Tahaks loota, et maagiline 33 avab uusi vaatenurki Eesti kooli ja hariduse arenguloo mõistmiseks ja edasiseks uurimiseks. 

Iseseisvumise taastamise päevast, millele seekordne artikkel on pühendatud, on möödas 33 aastat. Nii nagu on sümboliks saanud see praeguseks Jeesuse-ealine tähtpäev, on vähemasti tähtpäevade puhul – kui mitte muul ajal – kujunenud sümboolseks vaadata seljataha, meenutada minevikku ning parimal juhul seda minevikku ka analüüsida. Arvestades üldist ajaloolise mõtlemise defitsiiti Eesti hariduses, võiks sümboolseid tähtpäevi seetõttu rohkemgi olla.

Taolistel tähtpäevadel peetakse isamaalisi kõnesid, lauldakse hümni ja võib-olla ka „Ta lendab mesipuu poole“. See kõik on hästi rahvuslik. Ning ehkki seda tehakse sageli üksnes harjumusest, on see igati õige, sest harjumustel ja kommetel on suur ühteliitev jõud.

Ometi võib minevikku vaadata mitut moodi. Võib kuupäevade ja aastate kaupa üles lugeda, millal mingi oluline sündmus toimus. Samuti võib teatud märgilise sündmuse – antud näites taasiseseisvumispäeva – asetada vaatluse keskele ning seejärel kõrvutada ja kirjeldada olukorda enne ja pärast seda sündmust. 

Kahtlemata saab sel moel targemaks nii noor kui vana, ning õnneks on Eesti hariduslugu neil viisidel ka vähemalt teatud määral läbi käidud. Ent siit edasi minekuks on hariduse arenguloo mõtestamisel mõnikord kasulik vaadata kaugemale piiri taha – isegi kui see esmapilgul näib pisendavat Eesti ning üldisemalt teiste endiste idabloki maade ajaloolist ainulaadsust. Ei pea ega saagi ju midagi otse üle võtta, aga teadmine sellest, kuidas hariduse arengulugu mujal käsitletakse, aitab taas sammukese lähemale mõistmaks, miks meil on asjad nii, nagu nad on.

Lihtsustatud samastused ja vastandused

Kui pisut lihtsustada, kipub Eesti hariduse peavoolukäsitlus vastandama või siis – vastupidisel juhul – samastama asju, mis tegelikult ei ole ei vastandatavad ega samastatavad. Tagajärjeks on ei tea kust esile kerkinud ja siis justkui enesestmõistetavaks muutunud arusaamad, mis sageli ei vasta tegelikkusele. Pelgalt näitena olgu siinkohal katkend ühe Lõuna-Eesti väikelinna kogenud kooliõpetaja aastatetagustest mõtetest. Too õpetajanna paljastab suurepäraselt, kuidas tõsise ja tõelise probleemi alusel tekib lühis ning levib väärarusaam:

Üks natuke vanem õpetaja nii vahvalt … tema tunnis ei olnud korda kunagi ja… oli öelnud oma lastele, et… „Aga te ju nii tahate ise neid noori õpetajaid“. Siis üks laps oli öelnud, et: „Kes seda teile on öelnud, et me tahame?“ Et see on MEIE arvamus – see on KUSKILT tulnud, et „Noored kooli“ ja kõik … See on teatud inimeste arvamus. See ei tähenda, et see on kõigi arvamus. Vanusest ei sõltu siin küll MITTE midagi! See sõltub ikka inimesest! /…/ Ma ei ütle sellepärast, et ma ise selles vanuses olen. /…/. Aga ütleme ausalt, kui tuleb ikkagi noor inimene kooli – küsime siis, et miks tihti mõni noor ei saa siis tunnikorraga hakkama? /…/ Jah, see võtab aega! /…/ Aga see ei olene vanusest, tuleb mõni vanem õpetaja, on niimoodi, et üldse /ei saa hakkama/ … 

Tõepoolest, nagu teada, on Eesti õpetajate keskmine vanus kriitiliselt kõrge ning üha kasvab. Ent selle tõiga peamised ohukohad on mujal ning sellest ei järeldu kuidagi, justkui eelistaksid õpilased enda ees näha üksnes noori õpetajaid. Pigem annab eelnev intervjuukatkend märku õpilaste sõnumist, et noore ja vana õpetaja vastandamine, vähemasti ilma selge sisulise analüüsita, on asjakohatu.  

Nähtusele, kuidas tekivad lihtsustatud samastused või vastandused, on rahvusvaheliselt tunnustatud haridusajaloolased leidnud mitmeid selgitusi, mis võimaldavad näha asju värske nurga alt. Järgnevalt mõned näited.

Esiteks on taasiseseisvumine kui mõiste tingitud suurest ühiskondlik-poliitilisest muutusest, mis võib, ent sugugi ei pruugi ühtida tegelike muutustega hariduspraktikas. Poliitilistest muutustest tingitud ning seejärel ajaloolaste põlistatud mõistete rakendamist eri eluvaldkondades nimetatakse periodiseerimiseks. Taoliste perioodidena võib käsitleda näiteks Hruštsovi sula või Gorbatšovi perestroikat. Muidugi on neid väljendeid rakendatud ka teatud ajajärkudele Eesti hariduses. 

Nagu märgib aga legendaarne USA haridusajaloolane, Stanfordi Ülikooli professor David Tyack, võib kohatu periodiseerimine varjata märksa enamat kui see valgustab või selgitab. Tahtmata kuidagi vähendada Eesti taasiseseisvumise tähtsust 1991. aastal, on asjakohane küsida, kas meie hariduselule ei olnud samavõrra tähtsad näiteks Eesti NSV legendaarse haridusministri Ferdinand Eiseni ametisse asumine 1960. aastal või tema väljavahetamine Elsa Gretškinaga 1980. aastal. Kogu oma ametiaja võitles Eisen haridusministrina Moskva võimudega eestikeelse koolihariduse eest ning võib liialdamata öelda, et suur osa meie koolitraditsioonist säilis nimelt tänu temale. Eiseni lähedane kaastöötaja, pedagoogikaprofessor Inge Unt meenutab siinkirjutajale kümne aasta eest antud intervjuus: 

Ma puutusin nimelt [Eiseniga tihedalt kokku] ja seoses tema juubeliga ma soovitan eriti Haridusest [ajakirjast] lugeda, kus on üles loetud kõik need olulisemad Eiseni teened, mis ta on teinud Eesti rahvale, need teened on väga olulised ja äärmiselt olulised, ma ei tea, mis meie koolist muidu oleks saanud.

Inge Undi viimaste sõnade taustal kripeldab hinges vaikne uudishimu, kui suurele osale meie haridusüldsusest Eiseni nimi veel üldse midagi ütleb.

Karl Vaino aegse venestuspoliitika läbiviimise eesmärgil ametisse määratud Elsa Gretškina auks tuleb siiski öelda, et ta kasvas kiiresti ümber Eesti haridushuvide kaitsjaks. Iseasi muidugi, kas see oleks juhtunud ka kümnend või paar varem, mil valgust tunneli lõpus veel ei paistnud – olnuks ta näiteks Eiseni kingades.  

Klassikalise hariduse põhimõtted

Tulles tagasi David Tyacki mõtete juurde ühiskondlik-poliitiliste ja haridusalaste muutuste kooskõlast, võib seega küsida, kas ja kuivõrd on aastad 1960 ja 1980 Eesti haridusele vähemalt sama märgilised kui 1991. aasta. Sarnast mõtet ettepoole arendades võib küsida, kas ei olnud samavõrra märgilised ka aastad 1996 ja 1997, mil esmakordselt kehtestati tormilisi arutelusid põhjustanud põhi- ja keskhariduse riiklik õppekava ning gümnaasiumi riigieksamid. Millised daatumid nimelt on enim mõjutanud kooliseinte vahel ja laiemalt haridustegelikkuses toimuvat, on seega omaette uurimisteema.  

Teine oluline uurimissuund, mis aitaks paremini mõista Eesti hariduse minevikku ja tänapäeva, on enama kui kahe ajalooperioodi võrdlev analüüs. Nimelt mitte üksnes kronoloogiline kirjeldus, vaid võrdlev analüüs. Haridusteadlastegi hulgas üle maailma tuntud prantsuse ajaloolane Fernand Braudel levitas mõistet longue durée, mida võib eesti keelde tõlkida kui pikk või kauakestev ajaperiood. Braudeli mõte oli, et muutuste uurimine mis tahes eluvaldkonnas ei peaks keskenduma üksnes kahele järjestikusele ajalooperioodile – kuis tahes neid määratletaks, ent meie näites siis taasiseseisvumise eelsele ehk Nõukogude ajale ja selle järgsele iseseisvusajale. Pigem tuleks ühtaegu keskenduda nii järjepidevustele kui muutustele. 

Eesti koolihariduses on Braudeli idee suurepärane näide mõne sageli Nõukogude aja jäänukiks peetava nähtuse mõistmine pikemas ajaloolises vaates. Üks suurlinnakooli kogenud õpetajanna selgitas siinkirjutajale ja tema kolleegile antud intervjuus: 

Keeruline öelda, millisest perioodist täpselt üks või teine põhimõte pärineb. Ilmselt olid mõned põhimõtted palju vanemad kui Nõukogude-aegsed põhimõtted. […]. Jaa, kindlasti olid! Need lihtsalt nõudsid samu asju, mida nõuti ka nõukaajal. Seda kutsutakse „klassikaliseks hariduseks“, „klassikaliseks kooliks“. Et on õppeained, mida tuleb õppida, on reeglid, mida tuleb järgida. […] Tänapäeval on muidugi kõigil toredad ja „õiged“ loosungid: „Rohkem vabadust! Rohkem vastutust!“ Aga see on sügav viga! Meie oma esimene haridusminister Peeter Põld, kes kahjuks suri juba kolmekümnendal aastal, ütles: „Vabadus ei ole hariduse lähtepunkt! Vaba ja autonoomne isiksus on hariduse tulemus!“ Aga meie alustasime valest otsast. Meie alustasime: „Vabadus, vabadus, vabadus …!“

Sarnaselt ei sobi näiteks moodsate koolihoonete avarate aatriumide madalad kott-toolid – pealtnäha suurepärane ja õpilasesõbralik uuendus – paljudesse Nõukogude-eelsetesse klassikalistesse koolihoonetesse ning ehk isegi üldse mitte akadeemilise hariduse olemusse. Üks kogenud õpetajanna selgitas hiljuti valminud riigigümnaasiumi kohta: 

Lebamist on liiga palju. Minu jaoks gümnaasium … nagu väideti, hakatakse seal andma akadeemilist haridust. Siis võiks olla ka akadeemiline hoiak. Ja see hoiak ei ole mitte põrandal lebamine. Ma ei ütle, et ei või olla mugavaid kohti, kus olla ja istuda, aga … seda saaks kuidagi teisiti ka väljendada. Sest ma olen kuulnud ikka paari õpetajat, kes on kohe konkreetselt öelnud, et nemad ei käi mitte kunagi sellest suurest trepist, sest see on niivõrd kohutav, kui sa tuled hommikul tööle, ja põrandal vedelevad lapsed sulle ütlevad: „Tere!“ Lihtsalt seda … ei ela üle! Iial … mina ka ei elaks üle! Ma käiks ka tagaukse kaudu kuskilt vaikselt.

Siinkohal tahaks koos eelviidatud õpetajatega loota, et need klassikalise hariduse põhimõtted, mis elasid üle Nõukogude aja ning väärivad säilitamist, jäävad kestma ka tänapäeva Eestis – kas või alternatiivina sellele, mis on hiljem muutunud. Usun, Fernard Braudelilgi oleks hea meel.