• Uus ainekava annab õpetajale suurema vabaduse valida.
• Liikumisõpetuse ülesanne on tutvustada ja tekitada õpilastes huvi erinevate alade vastu.
• Oluline on, et õpilane tunnetaks oma kehalisi võimeid ja oskaks vastavalt vanusele neid ka arendada.

Alates sellest õppeaastast jõustus koolides uus liikumisõpetuse ainekava.

„Selle nimel on alates 2016. aastast vaeva näinud paljude koolide ja vanuseastmete õpetajad, olen ka ise ainekava arendamises algusest peale kaasa löönud,“ lausub Kuusalu Keskkooli kehalise kasvatuse õpetaja Ingrit Keerma, kes on ühtlasi Eesti Kehalise Kasvatuse Liidu (EKKL) juhatuse liige. „Kuigi teekonna alguses oli palju vastamata küsimusi, on need järk-järgult ikka vastused saanud. Hakkasin ise oma koolis tasapisi uues suunas liikuma juba protsessi algfaasis, kaasates kohe ka kolleege.“

Keerma sõnul on ta praeguseks väga rahul, et fookusesse on tõstetud tervis, teadlikkus, sisemine motivatsioon ja liikumisrõõm. „Iga uus muudatus hariduses on aeganõudev ja viib meid mugavustsoonist välja,“ lausub ta ning lisab, et uuendustega käib alati kaasas ka vastuseis. 

„Hirm, et kehalise kasvatuse rõhuasetus üldisele liikumisharrastusele ja nauditavale liikumisele võtab sportlikelt õpilastelt motivatsiooni, ei ole põhjendatud,“ räägib Keerma.

Andekatel on alati võimalik end teostada

Keerma sõnul on andekad õpilased alati saanud end teostada spordiklubides ja treeningutel. „Probleem on pigem vähe liikuvad lapsed, kes pole harjunud ega motiveeritud liikuma ja kel seetõttu esinevad terviseriskid,“ selgitab liikumisõpetaja. „Liikumisõpetuse suund muuta õpilased teadlikumaks liikumise ja tervise seostest, tervisliku liikumisharrastuse põhimõtetest ja pingutuse vajalikkusest toetab mõlemaid, nii aktiivsemaid kui vähe liikuvaid lapsi.“

Kehalise kasvatuse õpetaja sõnab, et andekamatelt ei võta keegi võimalustvõistelda. „Koolidevahelisi võistlusi peetakse endiselt, need pakuvad andekamatele väljundit ja eneseteostust,“ räägib ta. „On lisandunud ka uusi alasid, näiteks „Mölkky“, mille võistkondadesse tahtsid õpilased väga pääseda. See andis võimaluse nii mõnelegi õpilasele, kes kooli spordivõistlustel seni esindanud polnud.“

Keerma sõnul tekib võistlusmomente koolitunnis ikka, aga kõik ei pea kõigiga võistlema ja pingerida ei tehta. „Fookuses on hoopis individuaalne areng ja võrdlus iseenda tulemuste ja aegadega,“ selgitab ta. „See ongi isiklikum ja motiveerib oluliselt rohkem. Näiteks oma koolis jookseme tunnis endiselt õpilastega murdmaajooksu, omandades oskuse tempokalt joosta vastavalt võimetele. Nõrgemad õpilased on rahul, kui hakkama saavad, ja kiiremad pingutavad võidu nimel nagunii.“

Õpetaja selgitab, et kui mõni õpilane otsustab tulevikus minna rahvajooksule, siis saab ta valida endale jõukohase tempo, samas kui treenitud sportlane pürib ikka etteotsa. „Saavutusspordiks tuleb lapsed suunata spordiklubidesse, koolitunnis aitame neil pigem oma tugevusi ära tunda,“ ütleb ta. 

Liikumisõpetuse koolitaja sõnul tekib uue ainekavaga vajadus individuaalsete oskuste hindamine ümber mõtestada. „Kui varem keskenduti alapõhisele oskusele ja sooritusele, siis nüüd on kesksel kohal teadmised, mis lähtuvad õpilase tervisest,“ selgitab ta. „Oluline on teada, miks peab liikuma ja olema kehaliselt aktiivne, miks on pingutus oluline ning miks ja kus omandatud oskusi elus vaja läheb. Iga oskust ei ole vaja hinnata, samas kontrollülesannete põhimõtted tuleb väga selgelt kokku leppida ning kaasata õpilased hindamisprotsessi.“

Keerma toob näitena Kuusalu Keskkoolis akrobaatilise kava koostamise: õpetaja õpetab kogu klassile akrobaatilisi elemente, õpilased harjutavad paarides, juhendades teineteist. „Ülesanne on panna kokku jõukohane harjutuste kombinatsioon, mida hiljem esitatakse paarilisele,“ räägib ta. „Õpilased filmivad kaaslase sooritust ja lõpuks hindavad ennast ning kaaslast. Mina õpetajana hindan protsessi, kus õpilane aktiivselt harjutab, ja toetan teadlikkust, et see tegevus arendab teda ja on vajalik. Olen pakkunud võimalust teha andekamate demonstratsioonesinemise ja selgitada välja klassi parim. Kõik esineda ei taha, aga soovijad saavad võimaluse.“

Keerma ütleb, et oluline on toetada õpilase püüdlikkust, arengut, märgata pisemaidki edusamme ja julgustada katsetama, kartmata eksida. „Väga oluline on, et õpilane ise tajub oma pingutust ja oskab oma tegevusele hinnangut anda,“ lausub ta. „Teaduspõhine lähenemissuund tulevikuks soovitab üldse vähem hinnata ja rohkem anda toetavat suulist ning kirjalikku tagasisidet.“

Liikumisõpetuse ülesanne on tekitada lastes huvi

Keermale tundub uutmoodi hindamine vanast lihtsam, õigem ja ka loogilisem. „Enam ei pea hindama iga oskust eraldi, vaid pingutust oma oskusi arendada,“ räägib ta. „Oskus ei ole nakkushaigus, mis õpetades külge hakkab, vaid harjutamise tulemus. Keegi ei saa näiteks suusatamist selgeks, kui teeb otsuse, et vihkab seda, ega anna endale võimalust proovida.“ 

Keerma sõnul ongi liikumisõpetuse ülesanne tutvustada ja tekitada õpilastes huvi eri alade vastu ning selgitada, milliseid kehalisi võimeid on iga alaga tegelemiseks vaja arendada, sest eri aladel on vajalikud erinevad oskused. 

„Näiteks korvpallis on vaja head pallikäsitsusoskust, tennises head vahendikäsitsusoskust ja suusatamisel vahendil liikumise oskust,“ selgitab ta. „Liikumisõpetuse eesmärk ei ole minna alade õppimisel väga spetsiifiliseks, aga samas ei seata ka piire. Oluline on, et õpilane tunnetaks oma kehalisi võimeid ja oskaks vastavalt vanusele neid ka arendada.“

Liikumisõpetus ei ole muutunud vabatahtlikuks

Liikumisõpetuse koolitaja sõnul võtavad uuendused ainekavas aega, muutused ei toimu üleöö ja toimivat vana nurka ei visata. „Hirm, et kaasavas lähenemises tublimaid (võistlushimulisi) piisavalt ei premeerita ja nõrgematega ei olda piisavalt paindlik, on alati olemas, kui õpetajaid ei usaldata,“ selgitab ta. „Kuidagi valus on nii oma tööle mõelda. Kõiki hirme, mida keegi tunda võib, ongi raske maandada. Õpetades areneme õpilasega koos. Õpime tundma lapse tugevusi, nõrkusi, vajadusi ja püüame teda suunata parimal võimalikul moel.“ 

Keerma kritiseerib koole, kus muudetakse grupid suuremaks, pannakse poisse ja tüdrukuid kokku ega arvestata ealisi iseärasusi. „See toimub laste tervise arvelt ja annab põhjust eespool toodud hirmudele, lisaks pannakse õpetaja liigse surve alla, nii et ta ei pruugi jõuda iga õpilaseni,“ lausub ta.

Keerma rõhutab, et liikumisõpetus ei ole muutunud vabatahtlikuks, teadmiste omandamisest ei ole keegi vabastatud. „Uus ainekava annab õpetajale varasemast suurema vabaduse valida, mille abil kehalisi võimeid arendada, ning motiveerida ja rõõmustada nii rohkemaid õpilasi,“ lisab ta. „Õpilased on tunnis aktiivsemad, kui teavad liikumise vajalikkust ja näevad, et nii õpetaja kui kool seda väärtustavad.“

Keerma sõnul ei vabasta trennis käimine automaatselt kehalise kasvatuse tundides õppimisest, seda eriti nüüd, mil ainekava fookuses on terviklik lähenemine tervisele. „Loomulikult on võimalikud individuaalsed kokkulepped, kus arvestatakse eelkõige õpilase koormusega,“ selgitab kehalise kasvatuse õpetaja, kelle sõnul on tipp- ja harrastussportlasel vahe sees. 

Ta toob näiteks rahvuskoondisesse kuuluva vastupidavusala sportlase (näiteks maanteeratturi), kes arendab oma füüsilist võimekust metoodiliselt ja viibib tihti treeninglaagris. Temale pole vaja kehalise kasvatuse tunnis füüsilist lisakoormust anda. „Pigem aidata tal mõtestada oma tegevust treeningpäeviku vms analüüsi kaudu,“ räägib ta. „Teisalt, kui õpilane käib regulaarselt huviringis, siis see on tema vaba valik – ainekava peab ta ikka läbima täies mahus. Nii et võimaluse korral tuleks igale õpilasele läheneda nii individuaalselt kui võimalik. Praegu on õpetaja see, kes otsustab, kas ja kuidas huviharidust arvestada.“

Keerma sõnul on ministeeriumis koostamisel formaalse ja mitteformaalse hariduse arvestamise alusdokument, mille eesmärk on pakkuda nii õpetajatele kui koolidele raamistikku, kuidas huviharidust õppimisel arvesse võtta. „Minu arust tuleks jääda õpetaja ja õpilase individuaalsete kokkulepete juurde,“ arvab tema ministeeriumi plaani kohta. 

Ingrit Keerma kokkuvõte liikumisõpetusest

• Liikumisõpetuse ainekava on raamistik, mille printsiibid on välja töötanud teadlased ja praktiseerivad õpetajad pika aja jooksul. Aluseks on võetud teiste riikide (eriti põhjamaade) kogemused. 
• Fookuses on iga lapse, sõltumata tema füüsilistest eeldustest, juhendamine teekonnal teadlikuma ja tervislikuma elu poole.
• Selle teekonna vastutus ei lasu ainult liikumisõpetaja õlgadel, vaid seda peaks toetama nii koolikeskkond kui ka kogukond/ühiskond tervikuna.
• Tegu on mõtteviisi muutusega, mis on tingitud ühiskonna muutumisest.
• Tartu Ülikooli liikumislabor on valmistanud ette liikumisõpetuse koolitajad, keda saab ainekava mõtestamisel kaasata. Ärge jätke ennast selles protsessis üksi, osalege Eesti Kehalise Kasvatuse Liidu korraldatavatel koolitustel!
• Kasulikku infot saab www.liikumakutsuvkool.ee/, ekkl.edu.ee/.