Eelkõige emakeeleõpetajad, aga loomulikult ka kõik teised, sest Lauri Kettuse tegevus mõjutab tänapäevalgi kogu eesti hariduselu ning selle kaudu kõiki eesti keele kasutajaid.

Viimane ongi põhjus, miks Emakeele Seltsi, Tartu Ülikooli ja Tartu linna poolt Tartusse kavandatav Lauri Kettuse mälestusmärk omab tähendust kogu eesti rahva jaoks. 

Eesti keele olulisuse selgitamist eestlaseks olemise alusena ning selle kasutamise nõudmist tulebki pidada üheks Kettuse töö tähtsamaks osaks ja tulemuseks. Eks ole see nõue päevakajaline ka tänapäeval – kuigi keelekontekst on teine. Kettuse haare ulatus ärisiltidest ja -templitest õppe- ja ettekandekeeleni vastasutatud rahvusülikoolis ning seni saksakeelses Gelehrte Estnische Gesellschaftis.

Kettunen polnud kõrgelt professorikateedrilt elukaugeid nõuandeid jagav teoreetik, vaid kääris käised üles – piltlikult! –, ning tuli appi seal, kus abi kõige rohkem vaja oli. Kui iseseisvuse saavutamisega olid 1919. aastaks kadunud administratiivsed takistused gümnaasiumides eesti keeles õpetamiseks, siis selgus, et puuduvad vajalikul tasemel emakeelt oskavad õpetajad. Kettunen oli üks tulevaste õpetajate õpetajaist täienduskursustel. Tal oli tähtis roll ka perekonnanimede eestistamise idee maaletoomisel ning muutmisprotsessi käimalükkamisel ja juhtimisel. Tulemus: 1940. aastaks oli saksa- või venepärase nime asemele eestipärase saanud 210 000 isikut. 

Tulevaste õpetajate ettevalmistamist jätkas Kettunen viie aasta jooksul ülikooli läänemeresoome keelte õppetooli esimese professorina. Arvan, et nii nagu tänapäeva emakeeleõpetajad võivad end kaudselt või otseselt pidada Ariste, Viitso, ka Mägiste õpilasteks, võivad nad pidada oma aastatetaguseks mentoriks mainitute õpetajat Lauri Kettust. Kettuse töö tulemustest ei pääse mööda ka seda soovides: konservatiivide ja keeleuuendajate võitlustes aitas tänapäevasele kujule lähenevat keelt korraldada ka tema; Kettunen oli seegi, kes esimesena pani paika praeguseni kasutuskõlbliku eesti keele lauseõpetuse süsteemi ja oskussõnavara.

Lauri Kettusel jagub teeneid ka väljaspool otsest keeleuurimist ja -arendamist. Tema oli see, kes asutas 1920. aastal ainsa tänini katkestuseta tegutseva teadusseltsi, Emakeele Seltsi ning oli selle esimene esimees ja auliige. Kui võime aastate 1918–1920 Vabadussõda ja selle võitu pidada üheks meie emakeele säilimise vahest olulisimaks põhjuseks (võrreldagu idapoolsete hõimukeelte olukorda!), siis ei saa selgi puhul unustada Kettuse teeneid. Soome vabatahtlike tegevuse koordineerijana Eestis aitas ta peatada vaenlase 40 kilomeetri kaugusel pealinnast.

Pidulikes kõnedes on meil ikka kombeks nimetada ennast soome-ugri rahvaks, kuigi igapäevasest praktilisest elust on hõimuideed taandunud. Seda eriti viimasel ajal, kui kontaktid idapoolsete keelesugulastega on peaaegu olematuks muutumas ning lääne poolegi vaadates pole taevas pilvitu. Kunagi olid nii ajas kui ka ruumis kauged keelekontaktid aga väga päevakajalised ning üks sellegi põhjusi on Kettuse tegevus nii hõimuliikumise propageerijana kui ka liivi, vadja, ingeri ja vepsa keele ning nende rääkijate uurija ja toetajana. 

Eraldi peatükk on muidugi eesti ja soome keele suhted, millega seoses Kettunen pidas oluliseks nende vastastikust õpetamist ning aitas sellele oma õpikute ja sõnaraamatutega ka kaasa.  

Sada aastat tagasi leidis Lauri Kettuse töö väärilist tunnustamist: ta on väheseid kahekordseid Vabadusristi kavalere. Ka tema vahepealset tunnustamatust – kui Kettuse nimi raamatu autori kohal musta tušiga üle võõbati – võib tänapäeval iselaadi tunnustuseks pidada. Taasiseseisvunud Eestis meenutab Kettust – tõsi, tema eesti keele alast tegevust nimetamata – seinaplaat Tartu Ülikooli peahoone 139. auditooriumis, aga avalikus ruumis olev teenetekohane mälestusmärk on seni puudu.

10. septembril 2025 täitub 140 aastat Lauri Kettuse sünnist. Oleks igati tänuväärne, kui selleks ajaks tema tööd tunnustava mälestusmärgi püsti saaksime. Eeldused selleks on olemas – on ju üksnes emakeeleõpetajaid üle tuhande –, probleemiks vaid see, kas suudame prognoositavalt vajaliku 60 000 eurot kokku koguda. Õnnestumine sõltub igaühest meist, kinnitab õpetaja rolli maa soolana. Lisaks jääb igale toetajale tasuks võimalus ennast hästi tunda ning kunagi tulevikus lapse või lapselapsega pronksist Kettusest mööda jalutades poetada: „Ka mina olen aidanud teda siia tuua!“

Lisan väljavõtte Emakeele Seltsi kodulehelt maksuvaba annetuse tegemiseks:

Emakeele Selts on tänulik annetuste eest Lauri Kettuse mälestuse avalikuks jäädvustamiseks. Toetussumma palume kanda ES-i kontole nr EE262200001120045339 (selgitusse märkida annetaja nimi koos avalikustamise nõusolekuga, meiliaadress ja märksõna „Kettunen“). Swedbanki BIC-kood on HABAEE2X.

Aadressil es@emakeeleselts.ee (koopia juri.valge@ut.ee) ootame ideid seoses kavandatava mälestusmärgi ja selle asukohaga.

Infot kampaania edenemise kohta antakse iga kuu järel Emakeele Seltsi kodulehel, annetajate nimed avalikustatakse (annetaja nõusolekul). Enam kui 50 eurot annetanud saavad kutse mälestusmärgi avamisjärgsele koosviibimisele ja teemakohase meene.

Teeme ära!