Esimest korda kogu PISA uuringute ajaloos on 15-aastased õpilased üle maailma saanud võimaluse demonstreerida oma oskusi, võimeid ja originaalsust loovmõtlemise ülesandeid lahendades. Euroopas esimest kohta PISA 2022 loovmõtlemise testis ei oleks meie noortele julgenud pakkuda just paljud.

PISA 2022 uuring mõõtis lisaks põhivaldkondadele, millest on kirjutatud, räägitud ja mida arutatud juba ohtralt, ka õpilaste oskust loovalt mõelda. Loovuse (või loovmõtlemise) defineerimisel rõhutavad teadlased eri tahke – nt klassikalise Guilfordi (1986) definitsiooni järgi on loovus kirjeldatav divergentse mõtlemisena, mille olulised komponendid on mõtete voolavus (ehk kui kiirelt suudame ideid genereerida), paindlikkus (kui mitmes kategoorias suudame mõelda), originaalsus (ehk kui ainulaadsed meie mõtted on) ning edasiarendus (kuivõrd suudame pakutud ideedele uudseid täiendusi genereerida). 

PISA 2022 on võtnud aluseks Kaufmani ja Beghetto (2009) 4C-loovuse mudeli, kus iga C-täht tähistab spetsiifilist loovuse (ingl creativity) tüüpi. PISA keskendub loovmõtlemise testides väikese C (little-C) loovuse avaldumisvormile ehk igapäevasele võimele genereerida uusi, originaalseid ja mitmekülgseid ideid ning kohandada ja parendada olemasolevaid lahendusi uudsel viisil. Antud avaldumise vorm on arendatav ja voolitav praktiliste igapäevaste õppetegevuste kaudu. 

Mida siis õigupoolest mõõdeti?

Euroopas esimest kohta PISA 2022 loovmõtlemise testis ei oleks meie noortele julgenud pakkuda just paljud. Võiks arvata, et praeguseks juba 17-aastaseks saanud õpilased ka ise mitte, sest testi põhivaldkondades saavutatud kõrgete positsioonide üle rõõmustades kumises kõrvus pidevalt kahtlus, et tulemused on saavutatud tuima tuupimise tulemusena, millest edaspidises elus just palju tolku ei olevat. 

Eesti õpilane näitas, et temas on sportlase vaimu, kes võtab end kokku, kui riiki esindama saadetakse. Arvutipõhise testi tõttu teame, kui palju eri riikide õpilased keskmiselt loovmõtlemise ülesannetele aega kulutada viitsisid. Meie õpilased olid ülesannetele kulutatud aja poolest esimese viie riigi hulgas. Kuigi õpilaste enda väidetele tuginedes pidime tõdema, et nende püsivus tunnis ülesandeid lahendada on viimase kümne aasta jooksul oluliselt langenud (enam kui pooltest õpilastest, kes olid kümme aastat tagasi nõus väitega, et jätkavad alustatud tööga, kuni see on valmis, jäi nüüdse testi ajaks järele alla kolmandiku), siis testi ennast sooritama ilmselt enamasti ükskõikselt ei mindud.

Aga meenutagem või korrakem alustuseks üle, mida me seni PISA 2022 testi tulemustest teada oleme saanud või mida üldse sellest testist arvame. Eesti õpilased esinesid põhivaldkondades rahvusvahelisel taustal väga kõrgel tasemel. Vaatamata sellele, et tulemused nii matemaatikas, lugemises kui ka loodusteadustes langesid eelmise korraga võrreldes rohkem, kui meile oleks meeldinud (isegi nii palju, et matemaatikas ja loodusteadustes pole me PISA ajaloos kunagi sedavõrd madalat keskmist skoori saavutanud), olime endiselt nii Euroopa kui maailma tipus. 

Üheskoos rõõmustasime Hiiumaa noorte üle, kes loodusteadustes ka Singapurile ära tegid. Loomulikult ei tähenda see, et peaksime silma kõigi probleemide ees kinni pigistama ja kujuteldavatele loorberitele puhkama jääma, sest lisaks eri valdkondade keskmistele skooridele lugesime raportist välja ju palju muudki. Näiteks seda, et õpilased hindavad õpilaste ja õpetajate omavahelist suhtekvaliteeti küllalt madalaks, või et õpilaste sotsiaalmajanduslik taust hakkab aina enam õpitulemusi mõjutama. 

Mida PISA loovmõtlemise test õigupoolest mõõtis? Seda, kuidas suudab 15-aastane õpilane end loovalt nii kirjalike kui visuaalsete vahenditega väljendada ning pakkuda loovaid lahendusi sotsiaalse ja teadusliku taustaga probleemidele. Seejuures mõõdeti, kas õpilane oskab esitada kvalitatiivselt erinevaid ideid ühe ja sama probleemi kohta, samuti originaalseid ideid, ning kuidas juba ette antud mõtteid või lahendusi täiustades originaalsemaks muuta. 

Nii tuli näiteks kirjaliku eneseväljenduse ülesande puhul esitada originaalne dialoog etteantud piltidega koomiksile; visuaalse eneseväljenduse ülesandes kujundada andmete põhjal infograafika; sotsiaalse probleemilahenduse ülesande puhul täiustada ideed, mis planeerib raamatukogu ligipääsetavuse suurendamiseks ehitada ratastoolis liiklejate jaoks kaldtee; teadusliku probleemilahenduse ülesandes aga pakkuda meetodeid konnade arvukuse vähenemise põhjuste väljaselgitamiseks. 

Ideede genereerimise protsesside lõikes on meie õpilased parimad originaalsete ideede genereerimises (maksimaalse skooriga ülesannete osakaal 52%). Madalamad tulemused saadi ideede genereerimise ning olemasolevate ideede täiustamise ja edasiarendamise eest. Siin võiks edasiseks aruteluks visata õhku väite, et meie õpilane on endiselt harjunud toimetama pigem üksi kui grupis, sest ideid genereeritakse ning juba väljapakutuid parandatakse tihti koostöiselt ja rühmaarutelude käigus.

Ainealaste baasteadmiste olulisus

Valdkondlikud tulemused ütlevad, et võrreldes teiste riikidega suudame imeliselt genereerida ideid teaduslike probleemilahendusülesannete lahendamiseks (maksimaalse skooriga ülesannete osakaalu alusel oleme kolmandal kohal Korea ja Singapuri järel). Võiks aimata, et nii matemaatika kui loodusteaduste korralikud tulemused mängivad siin oma rolli. Kirjaliku eneseväljenduse valdkonnas oleme riikide järjestuses viiendad, siin on põhjust hea sõnaga meenutada PISA testi lugemise osa tulemust. 

Siiski on loovmõtlemise testi tulemustega seoses oluline välja tuua, et kui näiteks matemaatikatesti tulemuste puhul kiidame või laidame konkreetselt matemaatikaõpetajaid, lugemise tulemusi seostame keeleõpetajatega, siis õpilaste loovmõtlemise oskuste eest saame olla tänulikud kõigile, nii aineõpetajatele kui ka huviringide juhendajatele. 

Õpilase valmisolek mõelda eri võimalustele, kaaluda alternatiivseid aspekte ja püüd leida loovaid lahendusi töötavad aineteüleselt. Need oskused avalduvad aga ainealaste baasteadmiste toel. Laias laastus olid pooled neist, kes oma matemaatikatesti tulemusega jäid alumisse veerandisse, alumises veerandis ka loovmõtlemise testis. Mitte just võimatu, aga üliharuldane oli ilma korralike ainealaste baasteadmisteta jõuda loovmõtlemises oma tulemustega tipuveerandi hulka. 

Matemaatikatesti tulemus kirjeldas 31% loovmõtlemise tulemuse varieeruvusest (OECD keskmine 28%). See on üsna suure ennustuspotentsiaaliga näitaja, aga jätab ruumi ka muudele tulemust mõjutada võivatele teguritele. Meie õpilaste loovmõtlemise testi keskmine tulemus, 35,9 punkti, oli kõrgem, kui PISA põhiteadmiste testide tulemuste pealt ennustati. See on märk sellest, et teeme loova mõtlemise suunas kusagil midagi hästi ja oodatust paremini. 

Lithner (2009) kirjeldas loova matemaatilise argumentatsiooni mõistet (ingl creative mathematical reasoning ehk CMR) – see on tavapärase päheõpitud ja/või reeglitepärase argumentatsiooni vastand ega eelda probleemi lahendamist kui tulemust: fookuses on inimese oskus ise leiutada ja (taas)avastada probleemilahendamise strateegiaid. See on miski, mida ka PISA testid eeldavad – tugineda olemasolevatele teadmistele, ent seejuures leiutada viise etteantud probleemi lahendamiseks omanäoliselt ja originaalselt. Võib-olla sellist lähenemist meie koolides kuidagi eriliselt soodustataksegi.

Õpetaja autonoomsuse kiituseks

Kas võib siis väita, et me pole loovuse olulisust ikkagi õppe- ja huvitegevuses alahinnanud? Mida me edasi teeme? Testi tulemus fikseeris praeguse seisu ning näitas, et rahvusvaheliselt palju tunnustust saanud õpetajate autonoomsus otsustada, mil viisil ja kuidas tunde läbi viia ning milliseid õppemeetodeid valida, töötab hästi. Meie riiklik õppekava rõhutab loovuse ja loomingulisuse osatähtsust ning see paistab vähemalt rahvusvahelises võrdluses toimivat. 

Põhikooli riiklikus õppekavas (2023) on loovust märgitud 21 korral, sh nii õppe- ja kasvatuseesmärkide, pädevuste kui ka eri kooliastmete ja õppekorraldusega seoses (nt loovtöö). Kuidas tuua loovmõtlemise teadlik arendamine igasse õppeainesse ning mil moel muuta rohkem õppeülesandeid sellisteks, et need loovale lähenemisele kaasa aitaksid, on küsimused, millega õpetajakoolituses teatud määral tegeletakse. Kindlasti võiks veelgi rohkem tegeleda. 

Näiteks kõigi tulevaste matemaatikaõpetajate lektüüri kuulub juba aastakümneid Lea ja Tiit Lepmanni „Teeme ise matemaatikat“, mis just nimelt loovuse arendamisele kaasa aitavatest avatud ülesannetest räägib. See tõlgiti omal ajal isegi soome keelde, ent praeguseks nõuab see hädasti uuendatud järge. 

Sel aastal kaitsti Tartu Ülikooli matemaatika ja statistika instituudis magistritöö, mille raames koostati valik matemaatikaülesandeid, mis aineteadmiste arendamise kõrval arendavad õpilaste loovmõtlemist. Matemaatikaõpikud selliseid ülesandeid, mis loovalt mõtlema kutsuvad, liiga palju ei sisalda. Siiski on ülesandeid, mida õpetaja saab n-ö avades täiendada ehk paluda õpilastel leida teisigi meetodeid lahendamiseks, või pakkuda välja midagi sellist, mille peale pinginaaber ega ülejäänud klassikaaslased suure tõenäosusega ei tule. 

Loodetavasti tehakse selleteemalisi lõputöid ülikoolides eri õppeainete valguses senisest rohkem. Ka mujal maailmas pole loovuse ja matemaatika seoste teaduslik uurimine ülemäära levinud – nt Joklitschke, Rott ja Schindler (2022) on oma süstemaatilise kirjanduse ülevaates toonud välja, et analüüsides pea 500 teadusartiklit (seoste leidmiseks matemaatika õpetamise ja loovmõtlemise vahel) viimase 13 aasta jooksul, leidsid nad vaid 51, mis kirjeldavad loovmõtlemist (või loovust) matemaatika õpetamise kontekstis. 

Igas õppeaines saab olla loov

PISA tulemuste põhjal on terve hulk õpilaste uskumuste, hoiakute, kooli- ja kodukeskkonnaga seotud aspekte, mida saame püüda muuta, et laste loovuse arengule kaasa aidata. Kui üldiselt õpilased usuvad, et nende tulemused on nende enda kätes, ehk edenemismõtteviisilt olime riikide edetabeli tipus, siis loovusega seotult õpilased oma võimetes enam nii kindlad ei ole. Vaid veidi üle poole õpilastest usub, et loovus on midagi, mida ta saab ise mõjutada. Teaduslikud uuringud aga näitavad selgelt: mida rohkem usub inimene, et loovus on arendatav ja ajas muutuv konstrukt (ingl growth mindset), seda paremaid tulemusi saavutab ta loova mõtlemise ja originaalsete lahenduste leidmise kontekstis (nt Li jt, 2020).

Ligikaudu kolmveerand Eesti õpilastest tunneb samas, et igas õppeaines saab olla loov. Nemad saavutasid eakaaslastega võrreldes ka olulisemalt paremaid tulemusi. See võiks motiveerida õpetajat oma ainele korraks sama pilguga peale vaatama. Loovate ideede peale tulemiseks on vaja aega. Meie õpilased hindavad õpetajate antava aja piisavust sarnaselt OECD keskmisega (63% õpilastest väidab, et õpetaja annab ülesannete lahendamiseks piisavalt aega, et loovate lahendusteni jõuda), Singapuri õpilastel on nende hinnangul seda aega enam (vastavalt 80%) ja tulemusedki paremad. 

Tulemustele, mitte ainult loovmõtlemises, aga mujalgi, avaldab positiivset mõju probleemide lahendusvariantide üle arutlemine. Näiteks said õpilased, kes vastasid, et õpetaja innustas neid pea igas matemaatikatunnis ülesannete eri lahendusviiside peale mõtlema, matemaatikatestis keskmiselt üheksa punkti võrra (519 vs. 510 punkti) riigi keskmisest parema ning loovmõtlemises üle kahe punkti võrra (38,2 vs. 35,9) parema tulemuse. 

Eestikeelset kirjandust loovusest mõnevõrra leidub. Eda Heinla koostatud „Lapse loovuse hoidmine ja arendamine“ on väärt lugemine ja annab meile kinnitust mitmest aspektist, mis ka PISA tulemustes väljendust leidsid. Jaan Aru raamat „Loovusest ja logelemisest“ vast reklaami ei vaja. Õpetajate Lehe veergudel („Jaan Aru sõnul teeb hea õpetaja asju omamoodi“, ÕpL, 19.03) rõhutab Aru, et tuntud algoritmide drillimise asemel, mille poolest me PISA-s head olevat, tuleks tegeleda avatud eluliste probleemidega, millele seda „õiget“ lahendust ei pruugi ollagi, ning arutleda probleemide eri lahenduskäikude üle. Samas artiklis väljatoodu – „Hea õpetaja õpetab, kuidas loovalt mõelda“ – on PISA 2022 loovmõtlemise testides igati kinnitust leidnud.