Tartu Ülikooli eetikakeskuse eksperdid võtavad iga nädal luubi alla ühe kaasuse reaalsest elust õpetamise ja hariduselu teemal. Sellele tuginedes selgitavad nad konkreetse näite varal, kuidas antud olukordi arutada ja mis väärtusi on lahenduste puhul rõhutatud.
Eelnevalt samal teemal: Katrin Velbaum. „Õpetaja väärtusvalikud ja eetikakoodeksi juhised“, 1. oktoober 2024.
Küsimus, mida professionaalsete eetikakoodeksite kohta vahel küsitakse, kõlab: kuidas seda kehtestatakse? Sellises küsimuses on tõenäoliselt varjul hirm, et keegi hakkab kusagil ameti esindajatele peale suruma reegleid, mille täitmist „keegi“ jälgima hakkab.
Idee õpetajate eetikakoodeksi toimest on täiesti vastupidine – koodeks peaks pigem pakkuma õpetajatele abi ja tuge mõtlemaks koos õpilaste, koolipidajate, kogukonna ja peredega õpetajaameti keeruliste valikukohtade üle igapäevaelus.
Tõsi, kui lugeda koodeksi väga kokkusurutud teksti, siis võib esmapilgul olla keeruline kujutleda, kuidas käitumisjuhendid võiksid õpetajat toetada.
Toon näitena ühe dilemma, millega kõik õpetajad pidevalt kokku puutuvad.
Kaasaegne õpikäsitus ja printsiip, mida ka õpetaja eetikakoodeks kordab, on, et õpetaja püüdleb selle poole, et toetada iga õpilase vajadusi.
1.1 Õpetaja kohtleb kõiki õppijaid võrdselt (ei diskrimineeri ega eelista kedagi).
1.2 Õpetaja arvestab õppijate vajadustega, hindab iga õppija arenguvõimalusi ja lähtub õppetöö planeerimisel jõukohasuse põhimõttest.
Õpilased on aga väga erinevad, millest tuleneb oluline väärtusvaliku koht: kas pühendada rohkem aega ja tähelepanu neile, kes vajavad rohkem tuge (jaotava õigluse põhimõte), kõigile võrdselt (võrdsustava õigluse põhimõte) või vastavalt õpetaja enda väärtustele? Näiteks õpetajal võib olla veendumus, et väikese Eesti jätkusuutlikkus sõltub sellest, millised sotsiaalsed oskused ja õpioskused kujundatakse kooli ja pere koostöös välja loomult andekamatel õpilastel.
Teisel õpetajal võib olla sisemine veendumus, et nõrgemate abistamine on õpetaja esmane kohus, sest iga laps peab koolist saama võimaluse elada võimetekohast elu. Õpetajate eetikakoodeks osaliselt justkui lahendaks selle dilemma: hea õpetaja püüab tundma õppida kõiki õpilasi ja võtta arvesse nende vajadusi. Kas see on realistlik?
Esimene pool – püüab tundma õppida õpilaste vajadusi – sõltub paljuski sellest, millist diagnostilist õppevara riik õpetaja jaoks loob. Eesti õpetajatega rääkides olen saanud aru, et just diagnostilist õppevara ja õpitasemete mõõtmiseks vajalikke abivahendeid on loodud vähe. Teisisõnu, eetikakoodeks võib olla õpetajatele võimalus esitada riigile selge tellimus: eksamite asemel võiks rohkem panustada sellesse, et õpetajad saaksid oma õpilaste tugevusi ja nõrkusi paremini hoomata.
Kas püüdlus toetada iga lapse arenguvajadusi sisaldab ohtu, et õpetaja põleb läbi? Seda ohtu leevendab vastutuse väärtuse all lahti kirjutatud selgitus, mis sõnastab õpetaja kohustuse iseenda eest hoolt kanda.
Kuidas neid kahte, näiliselt vastukäivat reeglit või normi tasakaalustada?
Selleks sobivad hästi reaalse elu juhtumid ja viis, kuidas neid lahendatakse.
Seitsmeaastase Emma ema Anu pöördub õpetaja poole, öeldes, et Jaan on täiesti ettearvamatu laps, kes on korduvalt Emmat ja teisi lapsi löönud. Õpetaja Leena teab, et Jaan läheb endast välja, kui keegi teda füüsiliselt puudutab. Anu ütleb, et nad on teiste laste vanematega arutanud, et Jaan ei sobi klassi, ja vanemad soovivad, et ta kuskile mujale üle viidaks.
Õpetaja, kuulanud ära mureliku ema ja näidanud välja ema mure mõistmist (näiteks „Ma mõistan, et teile teeb suurt muret see, et Emma tunneb ennast koolis ebaturvaliselt, kuna Jaan võib teda ettenägemata asjaoludel lüüa“), saab nüüd näidata emale olukorda väärtusdilemmana. Näiteks võib õpetaja viidata õpetaja eetikakoodeksi eelnimetatud punktidele ja küsida, milliseid võimalusi näevad vanemad olukorra lahendamisel, kui Eestis on kokku lepitud printsiip, et õpetaja peab lähtuma iga õpilase vajadustest, mis omakorda tähendab, et erivajaduste tõttu ei saa mitte ühtegi last „kuhugi ära“ saata.
Kas õpetaja saaks aga tuge punkti 1.5 kaudu?
1.5 Õpetaja suunab õppijaid üksteist toetama ja teeb pingutusi liigse rühmasisese võistlemise vähendamiseks.
Selle printsiibi esimeses pooles on nimelt sisse toodud võimalus, et õpilased aitavad täita hea õpetaja ülesandeid. Antud kaasusele kohandades võiks tõlgendada punkti nii, et probleemi lahendamiseks püüab õpetaja erispetsialistide abiga leida viisid, kuidas teised õpilased saaksid mõista ja arvesse võtta erivajadustega lapse vajadusi.
Vanemad võivad aga toetuda punktile 1.6, mis ütleb, et õpetaja märkab kahjustavat käitumist ning sekkub sellesse. Füüsilise ja vaimse vägivalla korral tuleb sekkuda koheselt. Siin on oluline selle punkti sõnastus: õpetaja sekkub. Sekkumine ei tähenda, et käitumisprobleemiga laps tuleb „kuhugi mujale viia“.
Nagu eelnevast arutelust võib järeldada, ongi küsimus sekkumise viisis. Kui õpetaja teab, kuidas käituda näiteks autistliku, hüperaktiivse või traumeeritud lapsega, ja õpetab ka lapse kaaslasi, siis on see positiivne sekkumine.
Õpetaja võib teha ka peredele ettepaneku koos arutada, millised prioriteedid seab õpetajate eetikakoodeks ning kus on õpetajal ja peredel vaja lahendada olukord nii, et peamised Eesti ühiskonnas kokkulepitud printsiibid kehtiksid ka olukorras, kus esimesel pilgul näib, et enamus peab oma vajadusi kohandama vähemuse (näiteks ühe lapse) vajadustega. Seega, eetikakoodeks võib olla raam ja abivahend eri osapoolte läbirääkimisteks.
Lisa kommentaar