• Kool peaks andma muukeelsetele lastele teadmised nii reaal- kui humanitaarainetes ja seejärel tagama, et need lapsed suudaksid pärast kooli lõpetamist suhelda kaaskodanikega riigikeeles.
• Eri haridusministrite veerand sajandi pikkune tegemata töö koolieelikutega on tekitanud olukorra, kus eksperimenteeritakse 7–8-aastaste lastega.

Vanaisa mälestustest – tõsi, ta käis Viljandimaal koolis eelmise sajandi algul ja sai Tartu Ülikoolis üliõpilaspileti 1919. aasta sügisel – on meelde jäänud, et ainsa emakeelse õppeainena oli tal kihelkonnakooli programmis usuõpetus. Pärast keiserliku Saksamaa kapitulatsiooni Esimeses ilmasõjas läks 15. novembril 1918 Narvas võim vasakpoolsete saksa soldatite nõukogu Soldatenrat kätte. Ei nemad ega ka kaks nädalat hiljem 52 päevaks võimu juures olnud Eesti Töörahva Kommuun muutnud hariduskorralduses praktiliselt midagi, kui mitte mainida Tartus ülikooli taastamise katset 1. jaanuaril 1919 koos esimese eestlase Jaan Sarve nimetamisega rektoriks. 

Pea aasta hiljem, 3. jaanuaril 1920, sõlmiti Tartus rahuleping Nõukogude Venemaaga ning edasi algas Kirde-Eesti koolielus Eesti Vabariigi periood. Erinevalt tänapäevast oli Virumaa siis üks tervik ning praeguse Ida-Virumaa territooriumil oli võimalik gümnaasiumiharidus saada üksnes Narvas.

Linnas (koos Jaanilinna-Ivangorodi ja Narva-Jõesuuga) oli 1922. aastal 27 000 elanikku, kellest 60% olid eestlased. Ülejäänud 40% moodustasid venelased koos sakslastega.

1920. aastal võeti vastu „Avalikkude algkoolide seadus“, mis kehtestas kohustusliku kuueklassilise emakeelse koolitee. 1919/1920. õppeaastal oli Narvas 12 algkooli, millest kaheksas käis õppetöö eesti ja neljas vene keeles. Gümnaasiume oli Narva-Jaanilinna kaksiklinnas sõdadevahelisel ajal kaks-kolm, nendest üks – Narva 2. Ühisreaalgümnaasium – oli venekeelne. Seda kooli (ja selle eelkäijat) juhtis üle-eelmise sajandi eelviimase kümnendi keskpaigast väikeste vahedega üle 40 aasta, kuni oma surmani 1928. aastal, Aleksei Davidenkov. Eestikeelseid gümnaasiume oli ümberkorraldustest tulenevalt üks või kaks (Narva 1. Ühisreaalgümnaasium ning Narva Ühiskommertsgümnaasium), need liideti 1928. aastal.

Narva jõeäärsetes valdades kõikus koolide arv läänekaldal 20 ümber, teisel kaldal oli neli algkooli, õpetamine käis nii vene, soome kui ka eesti keeles. Jõe vasakust kaldast eemale jäävates koolides oli õpilaste seas üksikuid venelasi ning ingerlasi. 

Haridus ei ole mingi -keelne!

Meil aetakse pidevalt segamini mõisted „haridus“ ja „õpe“, rääkides ja kirjutades „-keelsest“ haridusest. Haridus ei ole mingi -keelne, vaid kogum teadmisi eri ainetes. Ma ei tea, kas on olemas õppematerjale näiteks karjala keeles, kuid kui Venemaal asuvas Karjala Vabariigis antaksegi mingis koolis mõnda ainet karjala keeles, ei saa me rääkida karjalakeelsest haridusest, vaid üksnes osalisest õppest selles soome-ugri keeles. 

Samamoodi ei ole Eestis eesti-, vene- ega ingliskeelset haridust, vaid tulenevalt koolis kasutatavast suhtlusvahendist üksnes õppekeeled: Tallinna juudi koolis on nendeks vene ja heebrea keel, pealinna rahvusvahelistes koolides ei anta samuti ingliskeelset haridust. 

Kui enne 1941. aastat rajati Virumaal lisaks Narvat ja Narva jõge ümbritsevate valdade koolidele väike Sillamäe venekeelne algkool, siis pärast Teise maailmasõja lõppu hakkas pilt oluliselt muutuma. 

Jätame paar aastakümmet vahele ja liigume 1960. aastate keskpaika, kui nende ridade autor läks ka ise kooli. Kohtla-Järve linnas oli siis 15 kooli, nimesid koolidel ei olnud, selle asemel kasutati numbreid Olid Kohtla-Järve 1. Keskkool, Kohtla-Järve 2. Keskkool … ja viimasena (15.) Kohtla-Järve 17. kaheksaklassiline kool. Neist kolmes õpiti eesti keeles ja kahes oli nii eesti kui vene osa. Mõlemas eesti õppekeelega keskkoolis (Kohtla-Järve 1. Keskkoolis ja A. Kesleri nimelises Kohtla-Järve 5. Keskkoolis asukohaga Jõhvis) olid igal õppeaastal keskkooliosas (9.–11. klass) vähemalt kolm klassikomplekti, pooltel kordadel isegi neli, seega oli igas aastakäigus sadakond õpilast. 

Kellegi jaoks eraldi tõlkima ei hakatud

Tuleme nüüd linnast välja ning kirjeldame sama perioodi koolielu Kohtla-Järve rajoonis. Ajastu oli tõepoolest sündmusterohke: 1968. aastal lõpetas Aseri Keskkooli esimene lend ning Iisakus muudeti kaheksaklassiline kool samuti keskkooliks. Aseris toetas kohalikku elu märkimisväärselt keraamikatehas, ehitades alevisse spordikompleksi. Selles oli nii normaalsuurusega spordisaal kui ka ujula, mida me rajooni teises otsas kadestasime. 

Aseri oli kakskeelne asum ning see peegeldus ka koolis: igal aastal lõpetasid keskkooli nii eestlased kui ka muulased. Lõpetanute nimekirju sirvides hakkab silma, et ühel aastal oli lõpetajaid rohkem eesti ja teisel aastal jälle vene poolel. Vähemalt üle aasta on eesti lõpetajate seas venepäraste nimedega abituriente ja vastupidi, vene osas eesti nimega õppureid. 

Mati Hint märkis ühel oma esinemisel tolle perioodi saavutusena seda, et pooled segaperedest lapsed said hariduse eesti keeles – seda tõestab ilmekalt ka Aseri näide. Koolil oli 39 aastat suurepärane direktor Jaan-Ülo Saar, kes suutis luua ühtse pedagoogide kollektiivi. Tema üks kreedo oli, et kõik pedagoogide üritused toimuvad koos, igaüks räägib selles keeles, mida õigeks peab, ja kellegi jaoks eraldi tõlkima ei hakata. 

Pea kõigi oma tuttavatega Aserist, kellega koos sporti tegime, leppisime kokku, et mina räägin vene ja nemad eesti keeles, ja see toimis. Meil oli keskkooliks muutudes pisut üle 350 õpilase, mõnel õppeaastal oli üks klassikomplekt, teisel jälle kaks. Tõe huvides peab märkima, et keskkooli tulid peale oma põhikooliosa veel õpilased viiest ümbruskonna kaheksaklassilisest koolist. 

Minu kooliajal suleti ümbruskonnas kaks ja pool õppekohta: Pagari ja Alajõe ning Sinimäe koolis pandi kinni eesti osakond. Aseris lakkas gümnaasium olemast aastal 2014, 2024. aasta sügisel astus hääbuva Iisaku Gümnaasiumi esimesse klassi neli (!) õpilast. Siin pole midagi kommenteerida. 

Mõned aastad tagasi, kui tegin Kohtla-Järve 1. Keskkooli õigusjärglaseks olevas Järve gümnaasiumis treeningute demonstratsioone, selgus õpetajatega rääkides, et gümnaasiumiosa on kuivanud kokku 60 õppurini, nende hulka olid arvatud ka Kohtla-Nõmmelt käivad poisid ja tüdrukud. 

Teine huvitav seik oli siis, kui ütlesin õpilastele, et kes treeneri venekeelsest jutust aru ei saa, see võtku istet eraldi. Neid, kellele tuli tõlkida, oli vähemus. 

Eksperimenteerimine seitsmeaastaste lastega

Veelgi kurioossem oli olukord Sillamäe Eesti Koolis. Direktoriga koolielust rääkides selgus, et kooli 160 õpilasest on ainult kaheksal (!) mõlemad vanemad eestlased, sama palju oli lapsi segaperedest. Söögivahetunnil sööklas lõunatamas käies eestikeelset juttu ei kuulnud. Tuleb tunnustada neid Sillamäe lapsevanemaid, kes on astunud julge sammu ja pannud oma lapsed eesti kooli. Enamik neist, suutmata aidata last kodutöödes ebapiisava keeleoskuse tõttu, riskivad oma järeltulija puudulike teadmistega paljudes ainetes. 

Kooli lõputunnistuse saavad nende lapsed aga kindlasti kätte. Selle kinnituseks toon näite enda kooliajast. Mulle teadmata asjaoludel otsustasid slaavlastest vanemad panna aastal 1966 oma poja meie alevis esimesse klassi, kuigi 12 km kaugusel Peipsi ääres oli kaheksaklassiline venekeelne kool. Klassivend oli terve esimese klassi püstihädas, sest esimesel ja ka teisel veerandil ei saanud ta meie ega ka õpetaja jutust üldse aru. Pärast talvist koolivaheaega muutus olukord paremaks ning me saime oma lastejutud ära räägitud. Kahjuks jäi ta aasta lõpus klassikursust kordama: kui enamikus ainetes olid ta hinded rahuldavad, siis eesti keel oli kaks. Ei ole teda hulga aastaid kohanud, aga mulje on, et praeguseks on ta assimileerunud: abielludes võttis naise perekonnanime ning ei usu, et ta enam vene kultuuriruumi kuulub. 

Aga selliseid väikesi koolilapsi on praegu Eestis sadu, kui mitte tuhandeid. Kirgiisi kirjanik Tšõngõz Ajtmatov kirjutas sügaval stagnaajal romaani „Ja sajandist on pikem päev“, kus on tegelaseks mankurt – inimene, kes on kõrbes kättemaksuks kaevatud liiva sisse ning kelle väljaulatuva pea otsa on tõmmatud kaameli magu, mis kuivades tõmbub kokku ja hävitab nii piinu tekitades inimese aju. Meie riigi hariduspoliitika meenutab kangesti Ajtmatovi kirjeldatut. Hale on vaadata, kuidas ETV uudistesaates esineb äsja kooli läinud lapse ema, kes ei suuda eesti keeles vastata lihtsale küsimusele, kuid väidab kaljukindlalt, et suudab aidata oma last kodutöödes. 

Sillamäel olen kogenud, et mitte ükski lapsevanem ei suuda end eesti keeles arusaadavalt väljendada ja arusaadavuse huvides on tulnud nendega suhelda vene keeles.

Eri haridusministrite (ja ka kohalike omavalitsuste) veerand sajandi pikkune tegemata töö koolieelses eas (selle asemel on hõigatud loosungeid ennekuulmatust edust ja meid ees ootavast tõupuhtast tulevikust) ongi tekitanud olukorra, kus eksperimenteeritakse 7–8-aastaste lastega. Olen uurinud oma sugulastelt ja ka tuttavatelt, kes on kasvanud üles kakskeelsena, ja saanud teada, et koolieelikuna ei ole mingit vastumeelsust rääkida nii ema kui isaga eri keeltes. Seitsmendaks eluaastaks olid nad võimelised õppima nii ühes kui teises keskkonnas. See on lihtne tõde, mida poliitikud ja ametnikud pole Eestis suutnud veerand sajandi jooksul endale selgeks teha. 

Aga kooli minnes peab laps hakkama teadmisi omandama emakeeles. Eestis oleks nendeks võimalusteks eesti, vene ja inglise keel. Meelde tuleb, et 1990. aastate keskpaigas üritati luua ka ukrainakeelset kooli, aga midagi sellest välja ei tulnud, põhjusi ei mäleta. 

Kooli eesmärk on anda teadmisi ja tagada keeleõpe

Esitan kõrvutamiseks oma kooliloo mõned momendid. Meil oli alevis muu Eestiga võrreldes rohkelt sega- ja muukeelseid perekondi, mitmed segaperest koolikaaslased nimetasid end heatahtliku irooniaga poluvernikuteks, aga oli ka kodusid, kus räägiti karjala, soome või läti keelt. Vene keel (võõrkeelena) tuli mul teisest klassist. Kuna kodukohas selle järele vajadus puudus ning vanemateta polnud Kohtla-Järvele ka asja, pingutasin niivõrd, et hinne oleks positiivne. 

Viiendas klassis lisandus inglise keel, mis tundus tol ajal veelgi perspektiivitum, sest ainuke ingliskeelne väljaanne kioskis oli Briti kompartei ajaleht Morning Star. Muutus toimus, kui olin 14. Kuna Spordileht oli väheinformatiivne ajaleht, tellisid vanemad mulle ajalehe Sovetski Sport, millest sai maailma spordi kohta hoopis rohkem teada. Lugesin kõik selle numbrid kaanest kaaneni läbi kuni 1991. aasta lõpuni. Igatahes aasta pärast selle lugema hakkamist olin juba sellisel tasemel, et sõitsin vanatädile Lomonossovisse Leningradi oblastis ilma vanemateta külla ja sain ise hakkama. 

Keskkooli viimases klassis tekkis mul soov minna Leningradi treeneriks õppima. Laenasin selleks õpikuid, et omandada iseseisvalt teadmisi vene keelest tasemel, mis oli vajalik sisseastumiseksamite sooritamiseks. Õnneks või õnnetuseks jäi see unistus teostamata ning seadsin sammud hoopis TPI poole. 

Olen andnud intervjuusid Soome YLE-le (soome keeles), Rootsi STV-le, norra NRK-le (mõlemale inglise keeles) ning mitmele vene kohalikule telekanalile. Tuleb märkida, et mainitud keeltes suudan rääkida vaid väga piiratud teemadel. Selle põhjal julgen teha järelduse, et Eestis aetakse vildakat hariduspoliitikat. Kooli esmane eesmärk ei saa olla teha muukeelsetest lastest eestlased, vaid anda neile nii reaal- kui humanitaarainetes teadmised emakeeles ja alles teisena tagada, et nad suudaksid pärast kooli lõpetamist suhelda kaaselanikega riigikeeles.

Minu kooliajal anti võõrkeeles kolme ainet: vene ja inglise keelele lisaks sõjalist algõpetust. Kuna viimase aine õpetajaiks olid aga eestlastest Nõukogude armee eruohvitserid, käis õpetus samuti enamasti eesti keeles. Ainult õpik oli venekeelne ning sellele viitamisel kasutas õpetaja venekeelset terminoloogiat. Selle analoog võiks praegu olla olukord, kus neil päevil, mil pole eesti keele tunde, võiks mõni teadmistega nõrgemini seotud tund (klassijuhatajatund, kehalist kasvatust asendav liikumistund) olla samuti eesti keeles, säilitamaks igapäevast keelepraktikat.