Üleriigilise matemaatikapäeva puhul esimest korda toimunud e-rehkenduse populaarsus ületas ka kõige suuremad lootused: 2. oktoobril asus ülesandeid lahendama koguni 28 907 inimest, kellest rohkem kui pooled oma vastused ka ära saatsid. 

„Eestlased on matemaatikarahvas!“ kuulutas selle peale e-rehkenduse üks eestvedajatest Hanno Tomberg, kes enne sündmust ütles, et oleks rahul saja vastajaga. 

Täitus ka korraldajate soov, et osaleksid eelkõige täiskasvanud. Oma vastuse saatsid ära 8577 täiskasvanut (sh 759 õpetajat), 3183 gümnaasiumiõpilast ja 3232 põhikooliõpilast. 

Kõige raskemaks osutus 11. klassi ülesanne, millele leidis õige vastuse vaid 5% osalenutest. Olukorrale ei aidanud kaasa see, et õigesti lahendades võis jõuda kahe vastuseni, millest ainult üks õigeks loeti. Selle pärast jäid punktid saamata nii selle artikli autoril kui Tallinna Reaalkooli vilistlasel, Eesti ühel tippjuhil Robert Kitil. 

„Meenus kohe koolis kehtinud tõde, et mõni näpuviga tuleb ikka ja alati sisse,“ alustab Kitt pead vangutades. 

Keskkooli lõpetamisest möödub 47-aastasel Kitil varsti juba 30 aastat, kuid tema matemaatikateadmised ei ole palju tuhmunud.

„Mingi osa on ikkagi meeles ja elu on õpetanud, et päris palju asju saab ka tuletada. Näiteks akadeemik Tarmo Soomere ruutvõrrandi lahendi valemit peast ei tea, vajadusel ta tuletab selle. See on muidugi ka tema tase,“ naerab Kitt, kes võttis kooliajal osa rahvusvahelistest olümpiaadidest. 

Kitt tõdeb, et tema praegune amet energiakontserni Utilitas kaugkütteettevõtete juhina annab talle võimaluse veidi matemaatikat praktiseerida, näiteks termodünaamika võrranditega puutub ta tihti kokku. Aga matemaatikateadmised on ära kulunud ka laste õpingutel silma peal hoides.  

„Kui tütar lõpetas kaks aastat tagasi 9. klassi, jõudsin ka sellele tasemele, et oleksin põhikooli lõpueksami ka peast maksimumile teinud,“ räägib Kitt, kelle sõnul on keskkoolis ülesanded juba märksa keerulisemad. 

Koolimatemaatika vajalikkusest rääkides rõhutab Kitt, et tegemist on eelkõige kirjaoskusega ja samamoodi nagu sõnas „variant“ ei kasutata j-tähte, ei tehta ka matemaatikas teatud vigu. Kui aga minna sügavamale, annab matemaatika ja teaduslik lähenemine olukordadele tema sõnul võime püstitada probleeme ja leida neile argumenteeritud lahendusi. 

„Suures pildis on koolimatemaatika suurepärane tööriist kriitilise meele arendamiseks. Ühest küljest on see lihtne ja selle saab selgeks õppida. Teisest küljest on sinna võimalik peita keerulisi elulisi asju, mis sunnivad mõtlema ja seostama,“ leiab Kitt. 

Küsimus, kus me üht või teist matemaatikatunnis õpitud asja päriselus kasutame, on paljudele tuttav ja ka Kitile meenub, et taolised vestlused omal ajal aset leidsid. 

„Jah, kui sa just insener ei ole, võibki olla raske näha, miks peab elus tundma näiteks sarnaste kolmnurkade omadusi. Aga kas nende teadmine aitab näha mingite muude asjade loogilisi seoseid? Jah, kindlasti,“ ütleb Kitt ning võtab seejärel palju vaidlusi tekitanud teema ühe lausega kokku: „Koolimatemaatika on kõige lihtsam distsipliin, mis võimaldab keerulisemate ülesannete lahendamise kompetentsi arendada.“

Eesti Triatloni Liidu juhatuse liikme ja triatloni harrastajana tõmbab Kitt matemaatika ülesannete lahendamise ja spordi vahel paralleeli. 

„Ülesannete lahendamine treenib mõtlemisvõimet täpselt samamoodi nagu jooksmine treenib maratoonarit. Seda arendatud võimet saab tähtsates olukordades kasutada,“ selgitab Kitt. 

Lisaks pakub matemaatikaülesannete edukas lahendamine väga häid emotsioone. Rahulolu tehtud pingutusest ja sellest, kuidas ülesanne laheneb, on väga suur, ning tööalaselt on täpselt samamoodi. Olgu selleks ülesandeks mõni tehing, presentatsioon või projekt. 

„Keegi on öelnud, et töösooritus peab olema nagu koolimatemaatika ülesannete lahendamine. Piisavalt keeruline, aga mitte liiga kirves,“ meenutab Kitt. 

Veel 20 aastat tagasi, kui Kitt doktoritööd kirjutas, pidi ta endale selleks abivahendid ise programmeerima. Nüüd on inimestel igasugused tööriistad, ka tehisaru, juba vabalt kasutamiseks olemas. Sellest hoolimata leiab Kitt, et matemaatilise mõtlemise oskus ei tohi inimestel kuhugi kaduda. 

„Ma olen veendunud, et kui mitte teada, kuidas tehisaru töötab, on raske seda ka rakendada. Ühest hetkest alates sa enam ei tea, kas see, mida ta sulle ütleb, on tõsi või mitte,“ lõpetab Kitt.