• Miks on Eesti haridustulemused rahvusvahelises võrdluses head, aga majanduse ja tervise näitajad märksa kehvemad?
• Majanduse vaatenurgast jääb Eestil peamiselt puudu talentide arendamisest.
• Tervise, eelkõige laste ja noorte vaimse tervise vaatenurgast tuleb ümber hinnata suhtumine hinnetesse.

Majandus, tervis ja haridus on inimarengu kolm suurt komponenti. Kõige lühemalt öeldes on inimareng see, kuidas majanduskasvu on suudetud kasutada inimeste elu parandamiseks, nende vajaduste rahuldamiseks ja inimlikuks eneseteostuseks. Teisalt on haridus ja tervis omakorda majanduskasvu mootorid. 

Kui heidame pilgu Eesti tulemustele inimarengu indeksis, siis selgub, et hariduse arvestuses oleme maailma parimate riikide seas, aga majanduse ja tervise arvestuses vastavalt 40. ja 42. kohal. Miks ei kandu Eesti kõrged haridustulemused justkui piisavalt üle majandusedusse ja rahvatervise paranemisse? Seda teemat lahati Arenguseire Keskuse ja Eesti Koostöö Kogu ühisel seminaril. Alljärgnevalt mõned järeldused. 

Majanduse vaatenurgast jääb Eestil peamiselt puudu talentide arendamisest, teisisõnu õpilaste huvide ja eelduste kohasest lisaõppest ja süvitsi minekust, mis ületab õppekavas ette nähtud õpiväljundeid. Ehk kuigi kõik peaksid kõigis õppeainetes omandama nõutud miinimumi, võiks igaühel olla aine või kaks, milles nad ületavad nõutud miinimumi mitu korda. 

Et õpetajal sedalaadi individuaalseks või grupiviisiliseks tööks aega jääks, on vaja lapsed esmalt õppima õpetada. Õpetaja töö ei peaks seisnema tunnis materjali ettekandmises. Laps saab õppida iseseisvalt õpikut ja muud õpivara kasutades. Ka vastuseid tekkivatele küsimustele saab koos õppiv laste grupp püüda esmalt ise leida, enne kui õpetajalt küsima läheb. Sel juhul saab õpetajale tekkida aeg, mida kasutada lastele nende huvide järgi täiendava õppevara ja ülesannete pakkumiseks, olgu individuaalselt või grupitööna.  

Tervise, eelkõige laste ja noorte vaimse tervise vaatenurgast vajab ümber hindamist suhtumine hinnetesse. Viied kõigis ainetes ei ole mõistlik eesmärk – pigem soodustab see pinnapealset õppimist ja kiiret unustamist. Õpimotivatsioon ei peaks seisnema viie saamises, vaid sisulises huvis aine vastu, mida õpetaja suudab märgata ja toita. Tervislik hinnete muster on sel juhul selline, kus viied on huvipakkuvais ja süvendatult õpitavais aineis, teistes ainetes pigem kolmed-neljad.   

Eelnev eeldab ka seda, et õpetajal oleks mõistlik arv õpilasi, keda ta tõepoolest jõuab ja suudab tundma õppida, sealhulgas ema-isaga kontakti luua. Oleks suurepärane, kui Eesti koolides oleks rohkem õpetajaid, kes annavad mitut ainet, mitte vaid üht. See võimaldaks õpetajal rohkem töötada samade lastega ning ka lastel poleks kümneid eri „ülemusi“, kellele kõigile tuleb meele järgi olla.

Hariduse, majanduse ja tervise seoseid käsitledes ei saa üle ega ümber rahastamisest. Eesti hariduskulud osakaaluna SKP-st on rahvusvahelises võrdluses kõrged, aga sotsiaalkulud jäävad EL-i keskmisele tasemele oluliselt alla. Tuleb tõdeda, et riigina oleme teinud teadliku panuse sellele, et haridus täidab mitmete teiste valdkondade lüngad, sealhulgas vähendab ebavõrdsust, soodustab regionaalarengut, tugevdab riigikaitset. See on teatud ulatuses õnnestunud, kuid on näha märke, et haridus ei jaksa enam seda koormat kanda. Näiteks selle asemel, et haridus võrdsustaks, on ühiskondlik ebavõrdsus hakanud kanduma haridusse – lapsevanemate mediaansissetulek erineb koolide lõikes enam kui neli korda. Kuigi hariduses saab nii mõndagi muuta ja parandada, tuleb ka teistel valdkondadel oma osa ära teha.