Nii ülikoolid kui ka riik pingutavad selle nimel, et põhikooli- ja gümnaasiumiõpetajal oleks võimalik töötamise kõrvalt magistrikraad ja õpetajakutse omandada. 

Lisaks riigile ja ülikoolidele oleneb õpetajate õppimine muidugi ka koolijuhtidest, sest just nemad loovad (või ei loo) oma õpetajatele töö kõrvalt ülikoolis õppimiseks soodsaid tingimusi.

Õpetajaid, kes peaksid ülikooli astuma, on aga päris palju. Riigikontrolli jaanuaris avaldatud auditis leiti, et 2022. aastal oli kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate osakaal 81%, mis jääb riigi 90 protsendi eesmärgist kaugele. 

Riigikontrolli andmeanalüüs näitas, et eriti suur on probleem loodus- ja täppisteaduste ainete õpetajatega, kelle kvalifikatsiooninõuete kohta puuduvad riigil Riigikontrolli hinnangul korrektsed andmed. Riigikontrolli andmeanalüüs näitas, et õpetajate nappuse tingimustes annavad loodus- ja täppisteaduste aineid sageli koolis töötavad teiste ainete või klassiõpetajad ja niinimetatud karjääripöörajad, kellel sageli ei ole ainete õpetamiseks vajalikku ainealast ega -didaktilist ettevalmistust.

Füüsikaõpetaja Kalle Kebbinau sessioonõppest

Põlva Gümnaasiumis füüsikat ja infotehnoloogiat õpetav Kalle Kebbinau on kvalifikatsiooni omandamise finišijoonel täna, 21 aastat pärast esmakordselt kooli tööle asumist. Ta alustas 21 aastat tagasi ühes Tallinna koolis infojuhi ja IT-õpetajana, asudes samal ajal õppima Tallinna Ülikooli bakalaureuseõppes bioloogia erialal. Kolm aastat hiljem, füüsikaõpetaja magistriõppesse astudes alustas ta samas koolis tööd ka füüsikaõpetajana. Arvestades loodus- ja täppisteaduste õpetajate nappust, Kebbinau bakalaureusekraadi bioloogias, magistriõpinguid füüsikaõpetaja erialal ning tahet õpetada, oli ta tööturul väga oodatud – nii alustaski ta õpetamist ka teises koolis Tallinna lähedal. Magistrikraadi omandamine jäi aga nii füüsika kui ka infotehnoloogia õpetamise kõrval soiku paarikümneks aastaks. 2022. aastal naasis ta Tallinna Ülikooli õpetajahariduse magistriõppesse. 

Kebbinau ütleb, et õppe sisu on ülikoolis viimase 20 aastaga väga palju muutunud, see on nüüdisaegne ja aktuaalne. „Õpetajahariduses käsitletakse teemasid, mis on päriselt olulised ja praktilised. Tunnen, et ühest küljest andis see mulle tublisti professionaalsust juurde, osalt ka kinnitades, et paljud võtted, mida olin oma töös intuitiivselt rakendanud, on head ja põhjendatud. Õpitu andis loole nagu teadusliku raamistiku, julguse neid asju rakendada ja oskust õpilast rohkem märgata. See inspireeris mind tohutult,“ kirjeldab Kebbinau oma õpingute tagamaid. Ta lisab, et ka õpilased võidavad õpetaja kvalifikatsiooni omandamisest. „Minu käe alla sattunud õpilased on öelnud, et endalegi üllatuseks on neile füüsika meeldima hakanud, enam ei kardeta seda ainet ja tundi, ja mis peamine – õpetaja on inspireeriv,“ räägib ta. 

Kalle Kebbinau näide iseloomustab üht tavapärast olukorda õpetajate tööturul: õpetajad asuvad tihti kohe täiskoormusega tööle ja just sellest saab üks olulisemaid takistusi magistrikraadi ja õpetajakutse omandamisel. 

Sessioonõppes magistriks kolme aastaga 

Probleemi leevendamiseks on õpetajaharidust pakkuvad ülikoolid, nii Tallinna kui ka Tartu ülikool muutnud õppimist oluliselt paindlikumaks. „Meie oleme muuhulgas tekitanud võimaluse lõpetada teatud õpetajahariduse magistriõppekavad – näiteks matemaatika ja loodusteaduste õpetaja erialadel –, kahe aasta asemel kolme aastaga, mõeldes just töötavate õpetajate peale. Sügisest avame ka loodus- ja täppisteaduste suunaga pedagoogika bakalaureuseõppekava sessioonõppes, et ka töötaval õpetajal oleks võimalik paindlikult sinna õppima asuda,“ selgitab Tallinna Ülikooli loodusteaduste didaktika professor Priit Reiska. Lisaks on õpetajahariduse omandamisel võimalik kasutada VÕTA võimalusi ehk arvestada varasemate õpingute ja töökogemustega. VÕTA-t arvesse võttes võib mõni õpetaja omandada õpetajakutse ühe aastaga.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus seab õpetaja kvalifikatsiooninõudeks kolm asja: magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon, õpetajakutse ning eesti keele oskus. Ülikooli õpetajakoolituse õppekava lõpetanutele omistatakse ka õpetajakutse. Seadus näeb ühtlasi ette, et kui konkursi korras ei leita õpetaja positsioonile kvalifitseeritud õpetajat, tohib sellele kohale aastase lepinguga palgata kvalifikatsioonita õpetaja. „Ja nii neid aastaseid lepinguid õpetajate puuduses muudkui pikendatakse. Kuid me peame mõistma, et aeg, mil kvalifikatsioonita õpetaja on samal pulgal kvalifitseeritud õpetajaga, saab läbi pigem varem kui hiljem ning meie haridussüsteemis hakatakse õpetajaid kvalifikatsiooni alusel diferentseerima – kõrgem kvalifikatsioon toob kõrgema palga. Seda on arutatud olulise osana õpetajate uue karjäärimudeli läbirääkimistel,“ ütleb Reiska.

Kalle Kebbinau lisab enda kogemusele tuginedes, et ülikoolis õppimine on tõesti muudetud väga paindlikuks ja õppetöös ollakse vastutulelikud. „Palju oli abi ka sotsiaalsest turvavõrgust, mille sama kursust või ainet läbivate tudengitega esimese asjana moodustasin. Ühiselt sai üle igast mäest,“ meenutab Kebbinau ja lisab, et tema tööandja võimaldas tal vajadusel Tallinnas õppimas käia. See aga on töötavate õpetajate kvalifikatsiooni omandamise võrrandis juba järgmine väga oluline muutuja. 

Priit Reiska ütleb, et ülikoolide õpet saab muuta paindlikuks mingis ulatuses, kuid kuskilt peavad ka teised osapooled ühise eesmärgi nimel pingutama. „Hea lahendus oleks, kui koolijuhid võiksid kvalifikatsiooni omandavate õpetajate koormust vähendada näiteks 20% ulatuses, kuid maksaksid palka edasi ja võimaldaksid neil seeläbi paindlikus õppetöös osaleda palgas kaotamata. Väiksemat töökoormust kompenseerib õpetajahariduse erialadel käesolevast õppeaastast ka see, et võimalik on saada stipendiumi 400 eurot kuus. See võib aidata palgas kaotamist veidi leevendada,“ räägib Reiska.

Ministeeriumi vaade õpetajate õppimisele

Haridus- ja teadusministeeriumi haridusjuhtimise ja õpetajapoliitika valdkonna peaekspert Anu Vau ütleb, et ka nemad vaatavad loodus- ja täppisteaduste ainete õpetajate nappuse ja kvalifikatsioonipuuduse probleemile murelikult. „Noored, kes tunnevad huvi reaalteaduste vastu, ei kipu valima õpetajaametit. Nende jaoks on atraktiivsem info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkond, kuna nad soovivad kindlustada endale tulevikus kõrgema sissetuleku,“ kirjeldab Vau.

Vastates küsimusele, kas riiklikult ei oleks võimalik kaasa aidata sellele, et kvalifikatsiooni läheksid omandama olemasolevad, tihti täiskoormusega töötavad õpetajad, ütleb Vau, et õpetajahariduse omandamine on juba muutunud ja muutub veelgi paindlikumaks. „Tallinna ja Tartu ülikool on loonud „Õpetajate akadeemia“ programmi, mille eesmärk ongi kasvatada õpetajate järelkasvu loodus- ja täppisteaduste, sealhulgas matemaatika erialal. Programmis luuakse juba koolis töötavatele õpetajatele võimalus omandada tasemeharidus paindliku mikrokraadiõppe kaudu, et kvalifikatsioonini oleks võimalik jõuda töö kõrvalt. Paindlikkuse tagab ka see, et õppesse sisenejad läbivad nn eelhindamise, et arvestada juba olemas olevate pädevustega ning luua individuaalne õpiteekond. Lisaks ülikoolide õppe paindlikkusele on väga oluline roll koolijuhil, kes teab kõige paremini oma kooli õpetajate vajadusi ning saab ülikoolis kvalifikatsiooni omandava õpetaja töökoormust sobivaks kohendada,“ selgitas Anu Vau. 

---

Senisest paindlikum sessioonõpe

• Magistrikursus kestab kolm aastat.
• Võetakse arvesse varasemaid teadmisi.
• Võimalik on omandada mikrokraade.
• Ülikoolid maksavad 400 eurot stipendiumi.
• Kool võib vähendada õpetaja koormust 20%.