10., 11. ja 12. aprillil täitus Saku Gümnaasiumi aula publikuga, kes olid tulnud nautima kooli gümnasistide esituses muusikali „Suurim show-mees“. Saalis oli õpilasi, vilistlasi, vanemaid, vanavanemaid, sõpru, tuttavaid, aga ka kohalikku rahvast, kelle lapsed enam koolis ei käi. Kokku anti neli etendust, kõik täissaalidele.

Saku Gümnaasiumil on muusikalide lavastamisel pikk traditsioon. Alguse sai see 2011. aastal, kui muusikaõpetaja Inga Nurme, õpetaja Kersti Ulmas ja tollane huvijuht Anton Noor käisid Eramus+ programmiga Saksamaal, kus programmipäevade lõpetuseks lavastati muusikal. Tagasi Eestisse tuldi kindla sooviga ka oma koolis muusikal lavale tuua ning 2012. aasta kevadel etenduski „Vahva rätsep“. 

Praeguseks on lavale jõudnud üksteist muusikali. „Vahvale rätsepale“ järgnesid „Vigased pruudid“, „Sugar ehk Džässis ainult tüdrukud“, „Suvitajad“, „Romeo ja Julia“, „Lumekuninganna“, „Pipi Pikksukk“, „Dancing Queen ehk Noorte kummardus ABBA-le“, „Eila veel“, „Eesti matus“ ja viimasena „Suurim show-mees“. Piret Kaare, kes esimese muusikali juures oli üksnes abiks – aitas valmistada kuningale trooni –, elas üha enam lavastusmeeskonda sisse ning viimased kaheksa muusikali on kõik tema lavastatud.

Piret Kaare ise on samuti Saku Gümnaasiumi vilistlane. Ta on õppinud siin esimesest viimase klassini, lõpetanud Tartu Ülikoolis õigusteaduskonna ning töötanud ühes rahvusvahelises firmas ja advokaadibüroos juristina. Seejärel oli ta oma kolme lapsega pikalt kodus, kuni ühel päeval märkas töökuulutust, kus Saku Gümnaasiumisse otsiti töötajat raamatukokku ja asendusõpetajat. „Tundsin kohe, et see on minu koht,“ meenutab ta. „Kuna mulle on alati meeldinud käsitööd teha ja olen end kursustel palju täiendanud, anti mulle prooviks mõned käsitöötunnid. Minust sai põhikooli käsitöö- ja kodunduse õpetaja ning tasapisi tuli muusikalide tegemine sinna kõrvale. Lisaks annan gümnasistidele, kes muusikalides kaasa teevad, draamaõpetuse tunde ja maailma kino valikkursust, kus me vaatame ja analüüsime filme. Olen ise suur kinofänn.“

Muusikas on energiat

Muusikalide lavastamine on gümnaasiumiõpilastele mõeldud projekt, mida veab tarmukas ja kokkuhoidev meeskond: Piret Kaare peal on dramaturgi ja lavastaja töö, muusikaõpetaja Inga Nurme teeb kõik lauluseaded ning õpetab solistidele ja koorile laulud selgeks, Kersti Ulmas, kes on rahvatantsu taustaga, aitab seada liikumisi. Staažikas tehnoloogiaõpetaja Aare Ulmas aga mõtleb välja ja teeb teoks kõik tehnilised lahendused. „Oleme harjunud koos töötama ega kujuta teisiti ettegi,“ kinnitab Piret Kaare.

Kuna muusikas on nii palju jõudu ja energiat, ei ole tema sõnul tulnud kordagi mõtet teha mõnikord muusikali asemel hoopis sõnalavastus. „Muusikal kõnetab noori rohkem. Samuti annab see rohkematele õpilastele võimaluse kaasa lüüa, sest lisaks tegelastele on laval koor ja tantsutrupp. Meie viimases muusikalis osales ühtekokku 50 noort.“

Muusikalide aluseks on võetud nii muinasjutte, filme kui ka näidendeid ning otsitud nende juurde sobiv muusika. „Vigastes pruutides“ näiteks kasutati Tanel Padari, Karl-Erik Taukari ja Ott Leplandi lauldud laule ning tekkis vaimukas sümbioos, mida noored nautisid. „Eila veel“ aluseks oli film biitlitest ning kõlasid legendaarse ansambli laulud. Eelmisel kevadel, kui lavale toodi näidend „Eesti matus“, ei uskunud alguses paljud, et sellest saab muusikali teha. Teksti vahele põimiti 1960–1970. aastate populaarse telesaate „Horoskoobi“ laule ning tulemus meeldis kõigile.

Tänavu aprillis etendunud „Suurim show-mees“, mis on tehtud Michael Gracey 2017. aastal linastunud filmi põhjal, oli lavastaja hinnangul senistest muusikalilavastustest kõige võimsam. „Seal on palju kauneid laule, tantsunumbreid, liikumist, massistseene – vaheajaga kokku kestis etendus üle kolme tunni. Nii suurt ja tehniliselt keerulist tükki ei ole me varem teinud, aga eks iga aastaga tuleb ju ka kogemusi ja oskusi juurde,“ räägib Piret Kaare.

Pingeline prooviperiood

Saku Gümnaasiumis on 1500 õpilast, neist gümnaasiumiosas 250, kelle hulgas leidub igal aastal häid lauljaid. Piret Kaare ütleb, et repertuaarivalik sõltub paljuski õpilastest, kes parasjagu koolis on. „Sel kevadel lõpetavas lennus on mitu andekat noormeest, kes kõik „Suurimale show-mehele“ lisaks ka kahes varasemas muusikalis kaasa tegid: sageli alustataksegi kümnendas klassis koori liikmena, edasi saadakse juba väike roll, kuni jõutakse peaosani.“

Töö muusikaliga algab juba sügisel, rollikonkurss toimub tavaliselt oktoobris. Kõigil mõnda rolli soovijatel tuleb väike tekstiosa ette kanda, lavastajaga dialoogi pidada, ja muidugi peavad noored laulma. Seekord kandideeris üheksasse põhirolli 34 soovijat.

Muusikalikoor ongi gümnaasiumiklasside valikaine. Samamoodi draamaõpetus, mis on mõeldud neile, kes muusikalis kaasa teevad. Kuigi tunniplaanis on nädalas üks laulu- ja üks draamatund, sellest ei piisa ning proove tehakse õhtuti pärast tunde ka oma vabast ajast. Alguses toimuvad muusika- ja näitlemisproovid eraldi, kuid ühel hetkel tuleb kõik osalised lavale kokku saada, et misanstseenid ja liikumised paika panna. Igal aastal luuakse muusikalitrupile lausa eraldi FB-grupp, et info kuupäevade ja kellaaegade kohta oleks kogu aeg kättesaadav. „Sellest hoolimata on nii suurt hulka inimesi ühel ajal kokku saada keeruline,“ tunnistab Piret Kaare. „Kuna meie viimane lavastus kasvas eriti suureks, veetsime kogu trupiga viis nädalat järjest ühe puhkepäeva hommikust õhtuni koolimajas proovi tehes. Samamoodi kulus individuaalproovide peale terve veebruari koolivaheaeg. Lisaks proovide tegemisele oli vaja mõelda lavakujundusele, leida kostüümid ja rekvisiidid ja teha tuhandet muud asja. Kõige rohkem jääb alati puudu ajast.“

Rolli sisseelamise kunst

Piret Kaare usub, et hea tulemuse nimel tuleb alati püüda saavutada maksimumi. „Mõnikord kipun juuksekarva lõhki ajama, andes endale aru, et võin sellega teised vihaseks ajada – kas pole kingad päris need või on seeliku pikkus vale –, aga minu jaoks on iga väikseimgi detail tähtis. Muusikalis „Eesti matus“ oli laval pikk valge linaga kaetud peielaud. Tõin spetsiaalselt maakodust ära nõukaaegsed kuldäärtega taldrikud ja valge luupeaga noad-kahvlid, et meeleolu oleks võimalikult ehe. Kusjuures laval ei teeseldud söömist, vaid tegin igaks etenduseks kartulisalatit ja laual oli sinki, vorsti, hapukurki. See aitas noortel rolli sisse elada ja kohmetusest üle saada. Mida rohkem proove teha, seda turvalisemalt nad end laval tundma hakkavad ning seda rohkem avanevad.

Lavastaja sõnul tuleb iga kord töö käigus ette mõõnaperioode, kui väsimus annab tunda ja keegi hakkab proovidest puuduma. „Alati on õpilaste enda hulgas keegi, kes hakkab protsessi vedama ja kaaslasi innustama. Samuti on rõõm näha, kuidas nad üksteist laval toetavad. Kui kellelgi tekst ununeb, aidatakse ta olukorrast välja, nii et publik ei saa arugi, et midagi valesti läks. See on haruldane, kuidas nad kõik on vaimselt kohal ja üksteist tajuvad.“

Sama lavastusmeeskond on teinud igal aastal ka jõulukontserdi, mis ei koosne üksiknumbritest, vaid on terviklavastus ja hõlmab kõiki õpilasi 1.–12. klassini. Jõulukontserdi teksti kirjutab Piret Kaare alati ise ja see ongi justkui ettevalmistus kevadiseks muusikaliks, millega uued gümnaasiumisse astujad saavad oma esimese lavakogemuse.

Palju rohkem kui etendus

„Muusikali lavale toomine on päris kindlasti kooliaasta kõige suurem ettevõtmine, mida me teemegi eelkõige õpilaste pärast,“ ütleb Piret Kaare. „See on palju rohkemat kui lihtsalt üks etendus: see arendab kohusetunnet, vastupidavust, oskust oma aega planeerida. Paljud õpilased teevad muusikaliga ka gümnaasiumi praktilise lõputöö: kes rolliga, kes tantsuseadet luues või teistele õpetades, grimmimeeskonda kuuludes, muusikalikohviku korraldamises kaasa lüües jne. 

Kõige väärtuslikum muusikali tegemise juures on noorte kokkukasvamine. Ühine pingutus, raskuste ületamine, õnnestumised – see kõik liidab. Neil tekib siin oma turvaline sõpruskond, kellega elatakse koos läbi midagi suurt, mis neid üksteisega tugevalt seob. Sellest seltskonnast saab justkui üks muusikalipere. Piirid õpetajate ja õpilaste vahel hägustuvad, sest kõik tegutsevad ühise eesmärgi nimel ja on võrdsed. See ühtehoidmise ja koos õppimise tunne ongi kogu selle protsessi juures kõige liigutavam. Võib tuua ka palju selliseid näiteid, kuidas arg ja tagasihoidlik laps on tänu muusikalis osalemisele lahti läinud. Seepärast soovimegi, et õpetajad meie lavastusi vaatamas käiksid ja näeksid, kuidas mõni noor, kes tunnis õppeedukuselt silma ei paista, lööb laval särama ja avaneb tema peidus pool. Minu kui lavastaja jaoks on kõige suurem tänu näha neid noori etenduse lõpus laval kummardamas ja publikut püsti seistes neile aplodeerimas.“

---

KÜSIMUS JA VASTUS

Mis on Saku Gümnaasiumi muusikalide edu võti?

Merike Toompärg, Saku Gümnaasiumi 10.–12. klasside õppejuht

Kindlasti see, et meil on koolis suurepärane muusikalimeeskond: lavastaja Piret Kaare, muusikaõpetaja Inga Nurme ning lavaseade- ja tantsuõpetaja Kersti Ulmas, kes kõik teevad oma tööd suure entusiasmi ja kirega. Samuti see, et meie gümnasistid on laval rohkem kui 100% pühendunud. Kõigi nende muusikalide taga on tohutult suur töö. 

Kümnendasse klassi tulles pole mõni õpilane varem kunagi laulnud ega esinenud, aga meie muusikaõpetaja suudab panna laulma ka need õpilased, kes ise ei teagi, et nad laulda oskavad. Koolis on noortekoor, neidudekoor, vokaalansambel, muusikalikoor ja draamaõpetuse kursus. Kolme gümnaasiumiaasta jooksul saavad õpilased nende valikainete kaudu nii koori- ja ansamblilaulu, laval esinemise kui ka muusikalide tegemise kogemuse.

Pingeliste peaproovide ajal oleme valmis õpilasi tundidest vabastama ja tööde esitamise tähtaegu pikendama, aga muusikalides kaasa löövad noored on nii tublid, et hoiavad ka oma õppimise korras. Mina ei tea, kuidas nad jõuavad kõik asjad tehtud, aga nad jõuavad! Kooli eelarves on muusikalide lavastamiseks ette nähtud kindel rahasumma ja kuna see on kogukondlikult tähtis üritus, ka kogukond toetab. Muusikal on oodatud sündmus ja võib öelda, et üks meie kooli eripära.

Olen näinud alates 2012. aastast kõiki muusikale, aga neid ei saa omavahel võrrelda, kõik on olnud väga omanäolised. Tase on läinud aasta-aastalt aina kõrgemaks, igal aastal mõtlen, kuhu siit veel edasi saab minna. Loodame ikka, et meie muusikalide traditsioon jätkub.