Uurisin oma magistritöös täiskasvanueas aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosi saanud inimesi. Nende lood heidavad valgust, kuidas ATH mõjutas nende haridusteed, millist tuge said nad õppetöös ja milliseid kohandusi tuleks teha ATH-ga õpilaste õpetamisel.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) on närvisüsteemi arenguline häire, mis mõjutab paljusid lapsi ja täiskasvanuid kogu maailmas. Varem arvati, et ATH on hüperaktiivsete poiste haigus, kuid tänapäeva teadusuuringud on tõestanud, et tegemist on keeruka häirega, millel on palju väljendusvorme. ATH võib sageli varjuda emotsionaalsete sümptomite, näiteks depressiooni ja ärevuse taha, ning seda eriti tüdrukute puhul, kes seetõttu jäävad tihti tähelepanuta. Kui hüperaktiivseid lapsi on lihtsam märgata, siis tähelepanuraskustega lapsed võivad jääda märkamatuks, mis muudab nende toetamise keeruliseks.

Teadusuuringud ja teadlikkuse tõstmine on oluliselt parandanud meie arusaamist ATH-st. Kaasava hariduse rakendamisel mängivad koolis olulist rolli tugispetsialistid, kes annavad õpetajatele nõu, kuidas tuge vajavaid lapsi toetada. Kuid järjest sagedamini diagnoositakse ATH-d täiskasvanutel, kes ei saanud lapseeas vajalikku diagnoosi, mistõttu tekibküsimus, kuidas näevad oma haridusteekonda hilises eas diagnoosi saanud täiskasvanud. Minu uuringus osales kümme täiskasvanut vanuses 23–49.

Varajane märkamine ja selle vajalikkus

Varajane märkamine ja sekkumine on kriitilise tähtsusega, et tagada ATH-ga õpilastele vajalik toetus, mis aitab neil õppetöös edukalt osaleda. Õpetajatel on oluline roll, kuna nad veedavad lastega palju aega ja on sageli esimesed, kes võimalikke sümptomeid märkavad. ATH avaldub igal inimesel erinevalt. Algklassides õppides ei pruugi õpiraskused kohe ilmneda, kuna õppematerjal on lapsele jõukohane, kuid kui õppetöö muutub raskemaks, siis kerkivad esile ATH sümptomid, mis hakkavad oluliselt õppimist mõjutama. Meenutustest tuli välja, et eriti puudutab see reaalaineid ja kohustusliku kirjanduse lugemist, kus on vaja keskenduda, et õpitust paremini aru saada. Ühtlasi mõjutavad teisedki tegurid, nagu motivatsioonipuudus ja oskus aega planeerida, mis võib viia kodutööde unarusse jätmiseni. Vaja on meeles pidada, et kõikides ainetes ei pruugi õpimahajäämust tekkida, eriti kui aine pakub õpilasele huvi, ja see teeb märkamise keerulisemaks. 

Mitmed uuringus osalenud olid tundnud puudust toetavast haridussüsteemist. Neile jäi arusaamatuks, miks nad teistest erinevad, miks valmistab õppimine neile raskusi. Kõik see on mõjutanud nende enesehinnangut. 

Kuna paljud ei saanud õigel ajal vajalikku tuge, ei realiseerinud nad oma täit potentsiaali. Lisaks tekkisid vaimse tervise probleemid, nagu ärevus, depressioon ja stress. Kuigi uuritavad kirjeldasid, et oli ka üksikuid toetavaid õpetajaid ja klassikaaslasi ning mõistvaid lapsevanemaid, on jäänud arusaamatuste, õpiraskuse ja vajaliku toe puudumise tõttu õpikogemustest siiski palju kurbi mälestusi.

Õpetajate roll ja võimalused 

Nüüdseks on õpetajatel rohkem ressursse ja paremad teadmised, kuidas toetada ATH-ga lapsi ja täiskasvanuid nii üldharidus- kui ka kõrgkoolides. Õpetajate ja tugispetsialistide roll on määrav, kuna just meie kätes on see, milliste mälestustega lapsed täiskasvanuna oma kooliaega meenutavad. Empaatiline ning mõistev suhtumine ja julgustamine aitavad luua turvalise ja toetava õpikeskkonna, võimaldades ATH-ga lastel oma võimeid maksimaalselt arendada ja edukalt õppetöös osaleda. Siinjuures on vajalik meeles pidada, et ATH ei tohiks olla ettekääne tööülesandeid mitte ära teha. Vajalik on nii eripäradega arvestamine kui ka võrdne kohtlemine, mida on kirjeldanud ka uuringus osalenud täiskasvanud. 

Uuringus osalejate arvates on eriti vajalik õpetada toimetulekustrateegiaid. Vaja on pidevalt jälgida õpilase toimetulekut. Ühe uuritava sõnul oli tema elu kuni keskkoolini rööbastes, kuid kui rööpad kadusid, siis kannatas toimetulek. Täiskasvanud rõhutavad, et klassikaaslaste tugi ning nende õppimistahe ja -soov mängivad väga olulist rolli. Seetõttu aitaks, kui ATH-ga õpilasel oleks pinginaaber, kes suudaks julgustada ja pakkuda tuge. Kuigi õpetaja ja klassikaaslaste toetus on äärmiselt oluline, võib ATH-ga laps vajada lisaabi. Paljud uuringus osalenud julgustavad kasutama ravimeid. 

Kui laps hilineb kooli, jätab tööd tegemata, ei keskendu ega kuula, ei pruugi ta olla laisk või lohakas. Igal käitumisel on põhjus, ja oluline on leida viise, kuidas last toetada, et pakkuda talle vajalikku abi. Selleks ongi vaja varakult sekkuda ja õigeaegselt hinnata, et mõista lapse individuaalseid vajadusi ja raskusi ning seeläbi teda paremini mõista ja toetada, et kooliajast jääksid head mälestused.

Juhendaja Lii Lilleoja: 

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosi saamiseks pöördub uuringutele järjest enam täiskasvanuid. Nende jaoks on oluline mõista, miks neil oli koolis nii keeruline õppida ning sellest on jäänud palju kurbi mälestusi. Just täiskasvanu oskab oma õpikogemusi analüüsida ning mõistab, millist tuge oleks vajanud. Sellistele järeldustele jõudis Kristiina Ostapiv, kes süüvis põhjalikult täiskasvanueas ATH-diagnoosi saanute narratiividesse. Juhendajana pean teemavalikut oluliseks ning valdkonda Eestis vähe käsitletuks, seega on Kristiina uurimus eripedagoogika valdkonnas märkimisväärse rakendusliku väärtusega.

Kristiina Ostapiv kaitses TLÜ eripedagoogika õppekaval magistritöö „Täiskasvanute aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosi saanud inimeste õpingute kogemused“. Juhendaja oli eripedagoogika lektor Lii Lilleoja.