„Milleks mulle niisugust keelt üldse vaja on? Las eestlased räägivad omavahel, kuidas tahavad. Ärgu teistele peale pressigu!“

Kui eestlane läheb eesti keele riigieksamit tegema, siis laseb ta silme eest läbi lünktestid, mida õpetaja tunnis on andnud. Väike närv on ka sees: kas olen ikka õigesti meelde jätnud? Venelaste eliit valmistub samuti täies mahus eksamiesseed kirjutama.

Aga alati on selliseid vene õpilasi, kes põlgavad eesti keelt. See protsent tuleb kahekohaline. Nemad teevad kuulamisülesande isegi ära, vestlemisülesande juures vaatavad nad eksamineerija suule, et see midagi ütleks. Kuid kirjalik ülesanne kujuneb tõeliseks hädaks. Kui varem kirjutasid eesti keele põlgajad kirjaliku ülesande lahtrisse mingi sodipodi või lisasid vene keeles „ma ei saa midagi aru“, siis nüüd on uus võimas suundumus – vedada kõigisse tühjadesse lahtritesse täht Z. Nii sodis üks mu õpilane eesti keele õpiku lehtedele: „Rossija Putin ZZZ Ura!“

Hoiavad omaette

Pedagoogina tean, kuidas kujuneb välja eesti keele põlgus. Vene lapsevanemad kõnelevad kodus eesti keelest kui millestki tüütust liigsest. Üsna tihti on probleemid: „Jälle need eestlased, igal pool suruvad nad ennast peale. Ja jälle peab rääkima nende keeles! Isegi autojuhilube ei saa teha ilma tüütu vahetalitajata. Igal pool, kus eestlane sisse astub, ta eeldab, et temast saadakse aru!“

Noored võtavad oma suhtumise kaasa kodust ja kopeerivad vanemaid. Ühe mu õpilase vanemad keelavad tütrel eesti keele õppe. Põhjus: mitte venelased ei pea eesti keelt õppima, vaid loomulikult vastupidi. Teiselt poolt on aga hulk vene tüdrukuid üsna varakult eestikeelsesse keskkonda pandud ja nad hoiavad ikka omaette.

Sinna kampa ei võeta eesti piigat. Lasnamäe koolis peab eesti piiga üksi norutama. Tasa vaatab ta oma vene kolleegide lõbusaid guljanie’sid, aga ise veeretab oma telefoni venelannadest eemal, loeb romantikaraamatuid ja unistab omaenda eesti tõugu hobusest kodustes Sürgavere tallides. Vene piigade peigmehed lähevad Minskisse Ladasid ostma ja kuulavad valju Moskva-pärast muusikat: „Vse babõ kak babõ, a moja boginja!“

Aga eesti piiga tõmbub enesesse väljaspool slaavi keskkonda. Tema väärtushinnangud ei ole need, mis teistel, ka keeleoskus ei luba võõrasse mateeriasse ühineda. Geograafiline segregatsioon hoiab eesti piiga vene keelekeskkonnast eemal, sest venelased tavaliselt ei kasuta eesti keelt oma vabast ajast. Nad loevad seda ofitsiaalseks keeleks.

Milleks see eesti keel?

Nüüdsest peavad vene noored õppima eesti keeles. Tõsi, mõnes koolis osatakse regulatsioonidest mööda hiilida ja näidatakse eesti keelt vaid paberil. Neid pedagooge on siiski küllalt, kes võtavad asja südamega ja teevadki oma tunni eestikeelseks. Samuti on hariduses järsult suurenenud eestikeelsete tekstide arv. Vene õpilased lahendavad selle asjaolu eriti nutikalt.

Nähes mõnd pikka eestikeelset teksti, teevad nad telefoniga „klõps“! Ekraanile jäävad eestikeelsete fraaside kujutised, mille Google Translator sekundiga vene keelde tõlgib. Enamasti õigesti. Sa ei pea enam midagi meelde jätma, selle teevad masinad. 

Ükskord andsin õpilastele täringumängu õige lihtsate küsimustega: „Kas sul on praegu külm?“, „Kas sa oled venelane?“ Näib, et neid on küll, kellele need küsimused ületamatult rasked on („Što takoje „kassa“?“). Üks poiss kasutas pildi tegemise moodust sealgi. Ja tõlkis ülejäänud õpilastele saladuslikku teksti.

Õpilane (juba töötab tehases): „Milleks mulle niisugust keelt üldse vaja on? Las eestlased räägivad omavahel, kuidas tahavad. Ärgu teistele peale pressigu.“ Ta on seni kirjutanud vihikusse vaid seda, mida Google on öelnud. Ja vihikut ei ole enam ammu. Ta ei säilita pahna arusaamatus keeles.

Aeg-ajalt astub su klassi mõni vilistlasest autoriteet, kes sõbralikul kombel kõigile seletab, miks eesti keelt ei ole vaja.

Hiljaaegu juhtus oluline sündmus: Kanal 2 lõpetas koostöö esimese klassi õpilast valesti intervjueerinud ajakirjanikuga. Laps oli seletanud ajakirjanikule vene keeles, kui hästi ta eesti keelt oskab. Ei olnud eetiline näidata last koomilises valguses. Aga tendents on üldine. Ka paljud vene täiskasvanud, eriti pedagoogid, kõnelevad eesti keele õppimise vajadusest vene keeles. Nagu kõneldakse vene keeli ka oma saavutustest selles õppes. 

Kui siis vestluskaaslane suhtlussituatsiooni reaalselt eestikeelseks pöörab, ollakse väga solvunud. Ja antakse kohe mõista: miks ei pea teine inimene kinni etiketist ega kasuta rahvusvahelise suhtlemise keelt, mis ka tegelikult midagi ütleb? Selles keeles saavad nende arvates asjad tegelikult aetud ega ole mingit eputamist.

Laps pole ju süüdi, kui vanemad ees nii teevad. Mina rääkisin enda kogemusest praktikuna. Aga kord on meil nõme. Vene õpilane, kes sodib riigieksami paberit, saab ühe punkti oma nime paberile kirjutamise eest. Ühe punktiga kvalifitseerub ta kenasti keskharidusele ja saab ka kutsetunnistuse. Kui me ei annaks, siis saaksid neist hulgused ja vargad, kelle püssitoru ees viisakas inimene pimedas seista ei tahaks. 

Ehk viiks heade tulemusteni praegune eestikeelne keelekümblusprogramm. Nende probleemidega oleks pidanud hakkama tegelema juba kümme aastat tagasi.