Oktoobri keskel analüüsis Eesti Linnade ja Valdade Liit Haridus- ja Teadusministeeriumi koostatud hariduslepet just omavalitsuste seisukohast. On veel lahtine, kui paljud omavalitsused leppele alla kirjutavad.

Hariduslepe sõlmitakse 9. detsembril Tallinnas. Linnad ja vallad arutavad selle sisu ja õigusliku vormiga seotut enamasti novembrikuus. Kusjuures iga omavalitsus on oma otsustes vaba ja hariduslepe saab õiguslikult siduda ainult selle allkirjastanuid. 

„Kui näiteks kolm omavalitsust otsustavad leppe sõlmida, ei tähenda see, et lepet laiendatakse omavalitsusele, kes alla ei kirjuta,“ selgitab Eesti Linnade ja Valdade Liidu (ELVL) asedirektor Jan Trei, kelle sõnul olid omavalitsused haridusleppe suhtes küllaltki kriitilised. 

Nüüd on õhus seegi küsimus, mis saab siis, kui omavalitsustel tekivad leppele parandusettepanekud. Augustis ütles HTM, et ettepanekud tuleb esitada läbirääkimiste osapooltele, mille järel arutatakse need läbi. Kas neid ka arvesse võetakse, peavad asjaosalised otsustama konsensuslikult. 

Õpetajate töökoormus

Üks haridusleppe punkte, mis omavalitsusi otseselt puudutab, on õpetajate töökoormus ja sellega kaasnevad kulud. Eesti Haridustöötajate Liidu (EHL) esimees Reemo Voltri ütles, et haridusleppe kohaselt moodustub õpetaja täiskoht 21 kontakttunnist nädalas 24 õpilasest koosnevale klassile. Kuna kohalikud omavalitsused teatasid selle peale, et olemasolevate vahenditega ei ole seda võimalik saavutada, muudeti kompromissina sõnastust: selline koormus on vähemalt alguses eesmärk, milleni kunagi võiks jõuda. Seni on õigustatud ka 24 kontakttundi nädalas. 

„Üle selle aga kindlasti mitte, sest siis ei mahuks õpetaja töö 35-tunnise töönädala sisse enam ära,“ rõhutab Voltri. Nimelt leidis tema juhitud haridusleppe koormusarvestuse töörühm, et iga tunni ettevalmistamiseks kulub õpetajal ligikaudu pool tundi. Kui liita sinna veel konsultatsioonid ja muu õpetajatööga kaasas käiv, jõutakse ka 21 kontakttunni puhul üsna hõlpsalt seaduses kirjas oleva 35 töötunnini nädalas. 

Lisaks on teada, et paljudes põhikooliklassides on õpilasi rohkem kui 24. Leiti, et kui neid peaks olema juba üle 26, peab õpetajale leidma abiõpetaja või vähendama tema kontakttundide arvu. 

Tartu lähtub oma linna huvidest

Tartu abilinnapea Lemmit Kaplinski sõnul kaalutakse lähiajal haridusleppe plusse ja miinuseid, mis seejärel edastatakse linna volikogule. 5. detsembril otsustab volikogu nende põhjal, kas leppele kirjutatakse alla või mitte. Tartu puhul teeb otsuse keerulisemaks fakt, et praeguseks on juba peaaegu 25 aastat neid samu küsimusi arutatud ja kollektiivlepingute süsteem on seni igati edukas olnud. Kui nüüd sõlmida riikliku haridusleppe näol nende kollektiivlepingute ülene leping, jääb neile endale manööverdamisruumi selle võrra vähem. 

„See ei tundu meile lõpuni mõistlik, kuna meie koolipidajatena oleme veendunud, et ainult meie koos oma sotsiaalpartneritega saame Tartu jaoks parimaid otsuseid teha. Ministeerium võib kujundada riigi hariduspoliitikat meist paremini, aga Tartu koolielu kõikide aspektide üle oskame meie paremini otsustada,“ leiab Kaplinski.

Kokkuvõttes ei usu ta, et haridusleppe eesmärke oleks võimalik täita, muutmata rahastusmudelit. Seda enam, et kehtiv mudel on üle kümne aasta vana ega arvesta oluliselt arenenud kaasava hariduse põhimõtteid ning muid ühiskondlikke suundumusi. 

Suurim murekoht on seotud õpetajate tunnikoormusega. Tartus näeb kollektiivleping ette, et põhikoolis annavad õpetajad nädalas 24 ja gümnaasiumis 22 kontakttundi. 21 kontakttunni peale minek tähendaks väga suuri lisakulutusi.

„Meie prognoos ütleb, et selline eesmärk nõuab ligikaudu 80 täiendavat õpetaja ametikohta ehk ligikaudu 2,4 miljonit eurot. Kuigi arvutuskäigud on natuke erinevad, on väga paljudel omavalitsustel sama mure,“ selgitab Kaplinski. 

Tema sõnul on minister selgelt öelnud, et rahastusmudel ei muutu ja täiendavat raha eesmärgi saavutamiseks ette nähtud ei ole. Seega peab omavalitsus kogu selle raha leidma oma taskust.

Kaplinski rõhutab ka, et esialgsest dokumendist, mis õpetajate streigi ajendil kokku pandi ja milles olid välja toodud mitmed olulised kokkulepped, on haridusleppe näol saanud oluliselt õhem ja pealiskaudsem variant. Juba selle tõttu peavad omavalitsused põhjalikult uurima, mida lepe nende jaoks tähendada võib. 

„Kui õhus on leping, kus on küll mittesiduvalt, aga siiski eesmärgistatult sõnastatud teatud tulemused, milleni peaks jõudma, ja kate nendeni jõudmiseks peab tulema omavalitsuse taskust, siis loeme oma raha väga mitu korda, enne kui alla kirjutame,“ selgitab ta ning tunnistab, et omavalitsused on õppinud täiendavate kohustuste võtmisel olema väga ettevaatlikud. 

Kaplinski tuletab meelde hooldereformi, kus riigi hinnang erines tegelikest kuludest vähemalt Tartu puhul 2,6 miljoni euro võrra. Kui lisada sellele omavalitsuste tulubaasi muudatused, kaotab Tartu järgneva nelja aasta jooksul üle kümne miljoni euro. 

„Kõik see tuleb Tartul endal katta ja mujal, näiteks hariduses, ei ole seda raha siis võimalik kasutada,“ lõpetab Kaplinski. 

Õpetajate karjäärimudel

Veel üks haridusleppes figureeriv punkt, mis omavalitsusi kõnetab, on õpetajate karjäärimudel. See paistab tekitavat eelkõige häid emotsioone. Kas tegemist on õpetajate jaoks parima võimaliku mudeliga, ei ole veel kindel, aga Lemmit Kaplinski sõnul on mingisugune selgus selle keerulise teema puhul parem kui lõputu selgusetus. Selle jaoks on minister lubanud ka lisarahastust, mis antakse koolijuhtide diferentseerimisfondi. 

„Me oleme neid arvutusi vaadanud ja nõustume, et planeeritud lisaraha katab täiendavad kulud ära. See kokkulepe tundub olevat sobiv ja hakkame seda hea meelega rakendama,“ kinnitab Kaplinski. 

Ka Reemo Voltri ei väida, et haridusleppes kirjas olev karjäärimudel on ideaalne, kuid on sellegipoolest suur samm õiges suunas. 

„Kui praegu ei ole meil tunnikoormust ega karjäärimudelit kuskil reguleeritud, siis nüüd pannakse need seaduse tasandil kirja,“ ütleb ta.

Jan Trei näeb aga asju teisiti ja kuigi karjäärimudeli pani ministeerium paika koos omavalitsuste esindajatega, ei ole see argument tema arvates veenev.

„Karjäärimudeliga seotud punktide kokkuleppimine on halb näide „näilisest kaasamisest“, sest samas leppes on kirjas, et minister kehtestab need oma õigusaktiga,“ räägib Trei. Ta lisab, et karjäärimudeli rakendamisest võidab vaid 20% õpetajatest. 

Reemo Voltri vaidleb talle aga vastu, öeldes, et eri osapoolte kaasamine diskussiooni on alati hea praktika ning omavalitsustega jõuti sellel teemal ka konsensuseni. 

„Erinevalt Jan Treist olin ma kõigil kohtumistel volitatud esindajana läbirääkimiste laua taga ja minu hinnangul leiti konsensus, mitte ei teinud minister otsust ühepoolselt, n-ö ülevalt alla,“ vastab ta.

Lisaks ei päde Voltri sõnul Trei väide, et karjäärimudeli rakendamisest võidaks ainult 20% õpetajatest. Nende arvutuste ja prognooside järgi saaks selle karjäärimudeli ja eraldatava raha abil maksta kõrgema järgu palku 30%-le õpetajaskonnast (25% vanem- ja 5% meisterõpetajaid).

„Trei väide, et see on liiga vähe, on väga kummaline, sest KOV-id, keda ta peaks esindama, olid läbirääkimistel jõuliselt sellise karjäärimudeli poolt, mis oleks puudutanud ligikaudu 10% õpetajatest,“ lõpetab Voltri selle teema. 

Voltri sõnul oli neil alguses lisaks tunnikoormuse ja karjäärimudeli punktile plaan luua seadusesse punkt, mis puudutab klassijuhatamist. Selle kohaselt oleks loodud uus ametikoht nimega õpetaja-klassijuhataja, kelle tööaeg ei oleks nädalas mitte 35, vaid 40 tundi. See tähendanuks, et klassijuhatamiseks kuluv aeg oleks eraldi ja õiglaselt tasustatud ning õpetajate-klassijuhatajate palk oleks seega ühe seitsmendiku võrra suurem. Kuigi seadusemuudatuseni ei jõutud, kutsub ta klassijuhatajaid üles oma tööandjaga läbi rääkima. 

„Klassijuhatajatest õpetajatel ei tohiks olla palgaks alammäär, vaid lisanduma peaks uus palgakomponent. Ideaalis võiks nende palk olla seitsmendiku võrra suurem kui lihtsalt õpetajatel, aga igal pool ei ole see veel tehtav,“ ütleb Voltri. 

Hariduslepe on linnakooli nägu

Rõuge valla abilinnapea Kadri Kangro tõdeb, et kõnealuse haridusleppe vajalikkus piiriäärses hõreda asustusega Rõuge vallas on pigem küsitav, kuna suuremad mured peituvad mujal. Rõuge valla ühendjuhtimise all olevad õppekohad ja õpetajate töötingimused on väga erinevad. Näiteks Rõuge Põhikoolist leiab nii täisklassikomplekte kui ka pisikesi liitklasse, kus õpib alla kümne õpilase. Asjaolusid, mis oluliselt mõjutavad nii töökorralduse ladusust kui õpetajate koormust, on palju. 

„Siin on vaja koolijuhtimise kunsti, koolipidaja ja kooli vastastikust usaldust ning õppeasutuse autonoomia austamist, et leida nii eripalgelistesse oludesse sobiv töökorraldus ja töölepingute tingimused. Haridusleppes toodud mudel siin palju edasi ei aita, pigem võib seada piiranguid,“ leiab Kangro.