Informaatika on koolides valikainena juba kanda kinnitanud, kuid kuna Eesti koolid on väga autonoomsed, võib selle sisu olla väga erinev. Puhja Kooli endise informaatikaõpetaja Riin Saadjärve sõnul määrab selle, millises mahus informaatikat koolis õpetatakse, suuresti kooli juhtkonna meelsus ja õpetajate olemasolu ning valdkonna pädevused. Sageli juhtub ka nii, et informaatikatundides keskendutakse eelkõige hoopis digipädevuse arendamisele. 

Praegu on olukord selline, et teiste ainete õpetajad oma tundides digipädevuse kui ühe riiklikus õppekavas kirjeldatud pädevuse arendamisega sageli piisavalt ei tegele ning digipädevuse arendamine moodustab suure osa informaatikatundide sisust. Tegelikult peaks aga digipädevust kui üht üldpädevust arendama kõikides ainetundides ja informaatikatunni põhiressurss võiks minna sügavamate ainevaldkonda puudutavate teemadega tegelemisele. Nimelt ei ole informaatikapädevus pelgalt oskus luua esitlusi või vormistada referaate, vaid see peaks hõlmama ka näiteks algset programmeerimist ja kokkupuudet robotitega.

„Üldiselt võib kokku võtta, et digipädevuses ja informaatika õpitulemustes on palju kattuvust, kuid kui digipädevus on eelkõige võimekus kasutada sihipäraselt tehnoloogiat, siis informaatika aines võiks juba keskenduda võimekusele midagi tehnoloogia abil luua,“ alustab Saadjärv. 

Seega võiks informaatikaõpe anda lisaks vajalikele IKT-vahendite rakendamise oskustele ning tehnoloogia toimimise põhiprotsesside mõistmisele õpilasele baasteadmised võimalike uuenduslike IT-lahenduste väljatöötamiseks ja rakendamiseks. 

Lisaks toetavad programmeerimis- ja robootikateadmised õpieesmärkide saavutamist teistes ainevaldkondades. Nii õpetatakse programmeerimisülesande lahendamisel algoritmide tundmist ja rakendamist, mustrite tuvastamist, probleemi osadeks jaotamist ja üldistamist ehk oskusi, mis on kantavad üle teiste ainete õpiülesannete lahendamiseks.

„Kui me õpetame programmeerimist, siis teatud mõttes õpetame ühte hästi struktureeritud probleemi lahendamise metoodikat,“ jätkab Saadjärv.

Ka teadmine, et see valdkond talle ei sobi, on õpilase jaoks väärtuslik

Informaatika õpitegevused on väga mitmekesised ja seega on võimalik pakkuda jõukohast ülesannet väga erinevate huvide ja võimetega õpilastele. Saadjärve hinnangul on tänu sellele võimalik luua iga õpilase jaoks õppimist soodustav keskkond. 

„Informaatikaõpetajana väidan, et kõikidel õpetajatel Eestis on väga suur vabadus organiseerida oma tööd nii, et see just nende õpilaste jaoks sobivaim oleks. Ühtlasi pakub informaatikaõpe väga hea võimaluse toetada ennastjuhtiva õppija arengut, sest ülesannete puhul on õpilasel päris palju tegutsemisvabadust,“ arutleb Saadjärv.

Selge on ka see, et kõikidele õpilastele tulevikus IT-alal töötamine ei sobi ja nende anded peituvad mujal. Saadjärv näeb seda ühe põhjusena, miks võiks informaatikaga kokku puutuda juba üsna varakult. Nii saab laps oma huvisid, võimeid ja oskusi hinnates teada, kas talle valdkond sobib või mitte. Teadmine, et õpilases peituvad tugevused mingis muus valdkonnas, on samuti väärtuslik. 

„IT-ettevõtted on positiivse kuvandi ja eelduslikult kõrge palganumbri tõttu tööandjana väga populaarsed, aga ka ootused töötaja oskustele ning pingetaluvusele on kõrged. Informaatikaõppes IT-valdkonda kuuluvaid ameteid tutvustades saame õpilaste karjäärikujundamisele kaasa aidata, andes valdkonna võimalustest adekvaatse ülevaate,“ räägib ta. 

Alati leidub ka neid, kelle puhul on näha, et potentsiaal ning huvi on väga suur. Sel puhul tekib küsimus, kuidas seda õpilase edasise arengu toetamiseks maksimaalselt ära kasutada. Saadjärv toob ühe võimalusena välja selliste õpilaste kaasamise õpetamise protsessi. 

„Minul on õpilasi, kes on näiteks programmeerimises minust raudselt nutikamad, ja nendest teen ma teiste õpilaste juhendajad,“ tutvustab ta enda taktikat. 

Teine variant tugevaid õpilasi innustada on kolmandas kooliastmes tehtavad loovtööd. Õpilane saab valida loovtöö teema IT-valdkonnast ning selle kaudu oma erihuvisid rahuldada. Sellel kevadel arendas näiteks üks Saadjärve õpilastest digiloovtöö käigus välja täiesti toimiva mobiilirakenduse, mille abil endale mitmesuguseid meeldetuletusi nutiseadmesse lisada. 

Saadjärv julgustab õpetajaid suunama õpilasi mitmesugustele informaatikavõistlustele. Näiteks on informaatikaolümpiaad, KüberOlümpia koondnime all toimuvad eri vanuseklassidele mõeldud testimised ja võistlused ning informaatikaviktoriin Kobras õpilaste jaoks põnevad väljakutsed ning aitavad avastada neid, kelle jaoks IT-st võib saada ka valdkond, millega siduda tööalane tulevik. 

Tüdrukute vähesus selles valdkonnas ei ole müüt 

Informaatika valdkonnas kipub olema rohkem poisse ja Saadjärve sõnul on seda olukorda muuta keeruline. Kui esimeses kooliastmes ei tule tüdrukud selle pealegi, et nende jaoks võiks robootika ja programmeerimine olla keerulisem kui poiste jaoks, siis kolmanda kooliastme lõpuks tunnevad tüdrukud tema kogemuse põhjal millegipärast, et informaatika ei ole nende jaoks ja poisid on selles nendest osavamad. 

Tema hinnangul on selle müüdi murdmisel lisaks aineõpetajatele oluline roll näiteks huviringide (robootika, programmeerimine) õpetajatel, kes peavad hoolega jälgima, et poisid ja tüdrukud oleksid kõikidesse tegevustesse võrdselt kaasatud, ning leidma võimalusi tüdrukuid IT-huviringides osalema motiveerida.  

„Mäletan, kuidas ma algaja robootika huviringi juhendajana ei osanud isegi sellele teemale piisavalt tähelepanu pöörata ning meeskonnas, kus oli neli poissi ja üks tüdruk, tekkis pidevalt situatsioon, kus poisid panid kokku roboteid ja tüdruk joonistas projekti jaoks plakatit. Oleksin pidanud suunama, et kõik osalejad oleksid olnud kaasatud samadesse tegevustesse,“ rõhutab Saadjärv.

Täna tegelevad Eestis IKT-hariduse edendamisega IT Akadeemia ja ProgeTiigri programmid, mille värskes fookuses on justnimelt tüdrukute kaasamine. Ka insenerialadel jääb tüdrukutest väheks, mistõttu on hea tõdeda, et uus Inseneriakadeemia programm tegeleb samuti tüdrukute õppesse kaasamisega.