Õpirändele ei pea tingimata minema välismaale, seda võib edukalt teha Eestiski, näiteks õppeasutustevaheliste algatuste kaudu. 

Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi ja Narva kolledži ühisalgatus „Tartu aken“ on üks neid võimalusi, mis pakub kolledži õpetajaerialade esmakursuslastele osalist õppekava läbimist ning keele- ja kultuurivahetust Tartus, tartlastest eakaaslaste seltsis ja toel. 

Algatus on kutsustud ellu mõttega pakkuda tulevastele õpetajatele juba ülikooliõpingute alguses autentset keelekeskkonda suhtluspädevuse arendamiseks, suhtlusvõimalusi eestikeelsete noortega ning enesetäiendust eesti keele, kultuuri ja ühiskonna õppeainetes. 

Ettevõtmise algne idee käidi Tartu Ülikooli eesti keele (võõrkeelena) professori Birute Klaas-Langi algatusel välja kuus aastat tagasi. Toona oli projekti õnnestumises kahtlejaid, kuid idanema pandud mõte sai pärast pikemat ettevalmistusperioodi teoks 2024. aasta kevadtalvel. „Tartu akna“ põhitegevused hõlmasid 15 EAP mahus õppetööd, mitmekülgset kultuuriprogrammi (16 tegevust!) ning mitteformaalsel keeleõppel põhinevat keelesõprusõpet. 

Tartul ja Tartu Ülikoolil on siia keele- ja kultuuriõppe eesmärgil tulijaile paljugi pakkuda. Emajõe kallastel pulbitseb mitmepalgeline üliõpilaselu, Tartu kui Lõuna-Eesti keskus toob põhja poolt tulijale märksa lähemale Kagu-Eesti kultuuri- ja keelemaastikud, Mulgimaa, ning ega Lätigi siit kaugel ole. Keelekeskkonnana lubab Tartu osa saada eesti keele kõnelemise eri viisidest: linnaruumis, kohviku- ja klubimelus kuuleb eesti keele mitmesuguseid variante (rahvusvahelise ülikoolilinnana muidugi teisigi keeli), eestikeelsetes loengutes osalemine täiendab üliõpilaste keelepagasit akadeemilise eesti keele registrite ning tänapäeva eesti kõnekeele elementidega; sotsialiseerumine eestlastest eakaaslastega nii loengutes kui loenguvälisel ajal pakub võimalusi suhtluspelu ületamiseks ning eesti keele praktiseerimiseks turvalises õhkkonnas.

Õpirännak Narvast Tartusse

2024. a kevadsemestril võõrustaski Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituut 25 Narva kolledži esmakursuslast. Tartusse õpirändele tulnud üliõpilased on bakalaureuseõppe esmakursuslased, kes oma kodukolledžis läbivad õppekava „Keeled ja mitmekeelsus koolis“. Õppurite seas on juba nüüd oma tulevasest erialavalikust teadlikke (tulevasi) õpetajaid, nii laste, noorte kui täiskasvanutega töötamisest huvitatuid või muidu keele- ja kultuurihuvilisi. 

Veebruarist aprillini Tartus vahetuses õppinud narvakad osalesid instituudi õppetöös, võtsid osa kultuuriprogrammi üritustest ning tegevustest, samuti sai iga narvakas endale Tartu õpingute ajaks kohaliku/tartlasest keelesõbra. Üliõpilastele oli igakülgselt toeks eesti ja üldkeeleteaduse instituudi keelenõustaja Kulla Mellov, kelle tööst Tartu Ülikoolis võis lugeda Õpetajate Lehe maikuu numbrist. 

Narva kolledži üliõpilased läbisid Tartus neli õppeainet: „Keel tänapäeva ühiskonnas“, „Eesti kultuuriruumi kujunemine ja tänapäev“, „Eesti keele hääldusõpetus“, „Eesti keel edasijõudnutele C1.1“). Neist kahes esimeses õpiti koos eesti keelt emakeelena kõnelevate tudengitega, kellega ühises eestikeelses loenguruumis viibimine ning auditoorsetes tegevustes osalemine oli paljudele uus kogemus. 

Programmi õppeaineid valides pidasime esmalt silmas, et kursused sobiksid „Keeled ja mitmekeelsus koolis“ bakalaureusekava kohustuslike moodulitega ning pakuksid täiendavalt midagi, mida Narva kolledži õppekavadel ehk sama fookusega ei pakuta. Seejuures soovisime, et ained süvendaksid ja mitmekesistaksid üliõpilaste teadmisi keele rollist tänapäeva ühiskonnas ning aktuaalsetest keeleküsimustest, annaksid teadmisi eesti traditsioonilisest ja modernsest kultuurist ning pakuksid lisatuge ja -võimalust eesti keele oskuse arendamiseks ja kasutamiseks. 

Nii leidsidki programmis koha C1.1-taseme üldkeelekursus kõigi osaoskuste (sh eestikeelse akadeemilise eneseväljenduse) arendamiseks ning eesti keele hääldusõpetuse kursus. Õpirände õnnestumiseks oli väga oluline õppejõudude valmisolek oma ainekursused üles ehitada nii, et need mahuksid õpirände perioodile (pool semestrit) ära, kohandusi tuli teha ka iseseisvates töödes.

Keelesõprusõpe kui tõhus alternatiiv

Et Narva üliõpilased oskavad eesti keelt erinevalt, nagu erinevad ka nende vajadused ja soovid, otsustasime lisaks C1.1-taseme keelekursusele pakkuda neile ka teistmoodi keeleõpet: sellist, milles tõuseb esile õppija enda toimimisvõime ning mis võimaldab autentses keelekeskkonnas maksimaalset klassiruumivälist suhtluspraktikat. Selleks rakendasime keelesõprusõpet (sellest saab lugeda Oma Keele sügisnumbrist) ning viisime Narva üliõpilased kokku Tartu üliõpilastega. Keelesõprusõpe on üks mitteformaalseid keeleõppe viise, vastastikuses koostöös ja autentses suhtluskeskkonnas toimuv keeleõpe kahe keelesõbra vahel, kellest ühe õpitav keel on teisele ema- või dominantkeeleks.

Tartlastest osalejad leidsime ülikooli meediakanalites avaldatud üleskutsete kaudu. Algatus osutus tudengite seas vägagi populaarseks ning kokku laekus meile sadakond sooviavaldust. Küllap oli huviliste suur arv tingitud sellestki, et projekt võimaldas Tartu keelesõpradele määrata väikese stipendiumi, kuid nagu tudengid ise sedastasid, polnud peamine motiiv mitte see, vaid ikkagi soov aidata, panustada keeleõppesse, saada uusi kogemusi ja ka ise midagi uut õppida. Keelesõpradeks valitud üliõpilased läbisid eelnevalt ka veebikoolituse keeleõpetamise põhimõtete ja lähtekohtade ning kultuuridevahelise suhtlemise kohta. 

Kohustusi oli nii tartlastel kui narvakatel omajagu: üliõpilastel tuli igal nädalal omavahel kohtuda vähemalt 90 minuti jooksul, täita individuaalset õpipäevikut ning osaleda vahe- ja lõpuseminaris. Kokkusaamiste korraldamise osas olid üliõpilastel vabad käed – tähtis oli, et ühised ettevõtmised sobiksid mõlemale ning võimaldaksid vastastikust aktiivset eestikeelset suhtlust. Selleks käidi kohvikutes, kinos ja teatris, muuseumides, jalutati linna peal, käidi üksteisel külas. Keelesõbrapaarid tegutsesid suurema osa ajast omapäi, kuid juhendajad hoidsid tudengite tegutsemisel õpipäevikute kaudu silma peal ning olid vajaduse korral e-kirja või Zoomi-kohtumiste kaugusel. 

Kultuuriprogramm – teatrisaalidest Setomaani 

Lisaks ainekursustele ja keelesõbraprogrammile kostitasime õpirändel üliõpilasi iganädalaste kultuuriüritustega alates linnaorienteerumisest ja lõpetades pärimusõhtu, teatrietenduste ning Setomaa ekskursiooniga – kui mainida vaid mõningaid ettevõtmisi. Et projektimeeskonda kuulus viis õppeassistendist üliõpilast, olid kultuuriprogrammi tegevused korraldatud suuresti üliõpilaste enda käe ja maitse järgi. 

Kultuuriprogrammi üks läbiv joon oli eesti pärimustraditsioon. Näiteks said tudengid osa vastlapäeva tähistamisest tartlastele omasel viisil Kassitoomel koos liulaskmise ning vastlakuklite söömisega – mõned Narva tudengitest polnud seda tähtpäeva varem tähistanudki. Aktiivselt kasutati ka Tartu kultuuripealinn 2024 programmi pakutavat. Volbrist ning üliõpilaste kevadpäevadest jäid õpirändel olijad paraku kõrvale, kuna seda ei võimaldanud õpirände ajaraam, kuid see on midagi, millega järgmisel korral arvestada, et ka Narva üliõpilased saaksid osa Tartu üliõpilastele sedavõrd olulisest sündmusest nagu tudengipäevad. 

Üliõpilaste tagasisidest nähtub, et õpirändest on võitnud kõik: narvakad tõstavad esile suhtlusjulguse kasvu ning tänapäeva suulise eesti keele nüansside omandamist, tartlased õpetajakogemust, kultuurivahetust ning Narva ja narvakate paremat tundmaõppimist. Projekti kaasatud üliõpilastest õppeassistendid väärtustasid kõrgelt võimalust lüüa kaasa programmi tegevustes ning saadud kogemusi õppetöö ja kultuuritegevuste korraldamisel.

Esimene aasta näitas, et tegu on igati tarviliku ettevõtmisega õpetajaks õppivate üliõpilaste suhtlus- ja kultuuripädevuse arendamisel. Ka tudengite tagasiside innustab korraldajaid projektiga jätkama ja seda edasi arendama. Julgustame teisigi õppeasutusi selliseid võimalusi otsima ja katsetama.

Õpirände korraldas Tartu Ülikooli rakenduslingvistika osakond koostöös Tartu Ülikooli Narva kolledži ning Tartu Üliõpilaskülaga. Õpirännet rahastas Haridus- ja Teadusministeerium. Projekti juhtisid ja koordineerisid Kristiina Praakli, Ülle Niin, Birute Klaas-Lang (TÜ), Rando Otti ja Piret Kärtner (TÜ Narva kolledž), õppeassistentidena olid programmis abiks eesti ja üldkeeleteaduse instituudi üliõpilased Agnes Lea, Kim Wüthrich, Mia Simona Preisfreund, Martina Pysarevska, Kertu Zahharov; lisaks lõid projektis kaasa keelenõustaja Kulla Mellov ja eesti keele teise keelena nooremlektor Aive Mandel.