajana või haridusministeeriumis, pean aru saama erinevast kontekstist.“

Saadud kogemust Narvas loeb ta igati heaks. „Tore, et tegemist on nullist alustava kooliga: meil on uhiuus maja, uhiuus kollektiiv. On küll erineva kogemusega õpetajad, aga mitte keegi ei saa öelda, et on selles koolis 20 aastat olnud ja alati on nii tehtud. Saame ise luua oma traditsioone.“ Ta tõdeb, et Narva ja Ida-Virumaa on talle nüüd justkui palju lähemale jõudnud. „Enne tundus Narva Tartu poolt vaadates nii füüsiliselt kui ka vaimselt kuidagi kaugena. Nüüd on mul sõbrad, kes on kasvanud ja elanud siin linnas, kelle jaoks on see kodu. Kellele eesti keel ei ole emakeel, aga kes on siiski eestlased.“ Tuul läheb pärast õppeaasta lõppu küll Tartusse tagasi, sest on vahepeal loonud seal pere. „Aga tunnen, et Narva kutsub tagasi ka tulevikus,“ tunnistab ta.  

„Et ma vene keelt ei oska, ei tundunud esialgu nii oluline, aga hiljem olen sellele pisut teise nurga alt vaatama hakanud,“ räägib Tuul ja tunnistab, et alguses tegi see elu oluliselt lihtsamaks – ta ütles õpilastele, et lihtsalt ei saa vene keelest aru, ja nad olid sunnitud temaga eesti keeles rääkima. „Minu vene keele oskajatest kolleegidel on selline probleem, et kui õpilane tuleb oma muret kurtma, teeb ta seda ikkagi vene keeles. Õpetaja ei viitsi alati paluda öeldut eesti keeles korrata, sest sai ju tegelikult aru. Õnneks oskavad kõik mu õpilased eesti keelt vähemalt suhtlustasandil. Tase on küll väga erinev, aga saan kõigiga oma jutud räägitud. Raskem pool on see, et keelebarjäär takistab sügavat vestlust. Tahan õpilastega filosofeerida, aga meil puudub ühine keel. Selgitades pean palju lihtsustama, et nad aru saaksid, ja nemad peavad oma küsimust lihtsustama, et mina aru saaksin.“ 

Küsimusele, kuidas ja kuivõrd mõjutab eestikeelne õpe vene noorte hariduse kvaliteeti, vastab Toomas, et kindlasti mõjutab. „Näiteks on ühiskonnaõpetus 12. klassis nagu sissejuhatus sotsioloogiasse ning eeldab sisulist arutlemist ja selgitamist.“ Väga palju oleneb sellest, kas õpilased oskavad ise õppida või ei, seepärast püüab ta noorte õpioskusi arendada. Aga ka sealjuures on mõningaseks takistuseks keel. 

Tagasiside jääb paratamatult pinnapealseks 

Arno Värv töötab Kohtla-Järve Slaavi Koolis sotsiaalainete õpetajana. Õpetajaks Ida-Virumaale läks ta juba 2021. aastal. Mitte kõrgema palga pärast, vaid end proovile panema. Varasemalt populariseeris Värv õpilastele teadust Psühhobuss OÜ-s. „Siis tuli mõte, et tahaks veelgi rohkem oma teadmisi edasi anda. Otsustasin liituda „Noored kooli“ programmiga ja nii sattusingi kooli õpetama,“ jutustab ta. Algul olid tal teatud eelarvamused ja ka hirm, kuidas ta vene keelt mitteoskava inimesena Ida-Virumaal hakkama saab. „Tegelikult tulen väga hästi toime. Suhtlemise sügavus oleneb täiesti õpilasest ja klassist. Kui õpilased on olnud esimesest klassist saati keelekümbluses, saab nendega täitsa süvitsi minna. Olen koolis üks vähestest eesti keeles õpetavatest õpetajatest.“ Värvi sõnul saavad motiveeritud lapsed hakkama ja ka eesti keele kenasti selgeks. „Neid ikka on, kes on motiveeritud. Olen optimistlik,“ sõnab ta.

Et pere ja sõpradega koos olla, sõitis Värv alguses tihedalt Tartu vahet. „Nüüd on tekkinud ka Ida-Virumaal suhtlusringkond. Iga aastaga muutub Kohtla-Järve üha rohkem koduks,“ räägib ta ja lisab, et ilmselt jääb päriskodu siiski alatiseks Tartusse. Vene keelest saab ta varasemast oluliselt paremini aru, sõnavara on laienenud, kuid rääkimisoskust veel siiski ei ole. „Kõige suurem väljakutse ongi olnud keelebarjäär. Õpetan sotsiaalaineid, mis on jutustavad. Raskendatud on ka klassis korra hoidmine: kuidas seletada lahti kokkulepped, kuidas selgitada, et mida sobib teha ja mida mitte. Samuti jääb õpilastele antav tagasiside paratamatult pinnapealseks,“ tõdeb ta. Ka paljude kolleegidega, kes on küll olnud sõbralikud ja avatud, on keelebarjäär, seepärast suhtleb ta õpetajatega, kes oskavad eesti keelt. Tema sõnul on koolis motiveeritud õpetajaid, kes on võtnud kätte ja hakanud jõudsalt eesti keelt õppima, kuid mõned on ilmselt käega löönud. 

Praktilisi aineid on lihtsam õpetada

Kutseõpetaja Martin Otti õpetab eelmisest sügisest Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses tulevasi kokki ja kelnereid. „Minu tunnid on täies mahus eestikeelsed, ma isegi ei toeta õpilasi vene keeles, sest ei oska,“ jutustab ta ja tunnistab, et esimest korda oli kaunis kõhe minna klassi ette, kujutades ette, mis saab siis, kui temast aru ei saada. Õnneks ei olnudki asi nii hull. 

Oma töös kasutab Otti palju töölehti. „Õpetan praktilisi aineid. Näiteks kui teemaks on hoidistamine, õpetan teoreetilist osa töölehtede abil ja samas järgneb kohe praktika: läheme purke steriliseerima ja hakkame ketšupit keetma. Köögis praktilist tundi läbi viia ei ole üldse probleem. Saame väga kenasti hakkama.“ 

Tema sõnul jõuavad ühtviisi edasi nii eesti- kui venekeelsed õpilased. Õpilased on aru saanud, et eesti keel on vajalik ja mingit taganemisteed ei ole. „Olen näinud arengut, õpilased on hakanud eesti keelt varasemast rohkem rääkima. Seda enam, et nad peavad minuga suheldes pingutama, et mulle mingeid asju selgeks teha. Muidugi on selliseid, kes loodavad, et mingi ime läbi eesti keele oskust ikkagi tarvis ei lähe. Palju sõltub hoiakust õpilase kodus. Kui isa ütleb, et juba vanaisa ei pidanud eesti keelt õppima, tema pole pidanud ja nad kõik on ju elus ja terved, suhtub samamoodi ka laps – milleks tal eesti keelt vaja on, Ida-Virumaal saab ka ilma hakkama. Olen siis öelnud, et võib-olla tahad pärast kooli lõpetamist edasi õppima või tööle minna, siis pead eesti keeles rääkima. Mida rohkem lõuna poole, seda vähem on sul vene keelega midagi pihta hakata.“

Martin tunneb end Jõhvis koduselt. „Kui Tartus olen, siis räägin Jõhvi-kodust. Samas päriskodu on mul ikkagi Tartus,“ ütleb ta. Praegu elab ta veel kooli ühiselamus. „Otsustasin, et ei torma esimesel aastal kortereid üürima ja lepinguid sõlmima, tahan kõigepealt olla kindel, et mulle siin meeldib ja soovin jätkata. Nüüd olen seda meelt, et kui leian augusti alguses midagi sobivat, pakin oma seitse asja kokku ja lähen iseseisva elu peale. 

Väljaspool tööaega suhtleb ta kolleegidega. „Käin palju ka jalutamas ja jooksmas. Mul pole kunagi olnud raskusi kollektiivi sulandumisega. Ei olnud ka siin koolis, kõik olid väga toredad,“ tunneb ta heameelt ning lisab, et on tänu saadud meediakajastusele üle kooli populaarne. Töökeskkonnavoliniku valimistel sai ta lausa suurima häältesaagi. „Arvan, et võin kohalikel omavalitsuste valimistel kandideerida, mul siin poolehoidjaid on,“ naerab ta.

Kõige raskem on Otti sõnul olnud tunde ette valmistada: „Olen ju alustav õpetaja, mul pole veel materjalipagasit. Kui augustis alustasin, pidin kõigepealt hakkama õppematerjale koostama. Nüüdseks olen sellega n-ö joonele saanud, oskan juba tundi planeerida.“ 

Temalt on uuritud ka edasiste plaanide kohta: „Keegi kunagi küsis, kas torman siit minema, kui toetus ära võetakse. No ei torma. Kui avad CV-keskuse, siis mitu kooli otsib toitlustus-teenindusõpetajat? Null. Kui seda toetust ei oleks ja näiteks Tartus oleks minu profiiliga õpetajat vaja, hakkaksin ehk mõtlema. Kindlasti aga tegi toetusmeede otsustamise lihtsamaks.“

Vanemate toetus on oluline

Tallinnast pärit Riina ja Kevin Torim alustasid tööd Kiviõli 1. Keskkoolis möödunud sügisel. Riina on töötanud pealinna eri koolides, Kevin polnud varasemalt õpetajatööd teinud. Otsus Ida-Virumaale kolida tuli üleskutset kuuldes kaunis äkki. Taustal soov, et nende lapsel oleks rahulik kasvada ja koolis käia. 

Praegu õpetab Eesti Maaülikoolis mehhatroonikat õppinud Kevin põhikoolis matemaatikat, teholoogiat ja geograafiat ning gümnaasiumis mehhatroonikat. Eripedagoogi haridusega Riina tegeleb HEV-lastega. Sügisel on Kevinil plaanis asuda õppima Tallinna Ülikoolis tehnoloogiaõpetaja magistriõppekaval. 

Terve elu Harjumaal elanuna kujutas Riina ette, et Kiviõli on valdavalt venelaste linn. „Kui Tallinnast ära tulin, vaatasid kõik mind imelikult: miks ma ronin vabatahtlikult Ida-Virumaale. Pigem oli esimene kultuurišokk aga hoopis see, et siin räägitakse väga palju eesti keelt. Meie koolis on võrdlemisi palju eesti emakeelega õpilasi ja kõik õpetajad oskavad eesti keelt. Alguses mõtlesime, et ei pane oma last kindlasti Kiviõli kooli, sest siin on nii palju venekeelseid õpilasi. Praegu me enam nii ei mõtle. Meil on väga toredad õpetajad ja asi ei ole üldse nii hull, kui räägitakse.“ Riina sõnul valitseb Kiviõli koolis suur ühtsustunne ja kollektiiv on üks toredaimaid, kus ta olnud on. „Ei ole mingit ussitamist. Isegi kui teinekord tekivad õpetajate vahel eesti vs. vene teemad, sest ka õpetajad on meil eri rahvusest, proovitakse üksteisest aru saada.“

Nii Riina kui Kevini vene keele oskus on arenenud, aga pole veel väga hea. „Selle võrra rohkem on õpilased sunnitud minuga suheldes pingutama ja nende eesti keel areneb jõudsamalt,“ leiab Riina ning Kevin lisab, et saab küll aru, kui õpilased temaga vene keeles räägivad, aga laseb neil alati öeldut eesti keeles korrata.  

Küsimusele, mis on seni kõige raskemaks osutunud, vastab Riina naerdes, et see, kui auto katki läheb. Esimesel tööaastal elatakse Kevini perekonna juures Rakveres ja käiakse tööle sealt. Riina sõnul on nende piirkonnas probleeme ühistranspordiga. „Saan Ida-Virumaalt hommikuti välja, aga sisse ei saa. Õnneks on meil siin üürikorter, see päästab.“ 

Riina möönab, et eesti keelt mitteoskavaid lapsi eesti keeles õpetada on kaunis keeruline. „Esimesse klassi tulija peaks oskama eesti keelt vähemalt suhtlustasandil, aga nad ei tea isegi olulisi sõnu. Siin on Eesti lapsed ilmselt kõige suuremad kannatajad, sest nende õppimist see pidurdab. Koolis, eriti suures klassis, läheb kõik keskmise järgi. 

Palju on ka kodudes kinni. Mõlemad peavad kodu toetust ülioluliseks. „Olen märganud, et lastel, kelle vanemad minuga aktiivselt suhtlevad, läheb õppimine palju paremini. Kõik peitub ikkagi kodus,“ räägib Kevin. Ka Riina on sama meelt: „Koolis anname küll tööriistad kätte, aga kodu toetus määrab väga palju. Kui vanemad ise õpivad keelt, on ka nende lapsed selleks rohkem motiveeritud.“ 

Praeguseks on perekond leidnud korteri Kiviõlisse. Liiga pikki plaane nad siiski ei tee. „Noored ei arva enam, et terve elu tuleb ühes kohas elada. Kuni end siin hästi tunneme, oleme siin. Praegu tahame igal juhul jätkata. Kasvõi lapse pärast.“ 

Õpetajatele suunatud tööpakkumistega saab tutvuda www.hariduskopter.ee/1missioon.