5. sajandil eKr elanud Kreeka draamakirjanik Sophokles on üks oma aja tuntumaid loojaid, kelle „Antigone“ kõrval tunneb tänapäeva maailm hästi ka näidendeid „Kuningas Oidipus“ ja „Elektra“. 

„Antigone“ jutustab loo printsessist, kelle vennad on läinud lahingus vastamisi ja teineteist tapnud. Kuningas Kreon lubab austusavaldustega matta ühe venna, ent teise, vastaspoolel sõdinu keha käsib jätta kõrbesse raisakullidele nokkida. Antigone, kellele mõlemad vennad on ühtviisi armsad, ei suuda selle ebaõiglusega nõustuda ja astub Kreoni käsule vastu, ehkki teab, et karistus selle eest võib olla karm. Konfliktist sünnib tragöödia, milles pole võitjaid. Ometi on sündmuste arengut kõrvalt vaadates palju hetki, kus hullem oleks võimalik ära hoida, kui võetaks kuulda nõuandeid, suudetaks taltsutada oma uhkust ja kuulata ka vastaspoole seisukohti. Loo tuum ongi kahe järeleandmatu poole konflikt. Antigone lähtub armastusest, perekondlikust sidemest ja ammustest kirjutamata tavadest. Kuningas Kreon leiab aga, et kodumaa vaenlaste suhtes ei saa olla mingeid mööndusi ega järeleandmisi. Armastus ja vihkamine, mis selles loos põrkuvad, on inimkonda kõnetanud läbi kogu ajaloo ning need konfliktid on universaalsed – antiikne lugu võib seetõttu kõlada ülimalt tänapäevaselt. 

Kreeka tragöödiates on alati tähtis roll kooril, kes esindab ühiskonnas levivaid seisukohti ja kommenteerib sündmusi. Kooril on oluline roll ka selles lavastuses ning Margo Kõlari spetsiaalselt „Antigone“ jaoks kirjutatud muusika on niivõrd kaunis, et paneb helisema terve lavastuse. 

Lavastaja Priit Strandberg:

„Sophoklese „Antigone“ on üks vanimaid säilinud teatritekste. Ometi on see väga kõnekas ka täna. Läbi elusa teatri, tänapäevase tõlgenduse ja sulni muusika jõuab ta meieni arusaadaval ja puudutaval moel. Hea kirjanduse kogemine teatri meediumi kaudu on suurepärane võimalus äratada noortes huvi kirjanduse vastu ning aitab ehitada sildu ammuse ning tänase inimese vahel.“