Kui algajate kooliõpetajate jaoks on toetusprogramme palju, siis lasteaiaõpetajatele on ainult üks alustava õpetaja tugiprogramm. Alustavate lasteaiaõpetajate sisseelamise toetamine on jäetud haridusasutuse peale, tõdeb Lähte Kiisupere lasteaia muusikaõpetaja Kristina Liiv, kes uuris oma Tartu Ülikooli bakalaureusetöös, milles alustavad lasteaiaõpetajad kõige rohkem tuge vajavad.

Kuidas te seda teemat uurisite?

Kõigepealt tegin intervjuu kolme õpetajaga, kellel on tööstaaži üks kuni kolm aastat, ja selgitasin välja murekohad, mis neil oma tööga seostuvad. Õpetajad tõid suuremate väljakutsetena välja erivajaduse ja käitumishäiretega laste toetamise rühmas, samuti kogemuste puudumisest põhjustatud ebakindlustunde. Tuli välja, et algaja õpetaja jaoks võib olla hirmutav ka lastevanematega suhtlemine, samuti tundub keeruline jagada oma aega nii, et töö rühmas oleks hästi korraldatud ja tegevused ette valmistatud ning jõuaks teha ka individuaalset tööd lastega. Õppetegevustes tekitas õpetajates enim küsimusi, kuidas seostada lapsest lähtuvat õpikäsitust õppekavaga. Lasteaedades muutub üha populaarsemaks projektõpe, aga kui lastel tekib näiteks tohutu huvi dinosauruste vastu, kuidas seda õppekavaga siduda ja õpiväljundites välja tuua? Õpiväljundid ei näe ette, et laps tunneks eri liiki dinosaurusi, küll aga eeldatakse keele, kõne ja matemaatikaga seotud oskusi, mistõttu pole teemade lõimimine õpetaja jaoks kerge.

Järgmise sammuna korraldasin lasteaias viis õpiringi, kuhu olid oodatud kõik huvilised, kuid kus osalesid peamiselt nooremad õpetajad. Õpiring on maailmas levinud moodus jagada mõtteid ja kogemusi ning koos lahendusi leida. Põhineb see teaduspõhisel metoodikal.

Mille üle te õpiringides arutlesite?

Kõigi nende teemade üle, mille õpetajad välja tõid. Üks õpiring keskendus erivajadusega lastele ning sinna kaasasin spetsialistidena ka lasteaia eripedagoogi ja logopeedi. Teises jagasid vanemad kolleegid noorematele oma teadmisi ja kogemusi. Kolmandas, mis oli pühendatud õppetegevuste rikastamisele, jagasime muuhulgas internetikülgede nimekirju, kust õpetajad leiavad ideid, mida oma töös kasutada. Neljas õpiring keskendus õpetaja tööpäevale ja sellele, mis seitsme töötunni sisse peaks mahtuma. Viiendas rääkisime alustava õpetaja ebakindlusest ning tegime praktilisi harjutusi, mis aitavad hirmudega hakkama saada ja sisemist rahu leida. Iga õpiringi jaoks valmistasin ette küsimused ja jälgisin, et kõik saaksid rääkida. 

Kuidas osalejad rahule jäid?

Õpetajad andsid õpiringide kohta väga head tagasisidet ja pidasid saadud infot oma professionaalse arengu seisukohalt oluliseks. Teiste kogemusi kuulates võis oma küsimustele vastused leida või hakata väljapakutud võimalusi katsetama.

Ka vanemad kolleegid ütlesid, et hea oli rääkida ja veenduda, et teistel on samad probleemid. Tihti ei ole õpetajatel aega omavahel rääkida, sest töö on pingeline ja kogu aeg on midagi teha. Samas on kolleegidega suhelda väga vaja, kasvõi selleks, et raske päev, nädal või pikem periood üle elada. On hea jagada kogemusi ja saada kinnitust: temal see asi toimis, proovin ise ka. Samamoodi on vaja teadmist, et keegi ei pea üksi raskustega toime tulema, aga koos saadakse kõigega hakkama.

Tegelikult puutuvad nii kogenud kui ka alles tööd alustavad õpetajad kokku samade raskustega. Staažikal õpetajal on lihtsalt olemas see kogemuste pagas, kust järele vaadata, kuidas ta varem sarnase olukorra lahendas. Ehkki õpetajatöös on kogemused olulised, ei määra pikk tööstaaž tingimata õpetaja pädevust, ka alles alustav õpetaja võib olla väga hea. Kõik oleneb sellest, milline keegi õpetajana on ja kuidas ta lastega läbi saab.

Kuidas alustavat õpetajat parimal moel toetada?

Kui vähegi võimalik, võiks talle pakkuda alguses natuke väiksemat töökoormust ja anda vähem õppetööväliseid ülesandeid. Näiteks ei peaks kaasama alustavat õpetajat kohe töörühmadesse, mis viib tähelepanu põhitööst kõrvale.

Igas lasteaias võiks olla infovoldik, kus on kirjas majas kehtivad tavad ja kokkulepped, traditsioonilised üritused jne, kust õpetaja saab põhilise info kätte. Alustavatest õpetajatest rääkides pean silmas ka neid, kes alustavad tööd uues majas.

Kindlasti on lihtsam hakata tööle väikses majas. Selles, et alustav õpetaja ei saa mõnikord piisavalt tähelepanu, on omajagu süüd mammutlasteaedadel, mis lasteaedu liites tekivad. Suure lasteaia juhil ei jagu tihtipeale aega uut tulijat toetada ning kui selleks pole kujunenud välja süsteemi, jääb uus õpetaja paraku üksinda. Kui just ei ole mõnda toredat kolleegi, kes noore oma tiiva alla võtab. Ka segarühm, kus on koos eri vanuses ning erinevate oskuste ja arengutasemega lapsed, võib olla alustava õpetaja jaoks esialgu keeruline. Segarühmas tuleb igale vanuserühmale seada õppekasvatustöös oma eesmärk ja kõigiga korraga tegevusi läbi viia ei saa. Samamoodi võib raskeks minna, kui rühmas on palju muukeelseid lapsi. 

Mis oli teie enda jaoks lasteaeda tööle minnes kõige raskem?

Mina alustasin lasteaias tööd 20-aastaselt assistendi ametis ja õnneks oli mul kõrval väga tugev õpetaja. Mäletan, et keeruline oli mõista ja toetada erivajadusega lapsi, kuna mul polnud sel ajal veel erialast väljaõpet. Teine raske asi oli vanematega suhtlemine. Mul on praeguseni meeles, kuidas üks laps ei tahtnud tuulise ilmaga jopet selga panna ja ma tema emale õhtul ütlesin, et meil oli täna probleem. Lapsevanem oli sõnast „probleem“ nii häiritud, et vältis minuga suhtlemist pikka aega. Minu viga oli tookord üksnes vale sõnakasutus.

Hiljem juba sõimerühmas õpetajana töötades planeerisin alguses ühte päeva liiga palju tegevusi. Ma ei osanud mõelda, et sõimelapse jaoks on tema arengust lähtuvalt kõige olulisem lasteaiaga harjumine ja sotsiaalsete oskuste arendamine.

Kui kooliõpetajatele on loodud mitmeid toetusprogramme, siis lasteaiaõpetajate jaoks on vaid üks alustava õpetaja tugiprogramm. Lasteaiaõpetaja sisseelamise toetamine on jäetud haridusasutuse peale. Paljudes lasteaedades on küll kasutusel mentorite süsteem, kuid kuna vähesed on päriselt mentorikoolituse läbinud, ei pruugi see alati õnnestuda nii, nagu peaks.

Kui kiiresti õpetaja teie arvates töösse sisse elab ja millest see sõltub?

See on väga individuaalne. Ütleksin, et suures plaanis elab õpetaja oma ametisse sisse terve elu. Otse koolipingist tulnu jaoks on terve esimene aasta sisseelamine. Palju sõltub sellest, kuidas ta kollektiivi vastu võetakse ja milline on asutuse õhkkond. Uue töötaja toetamine ei ole ju ainult juhi, vaid kogu meeskonna ülesanne. Alustaval õpetajal on alguses hästi palju küsimusi ning on oluline, et kõik küsimused leiaksid vastuse ja probleemid lahenduse. Tähtis on, et alustav õpetaja oleks ise ka julge küsimusi esitama ja suhtlema. Õpiring annab selleks hea võimaluse, sest esitades ühe küsimuse, võib saada vastuse kümnele.

Kas ülikoolid valmistavad õpetajaid tööks hästi ette?

Arvan küll. Mina käisin sessioonõppes, tänu millele mul oli võimalus luua kogu aeg seoseid sellega, mida ma tööl nägin. Päevaõppe tudengid on kehvemas olukorras. Kuigi Tartu Ülikooli koolieelse lasteasutuse õppekava üliõpilastel on õppeaasta jooksul praktikat üsna palju, on päriselt lasteaias toimuv siiski midagi muud. Kõiki õpetajakoolituses saadud teadmisi ei saa pärisellu üle kanda, sest lasteaias muutub elu pidevalt ja iga päev on erinev.

Kas olete nõus, et lastega on lihtsam hakkama saada kui nende vanematega?

Jah, sest lapsi annab selliselt suunata, et rühmas oleks kõigil hea. Selleks peame jõudma ühiste kokkulepete ja rühmareegliteni. Lastevanematel on kõigil oma eelistused ja tõekspidamised ning perede tundmaõppimine on omaette protsess. Kui rühmas on üle 20 lapse, ei saa kõigi perede soove arvestada. Suhtlemise kunst on õpetaja töö üks raskemaid tahke.

Kui raske on noorel õpetajal tulla kollektiivi, kus vanemad kolleegid võib-olla ei hindagi tema uuenduslikke ja lennukaid ideid?

Seda tuleb tõesti ette, et noored õpetajad ei julge vanematele olijatele oma mõtteid välja käia, sest kardavad mida-tema-ka-teab-suhtumist. Samas on koolist tulnute suur eelis, et neil on kõige värskemad teadmised. Kas need alati ja igas olukorras ka toimivad, on iseküsimus, eks see selgubki töö käigus. Igal juhul ei tule koostööle kasuks, kui suhtuda noore inimese algatustesse üksnes umbusklikult ja negatiivselt.

Palju sõltub ilmselt sellest, kellega ühte rühmameeskonda satutakse.

Minu arvates on hästi tore, et töövestlustele kutsutakse ka rühma personal, et näha, kuidas inimesed omavahel sobivad. Olen kokku puutunud sellegagi, et meeskonnaliikmeid töö käigus vahetatakse ja pannakse kokku need, kes omavahel paremini sobivad. Mulle tundus see esialgu võõras, samas on ju kõige tähtsam, et lastel oleks hea. Nii tundlike tegelaste eest on sisepingeid keeruline varjata.

Kuigi lasteaiaõpetaja eriala on väga populaarne, on õpetajatest suur puudus, sest üsna paljud pärast ülikooli lõpetamist lasteaeda tööle ei lähe. Miks?

Sessioonõppe tudengid on enamasti juba töötavad õpetajad, kes tööturule lisa ei anna. Õpetajate järelkasv tuleb päevaõppe üliõpilastest, kelle puhul tuleb küll kahjuks ette, et nad lõpetavad kooli ära ja valivad hoopis teise tee. Ilmselt tundub nii mõnelegi, et alushariduse erialal on lihtne diplom kätte saada ning ameteid, kuhu selle kõrgharidusega tööle võetakse, on küll ja küll. Põhjus võib olla ka selles, et noor saab praktikal käies aru, et lasteaiaõpetaja amet talle ei sobi, kuna väljakutseid, millega lasteaias kokku tuleb puutuda, on rohkem, kui alguses tundus. 

Sellest on väga kahju, kui noor õpetaja ametist loobub, sest teotahtelisi ja motiveeritud noori on lasteaedadesse väga vaja. Ka staažikate õpetajate seas on särtsakaid ja lusti täis inimesi, aga noori peab meeskonnas kindlasti olema. Kui kõiki neid pingutusi, mida noor õpetaja tööle asudes esimesest päevast peale teeb, mitte tähele panna ja hinnata, võibki ta emotsionaalselt läbi põleda ja töölt lahkuda. Õpetajate lahkumine aga mõjutab lapsi ja lõpuks ka õpetamise kvaliteeti.