• Me oleme olnud innukad uuendama kõike kooliga seotut juba päris algusest peale.
• Raudse eesriide langedes vallandunud igatsus suurte muutuste järele ei ole vahepeal kuidagi raugenud ning soov millegi säilitamise asemel midagi muuta domineerib endiselt.
• Kas meil on võimekust ja julgust ära tunda illusioonid, mille sisse oleme mähkunud iga päev koolielu elades?

Järjekorras kolmekümne kolmandat iseseisvuse taastamise aastapäeva tähistades on kerge ununema, missugune privileeg on elada omaenese riigis. Midagi lihtsalt peab olema tehtud õigesti, et riiklus mitte ainult ei taastatud, vaid on ka säilinud. Kerge see pole, aga järelikult me siiski suudame – kriitikat hetkeks kõrvale jättes – kasvatada piisavalt kultuurseid inimesi, et sellist ilmaime nagu Eesti riik töös hoida. Nüüdseks juba kauemgi kui ühe põlvkonna jagu.

Raudse eesriide langedes vallandunud igatsus suurteks muutusteks ei ole vahepeal kuidagi raugenud ning soov millegi säilitamise asemel midagi muuta on endiselt domineeriv. Samas ei nõua see üleliia teravat silma nägemaks, kuidas mitmed nendest ideedest, suurtest ja ambitsioonikatest, mis üksvahe näisid meid ees ootava tuleviku peaaegu iseenesest mõistetava pärisosana, kaotasid vähehaaval oma lennukust ja jõudu. Ja nii mõnelgi juhul on neist praeguseks alles vaid kahtlus, kas ehk polnud tegemist illusioonidega juba päris algusest peale.

Alles see ju oli, kui Baltimaade riigikontrolörid esinesid ühisavaldusega sellest, kuidas plaanitava hiiglaraudteega on üks ilge jama. Ja ootuspäraselt, niipea kui see avalikuks sai, viskusid projekti apologeedid ennastsalgavalt selle kaitsele, otsides üha meeleheitlikumaid põhjendusi, miks see ühel päeval ennast arvatavasti siiski ära tasub – vedades massiliselt kaupasid, millele pole ostjaid, ning inimesi, keda pole olemas. Ometi on seda aastate viisi reklaamitud kui midagi raudkindlat, teostatavat ning hädavajalikku.

Või siis hiljutine vahejuhtum läinud kevadest, mil ka riigi tasandil oldi lõpuks sunnitud tõdema, et fossiilsete kütusteta ehk põlevkivijaamade reservvõimsuseta ei ole paraku võimalik meie tingimustes energiajulgeolekut tagada. Enne seda olid teatud lobigrupid juba aastaid jõudnud üpris edukalt luua fooni, et kogume lihtsalt tuult ja päikest, ostame sekka Skandinaavia hüdroenergiat ja elame täpselt sama hästi edasi, ilma jubeda põlevkivita. Juurde jäeti aga lisamata, et see on pelgalt soovmõtlemine.

Või siis kas või tegevuspõhine riigieelarve: kümne aasta tagune vahva innovatsioon, mida nüüd juba üha enam asjaosalisi julgeb tituleerida täielikult läbikukkunud eksperimendiks, sest kõige kõrgemal tasandil ei saa riigi rahandusest mitte keegi mitte midagi aru. 

Lennukaid mõtteid, millest elu varem või hiljem välja visiseb, on loomulikult teisigi. Küsimus on vaid selles, millal muutub valu piisavalt suureks, et tunnistada kord lootusrikka eksperimendi ootamatut luhtumist, omaenese eksimust. Ja edasi: kas meil on võimekust ja julgust ära tunda illusioonid, mille sisse oleme mähkunud iga päev koolielu elades?

Uuenduskultus elab oma elu

Me oleme olnud innukad uuendama kõike kooliga seotut juba päris algusest peale. See oli aastal 1990, ehk veel enne iseseisvuse taastamist, mil pärast mitmekümneaastast katkestust hakkas uuest ilmuma esimese vabariigi ajast pärinev väljaanne koolirahvale, kõneka pealkirjaga „Kooliuuenduslane“. Uutmine sai seeläbi jätkuda. Ent mis on koolis aastal 2024 niivõrd teisiti võrreldes okupatsiooni lõpu või kas või saja aasta taguse ajaga, on juba puhtalt maitse küsimus.

Kui mina läksin 1995. a esimesse klassi, siis ootasid mind ees oma klassiruum, veneaegsed koolipingid, kolmkümmend omavanust eakaaslast ning väga hea õpetaja: hoolitsev, kuid nõudlik. Pingid on nüüdseks küll välja vahetatud, kuid mil moel kõik ülejäänu uuenenud ja muutunud on, või kas üldse on, seda mina öelda ei oska – olemuslikult on ju kõik samamoodi. Uuenduskultus elab aga oma elu edasi, vaevamata ennast küsimustega, mida see täpselt tähendab või et miks tuleb kõike uuendada lihtsalt uuendamise pärast.

Valdavalt põhjendatakse uuendamismaaniat sooviga kooli parandada ja näidates näpuga süsteemi puudustele, mis on ka mõistetav. Ei ole olemas raskema taagaga sõnapaari kui „Nõukogude-aegne kool“, mis mahutab endasse justkui kõike seda, mida saab koolis valesti teha, ja küllap nii mitmeski mõttes õigustatult. 

Kuid et ka mingit õiget vastust küsimusele, mismoodi siis tuleks teha, pole mitte kellelgi, meenutab kas või hiljutine saatesari „Ainulaadne aastakäik“. Palun seletatagu siis asjaolu, kuidas 1953. aastal sündinud kohort, saanud hariduse kõige sügavamal Nõukogude ajal ja seda pealegi süsteemis, mis õpilasi arendamise asemel sandistama pidavat, andis Eestile nii hämmastavalt suure hulga oma ala tipptegijaid ja haritlasi, kes iseseisva riigina opereerimise üldse võimalikuks tegid.

Meil on väga raske tunnistada, et paljudes eluvaldkondades on meie reaalsust peegeldavad mudelid siiski hämmastavalt jõuetud ja äbarikud võrreldes reaalsuse endaga. Ja mis hullem veel, see muudab nad ebausaldusväärseteks. Haridus on selle hea näide: viljeledes küll innukalt n-ö uusi ja justkui paremaid õpimetoodikaid, mis arenenud maailmas moodi on läinud, vaikitakse sealjuures täielikult maha asjaolu, et kõik vähegi mõõdetavad PISA tulemused lugemises, loodusteadustes ja matemaatikas on olnud järjepidevas languses juba aastaid. Kust tuleb see innovatsioon, kui üldine lugemisoskus teeb vähikäiku? Kust tulevad need hinnatud insenerid, kui ülikoolides kulub üha enam ressurssi matemaatika järeleaitamiskursustele? Kust tulevad uue aja kliimateadlikud inimesed, kui loodusteaduslikke põhitõdesid tuntakse üha vähem? Kust?

See on mõistagi vaid suurema probleemi üks tahk. Oleme kehalisest kasvatusest jõudnud otsapidi välja normatiividest puhastatud liikumisõpetuseni, mis pidada olema parem, efektiivsem ja õpilassõbralikum. Kuid selle asemel, et näha edusamme, näeme miskipärast hoopis liikumisvaeguse nihkumist rahvatervise küsimusest julgeoleku küsimuse kategooriasse, kuna neli kutsealust viiest ei suuda ajateenistuse alguses sooritada NATO testi isegi nõutavale miinimumtulemusele. 

Ka vaimse tervise edendamise alal olla jõutud tõenduspõhiste lähenemisteni, ainult et sama tõenduspõhiselt räägitakse hoopis laienevast depressiooni epideemiast, et mitte öelda pandeemiast.

Religioosne andumus tehnikale

Koolielu ei erine ses mõttes muust elust mitte üks põrm, küsimusi on alati rohkem kui vastuseid ning tark oleks sellega lihtsalt leppida. Ka soovis midagi uutmoodi teha ei ole ju midagi olemuslikult halba, kuid see muutub naeruväärseks, kui sellest saab aastakümnete jagu järjepanu korratav mantra, mis jääb samal ajal jänni oma tarviduse veenva tõestamisega. 

Ennemini meenutab see kattevarju väljakannatamatule hirmule üha enam kuju võtva võimaluse ees, et tee, kuidas tahad, vanamoodi või uutmoodi, harituks kujunemise pikal teekonnal on määravad hoopis muud tegurid kui see, kuidas ja mida koolis tehakse. Näib, et need on hoopis loendamatud ja meie tahtele allumatud sünnipärased eeldused, ümbritseva kultuuri iseärasused või argielulised ja ettenägematud liblikaefektid, mis päriselt loevad. Võib ju uuendustuhinas kooli kas või pea peale pöörata, aga kuidas harjuda mõttega, et kokkuvõttes ei pruugi sel olla mingit vahet.

Maniakaalse muutmisvajaduse kõrval on teine koolielu läbiv konstant läbi aastakümnete olnud tehnooptimism. Meie kohati paadumuseni küündiv usk sellesse, et digivahendite plussid saavad, peavad ja hakkavad olema miinustest suuremad, on vististi mitu sammu ees enamiku teiste riikide ja kultuuride omast. Sedasama religioosset andumust tehnikale kinnitas suve hakul ka Harno, kui eelistas küsimusi küsimata plagiaadituvastusprogrammi anonüümset otsust omaenese lihast ja luust vaatlejatele, kes riigieksamil ühtegi rikkumist ei tuvastanud. Meenutagem, et mängus olid abiturientide edasist elu oluliselt mõjutavad otsused. Uskumine on tore, kuid paraku võib sellega ka valusalt näppu lõigata.

Tuleb seega tõdeda, et muutunud on viimase 30 ja enama aasta jooksul justkui väga palju: väliselt on kõik uus, Eesti kulutab koolimajadele ja inventarile teatavasti suuri summasid – ja samal ajal suurt mitte midagi –, kooli põhiloogika on sama, mis alati. Kuhu annab siit edasi minna? 

Üha enam on kosta igatsust, aga ka vajadust innovatsiooni järele, mis ei puudutaks enam pelgalt vaieldavaid didaktilisi nüansse, vaid läheks hoopis sügavamale. Viimati sõnastas selle bioloog Tiit Maran, kui kirjutas, et oleme liikumas Suure Kiirenduse ajastust Suure Aeglustumise ajastusse, ja võrdles inimkonda pärmseenega, kes soodsates tingimustes plahvatuslikult paljuneb, et siis hiljem, olles ressursid ammendanud, omaenese roka sisse lämbuda ja surra.

Vaja on mingit uut Suurt Lugu, kirjutab ta; senine, lõputut (majandus)kasvu eeltingimuseks võtnud narratiiv ei kehti enam. Ainult et seda Suurt Lugu ei ole, või kui ka on, siis kõnetab see praegu väheseid. Mida tähendab see seoses haridusega? Vahest lisandub siis tulevikus astronoomiatundidele veel kosmoloogia, millele viitab ka Maran. See aga pole enam täheteadus, vaid pigem filosoofia meid kõige sügavamalt puudutavatest küsimustest: mis on elu mõte, millised on tulevikuväljavaated, mis on püha jne.

Pakun ka omalt poolt välja ühe haridusinnovatsiooni, mis näib tulevikku silmas pidades asjakohane: vahest tuleks hakata õpilasi – sõltumata vanusest – suunama õpipraktikale vanadekodudesse, et neil tekiks juba varakult aimdus, mida tähendab, et demograafia on saatus ning et hall tsunami ongi meid ees ootav reaalsus.