Julgustan teid Chat GPT-d ja teisi tehisintellektil põhinevaid programme katsetama omas tempos ja endale sobival ajal. Kindlasti on tehisintellektist kasu ning see on meie enda valik, kas ja kuidas me seda enda heaks rakendama asume.

Tehisintellekti rakendamisest igapäevaelus räägitakse üha enam, justkui oleks see tehnoloogia juba kõigile tuttav – nagu kõik teaksid selle toimimispõhimõtteid ning uued, tehisarul põhinevad leiutised oleks mõeldud pigem edasijõudnutele. See pole sugugi nii. 

Õpetaja leiab end tihti olukorras, kus õppijad tema klassis saavad tehisaruga palju paremini läbi kui ta ise. See võib muuhulgas kujundada ka õppijate suhtumist õppetöösse. Et õpetaja saaks end kiirelt kurssi viia, kuidas tehisintellekti õppetöös kasutada, olen kokku pannud tööriistakasti, mida tutvustan RaRa haridusprogrammis „Seljata tehisintellekt“ ning milles saate oma õpilastega koos osaleda.

Tehisintellekt on juba koolimajja jõudnud ning ilmselt kasutab nii mõnigi õpilane kodutöö tegemisel tehisaru abi. Seda, kas juturobotit, nagu Chat GPT jt, tohib õppetöös kasutada, saab iga kool ise otsustada. Haridus- ja Teadusministeeriumi juhiste kohaselt tuleb kooliperel ühiselt kokku leppida, kuidas on lubatud tehisaru kasutada. Kõige lihtsam viis tuvastada juturoboti abil valminud kodutööd on küsida otse tekstirobotilt, kas see on tema töö. 

Tehisintellekt tuleb ka õpetajale appi

Näiteks saab tehisintellekti abiga koostada ülesandeid, hindamismudeleid ja tunnikonspekte; kontrollida kasutatud allikaid; selgitada, kuidas tullakse mõne probleemiga toime mujal maailmas. 

Tehisintellekti saab kasutada peaaegu igas tunnis, näiteks genereerida selle abil lisaharjutusi teema kinnistamiseks, korrastada lugemissoovitustega nimekirju ja lingikogu, vormistada tunnikavasid ja kokkuvõtteid, mõelda välja aruteluteemasid, stsenaariume või dialooge ning tõlkida materjale. 

Mõned soovitused, kuidas tehisintellektile sobiv käsk anda, et saada hea tulemus: kirjelda olukorda või konteksti, milles juturoboti abi vajad, nt „olen põhikooliõpetaja ning …“; sea tekstirobotile piirid, kui pikka vastust ootad, nt kas tegemist on kommentaari, arvamuse või aruandega; esita lisaküsimusi, et saada täpsemat tulemust, nt „Kas vajad veel mingit infot selle raporti koostamiseks?“. 

Sisekaitseakadeemia soovitab oma juhistes „Tehisaru kasutamine õppe- ja teadustöös“ käsitleda tehisintellekti õppetöös kui võimalust õpetada allikakriitilisust. Kuidas? Näiteks paludes juturobotil nimetada kümme A.H. Tammsaare teost või küsides, mida uut on toimunud nädalavahetusel Raplamaal. Viimane päring võib hästi näitlikustada seda, et tekstirobotid ei tunne tihti konteksti, mistõttu ei suuda nad täpselt kohalikest uudistest rääkida. 

Sama suunis räägib ka suurematest ja väiksematest ohtudest meie privaatsusele ja isegi turvalisusele, mis iga juturoboti arenguhüppega kaasnevad. Selle teema üle arutleb näiteks Flowiti tegevjuht Andres Aavik ERR-is, pakkudes lahendust privaatse keelemudeli kujul, mida mõned Eesti ettevõtted juba edendavad. 

Märksõnadeks on „andmekaitse“ ja „intellektuaalomand“, ehk me ei tea täpselt, kuhu meie andmed salvestuvad, kui suhtleme juturobotiga, nt kui palume midagi tõlkida või ümber sõnastada. Tundlike andmete korral on siiski parem tehisaru abi mitte kasutada. Ja kelle materjale kasutab juturobot? Kas tal on selleks luba, kui koostab meile vaid mõne sekundiga küsitud teksti?

Soovin teie tähelepanu juhtida juba viidatud Sisekaitseakadeemia suunise rubriigile „Millega tuleb tehisaru rakendusi õppe- ja teadustöös kasutades arvestada?“ – juturoboti arenguhüppega kaasnevad suuremad ja väiksemad ohud meie privaatsusele ja turvalisusele. Me ei tea täpselt, kuhu meie andmed salvestatakse ja kelle materjale kasutab juturobot.