• Koolivaliku korralduse üks olulistest ülesannetest peaks olema toetada õpilase valikuid. Meie hinnangul viis, kuidas praegu põhikoolijärgseid koolikohti jagatakse, seda ülesannet ei täida.
• Miks me koolivaliku korraldamisega hakkama ei saa ning mil moel sellega seotud ärevusfooni maha võtta?
• Kuidas sobitada valikuid soosivas koolisüsteemis õpilasi ja koole nii, et valikute tegemine aitaks õpilastel oma eelistustes paremini selgusele jõuda?

Kui lähtuda lastevanemate ja õpilaste varakevadisest ärevusfoonist – vähemasti sellest, mis meediasse jõuab –, siis näib, et on vähe otsuseid, mis oleksid elus olulisemad kui see, kus koolis laps õpib. Pealtnäha on tegu justkui paradoksiga – meie hariduskorralduse aluspõhimõte on ühtluskool ja ühtlaselt hea hariduse kontekstis ei peaks haridusvalikud sääraselt pingeid tekitama. 

Haridust on mitmete mõõdupuude kohaselt pigem senisest üha rohkem – kõrgharidusega inimeste osakaal ühiskonnas kasvab, PISA skoorid kerkivad –, kuid hirm heast haridusest ilma jääda on aina suurem. 

Tõsi, see ärevus ei ole Eesti-spetsiifiline koolikohtade vildakast jaotamisest tulenev nähtus. Mure staatuse pärast ja haridusedu roll selles võtab maad laiemalt. Samas on koolide vastuvõtu korraldamise õnnestumine alati tugevasti kohaliku kontekstiga seotud. Nii on osa Eesti koolivaliku murest tingitud suuremate aastakäikude gümnaasiumiikka jõudmisest, aga ka põhihariduse üha kasvavast kihistumisest. Viimast võimendavad nii elitaarsete koolide aktsepteerimine, usk lastevanemate koolivaliku vabaduse esmasusse, maapiirkondade elanikkonna kahanemine ja siinne keelepõhine hariduslõhe.

Haridusvõimaluste mitmekesistamise ja õppimisea kohustuse tõstmise valguses on põhikoolijärgsete haridusvalikute mõistlik korraldamine tõepoolest nutikaid valikuid, aga ka neid otsivaid debatte eeldav väljakutse.

See artikkel otsib vastust küsimusele, miks me koolivaliku korraldamisega hakkama ei saa ning mil moel sellega seotud ärevusfooni maha võtta. Vastamiseks vaatame põhikoolijärgsete koolikohtade jagamise praegust korraldust ning pakume ideid selle parandamiseks. 

Tulemuslikkust, mitmekesisust ja valikuvariante eeldav teadmusühiskond ajendab haridusreforme. Praeguseks on jõutud tõsikindla ja tõenduspõhise konsensuseni, et õpilaste varane selekteerimine ei ole tulemuslik. Kuna hariduse korraldamise aluspõhimõtted (nt ühtluskool vs. rööpmeline haridussüsteem) ja nende legitiimsus inimeste silmis riigiti erinevad, ei olda täiesti üksmeelel, milline on õige vanus aktiivselt kooli valida ja kuidas seda korraldama peaks.

Samas on kasvavalt tõendeid, kuidas valikuid soosivas koolisüsteemis õpilasi ja koole nii sobitada, et valikute tegemine aitaks õpilastel oma eelistustes selgusele jõuda. 

Seadusandlik taust ja siinne praktika

Põhikoolijärgsete haridusvalikute mitmekesistumine on Eesti hariduse arengukavades tähtsal kohal. Et põhikooli lõpus peaks noor inimene tegema edasist elu suunavaid haridusvalikuid, on tavapärane ka teistes riikides, kus on ühtluskool. Samas õpilased alati ei tea, mida ja kuidas nad valima peaksid. Nii näitas ka viimane PISA, et siinsetest õpilastest ligi kolmandik ei ole oma edasiste õppimisvõimalustega hästi kursis, kusjuures teadmatus on suurem madalama sotsiaalmajandusliku taustaga ja venekeelsetest peredest pärit õpilaste seas. 

Kui siia lisada haridusvõimaluste ebavõrdsus, mis eelistuste kujunemisel samuti rolli mängib, siis peaks koolivaliku korralduse üks olulistest ülesannetest olema toetada õpilase valikuid. Meie hinnangul viis, kuidas praegu põhikoolijärgseid koolikohti jagatakse, seda ülesannet ei täida.Praeguse korralduse kohaselt on igal koolil voli otsustada oma vastuvõtutingimuste ja korralduse üle. Selline „isekorraldus“ on igati kooskõlas seadusega (PGS), mis võimaldab nii nn detsentraalset (iga kool ise) kui tsentraalset (kogu piirkonna koolid koos) vastuvõttu. Isekorraldust soosib ka koolide ja õpetajate suur autonoomsus, milles nähakse siinse haridusedu üht võtit. 

Viimastel aastatel on küll hakanud juurduma ka ühiskatsed, mis mõned lülid (nt koolide vastuvõtuga seotud info koondamine ühele platvormile, milleks on sisseastumine.ee) koolivaliku nii õpilase kui kooli jaoks lihtsamaks peaks tegema. 

Säärane koostöö on näiteks Tartus toonud koolidele kaasa koolivalikust kaugemalegi ulatuva koostöökogemuse ja andnud õpilastele platvormi, kust infot leida. Samas pole selline info koondamine leevendanud koolide vastuvõtuga seotud töökoormust, vähendanud eksamite dubleerimist ega muutnud kohtade jagamist läbipaistvamaks. Viimane tähendab eelkõige seda, kas ja kuidas õpilaste koolieelistusi kohtade jagamisel arvesse võetakse ning kui efektiivne, õiglane ja läbipaistev see jaotus nii õpilaste eelistuste kui koolide vastuvõtukriteeriumide lõikes on. 

Võib spekuleerida, et mõnele koolile selline läbipaistmatus sobib, kuid õpilaste seisukohast, ja seda eriti enda eelistustes ja nende realiseerimise võimalustes selgusele jõudmise mõttes on selline korraldus halb. 

Milliseid õpilasi koolid eelistavad?

Praegu on enamikus koolidest eraldi oma ning üksikutes piirkondades (Tartumaa, Virumaa) või koolide gruppides ühine vastuvõtukord. Vastuvõtukord on õpilase jaoks koolivaliku tähtsaim infoallikas, sest määrab kindlaks nii koolivaliku ajaraami, keskkonna, kuhu tuleb oma dokumendid esitada, aga ka koolide vastuvõtukriteeriumid ja õpilaste eelistuste esitamise põhimõtted. Viimane tähendab näiteks seda, kui mitu eelistust panna saab ja millise loogikaga (nt kas saab panna eelistuste järjekorra või ei) seda on võimalik teha. 

Õppeaastal 2024/2025 oli õpilastel kaks võimalust avaldusi esitada: sisseastumine.ee või kooli koduleht. Sisseastumine.ee on samm tsentraalse kohajagamise suunas, taotluse esitamine kooli kodulehe kaudu aga viitab detsentraliseeritud süsteemile, millega on seotud hulk kurbnaljakaid kogemusi. Kuna koolide digivõimekus on erinev, siis võib juba avalduse esitamine käia perel üle jõu, kõrgharidusest ja digipädevuste olemasolust hoolimata. Arvestades, et õppimiskohustuse ea pikenemine eeldab põhiharidusjärgsete valikute tegemist kõikidelt, ei ole selline koolide isekorraldus toimiv lahendus.

Põhikoolijärgse koolivaliku puhul on tavapärane, et õpilasi selekteeritakse (seatakse pingeritta) õpitulemuste alusel. Need, teaduskirjanduses sageli määratletud kui kooli meritokraatlikud prioriteedid, on laialdaselt kasutusel ka siin. Enamasti on aluseks tulemused tunnistuselt (näiteks on määratletud, et kõik hinded peavad olema vähemalt „head“) või valitud ainete (sageli eesti keele, matemaatika, inglise keele) kaalutud punktid, millele aeg-ajalt lisanduvad hoolsuse või käitumishindega seotud tingimused. 

See informatsioon on kooliti väga erinev ja seda leida on kohati raske. Mõned koolid korraldavad lisaks veel vestlusi, mille tulemused on samuti olulised (30–50% tulemusest). See, mis on vestlustele kutsumise peamine põhimõte ja mida hinnatakse vestlustega mõõdetava „üldvõimekuse“ all, on kooliti erinev ja kohati ka läbipaistmatu. 

Teadaolevalt kutsub enamik ühiskatsete tegijaid intervjuule õpilasi nn eelistuste järjestuses, mõnel juhul vaid kooli esimeseks eelistuseks märkinuid. See tähendab, et kõrgeima skooriga õpilaste hulgast saavad esimesena kutse need, kes on kooli märkinud oma esimeseks eelistuseks. Intervjuud toimuvad kas grupiviisiliselt või ühekaupa. Mõnel juhul tehakse intervjuu lõpus õpilasele ka juba pakkumine, mis survestab õpilast kiirelt valima, jõudmata oma kõiki võimalusi läbi kaaluda. 

Ka ei oota kool sellisel juhul järgmise õpilase intervjuu tulemust ja kujunevat pingerida ehk seda, kellel on vastavalt kooli vastuvõtukriteeriumitele õigus see koht saada. Formaalselt võimaldab seda protseduur, kus vestlust hinnatakse maksimumpunktidega.  

Vastuvõtukriteeriumite selgus on oluline eeldus, toetamaks õpilaste ja perede edasiste õpingutega seotud otsuseid. Ja kuigi on küllalt tavapärane, et põhiharidusjärgsete valikute puhul on kriteeriumid meritokraatlikud, valitseb siinses koolivalikukorralduses parasjagu segadus, mis on see „teene“ või väärtus, mida kool esmatähtsaks peab, ja kuidas seda mõõta. Praktika, mis seob nn ühe kõrge staatusekaaluga eksami asemel hindeid tunnistusel ja sisseastumiseksameid, idee kohaselt pigem vähendab ärevust, sest lähtub pikemaajalisest sooritusest. 

Samas, arvestades nii koolide erinevusi hindamises (mitte vaid hinnete võimaliku devalveerumise, vaid ka hinde rolli mõttes õpilase arengus, sh sellest tulenevaid hindamissüsteemide erinevusi) kui ka „hoolsaid tüdrukuid“ soosivat koolikultuuri, on sel oma varjuküljed. Konkreetse lahenduse pakkumine jäägu selle ala spetsialistidele, kuid vastuvõtu mõistliku korralduse ja õpilaste eelistuste kujunemise toetamise seisukohalt on oluline, et dubleerivaid eksameid ei oleks, nende toimumise aeg oleks kooskõlas kooliaasta järgnevusloogika ja eksamitegemise nõuetega ning koolide vastuvõtukriteeriumid oleksid ühes keskkonnas võrreldavad. 

Millises koolis õpilased õppida soovivad?

Haridusotsustuste teemaline kirjandus lähtub üldjuhul valikute ratsionaalsusest ehk eeldatakse, et õpilased teavad, mida nad tahavad. Siiski leiame kasvavalt kirjandust (Hakimov ja Kübler, 2023), mis näitab, et kas vanusest, infopuudusest või kaaslaste ja pere mõjutuse tõttu ei tea õpilane oma eelistusi. Veelgi enam, koolivalik ei pruugi olla parimasse võimalikku tulevikku suunatud otsuse tegemine, vaid hetkeline välkotsus. Ka võib koolivalik osutuda identiteedi või lojaalsuse väljenduseks (näiteks avaldatakse oma valikuga toetust kohaliku kooli püsimajäämisele). 

Seega on koolieelistuste kujunemine mõnikord seotud pigem sellega, kes ma olen, kui sellega, kelleks ma saada tahan. Muidugi on ka säärasel identiteediotsingul oma ratsionaalne tahk ja õpilasel on raske oma eelistusi väljendada mitte ainult seetõttu, et tal on keeruline koolide kohta infot hankida, vaid ka põhjusel, et tal on oma eelistustes keeruline selgusele jõuda. Siiski, lähtudes nö protsessi ratsionaalsuse määratlusest, eeldame, et õpilane teeb parima valiku, kui kasutab selle tegemiseks kõikvõimalikku kättesaadavat infot.  

Sogases vees on õpilased sunnitud käituma strateegiliselt. Nad tahavad ärevuses seda, mida nad arvavad saavat. Mida nad aga arvavad saavat, sõltub nii eelnevast koolikogemusest kui koolivälistest mõjutajatest, nagu pere ja sõbrad. Objektiivset infot oma lõpueksami tulemuste kohta pole neil sissastumistralli alguseks seni paraku olnud. Nii blogipostitused kui meie tehtud intervjuud lastevanematega näitasid, et Harjumaa õpilastele mõjus eelmise aasta ärevus koolivaliku ümber selliselt, et mindi n-ö massiga kaasa ega mõeldud oma eelistusi ei koolitee pikkuse, huvide, võimete ega muude kriteeriumite abil läbi – kõik tahtsid pääseda G4-koolidesse. Seega eelistas suur hulk õpilasi üht ja sama. Sellises olukorras on koolivalikut väga keeruline mõistlikult korraldada ning sellest eluetapist pettununa väljujaid on palju. 

Üldine soovitus on, et õpilastel peaks olema võimalik märkida võimalikult palju eelistusi, sh panna need järjekorda. Seda lihtsustab oluliselt korraldus, kus kogu piirkonna – aga miks mitte laiemalt – koolikohtade jagamine ja sellega seotud info on ühes kohas ja lihtsasti võrreldavana esitatud. Õpilastele tuleks kasuks ka võimalus vastuvõtuprotsessi käigus oma eelistusi muuta, sest on küllaltki ootuspärane, et selle protsessi käigus saadakse oma võimalustest ja huvidest paremini aru. 

Kokkuvõtteks

Näitasime siinse põhikoolijärgse koolivaliku korraldamise praegust olukorda, kus nii iga kool kui õpilased toimetavad omapäi. Tulemuseks on kuid kestev sisseastumine, mis sunnib koole vastuvõttu veelgi varasemaks ajastama, et saada oma õpilased n-ö teistest enne kätte. 

Õpilased aga on sunnitud käituma strateegiliselt: mõtlema eelkõige sellele, mida nad üldse „saaksid saada“, ja teevad seda üsna piiratult infot omades. Pealegi on see, mis õpilasele tundub kättesaadav, sageli perekondliku tausta vahendatud. 

Hetkel, mil õpilane oma koolieelistused ära märgib – ükskõik, kas siis selgusele jõudmise või ajaakna sulgumise tõttu –, saab alguse n-ö kahepoolne eelistuste avastamine, kus koolid üritavad kätte saada neid õpilasi, kes oleksid motiveeritud ja innustunud just neil õppima, ja õpilased omakorda toimetavad oma paikapandud koolieelistuste raames. Sageli neid valikuid ka siunates, sest „päriseelistused“ selgusid olema teised. See annab hoogu juurde hariduslikule kihistumisele, sest lisaks õppimisvõimaluste piirangutele, mis tulenevad õpitulemustest, hakkab koolivalikut piirama oskus koolivalikukorralduses navigeerida.  

Täiuslik koolivalikuturg ehk olukord, kus info koolide vastuvõtukriteeriumite ja -korralduse kohta oleks kõigile hõlpsasti kättesaadav ning selle info töötlemise kulud on minimeeritud, võiks olla üks ideaalidest. Paraku on info andmine ja töötlemine kulukas. Tsentraalse andmekoja põhine koolivalikukorraldus oleks samm ideaali suunas; sh sõltub selle efekt koolide valmisolekust sellega kaasa tulla. Koormuse vähendamise võimalus oleks üks võimalik ajend ja ideaalis väheneks ka vajadus korraldada vestlusi. Kas ka samm võrgustikupõhise ja koostöise koolisüsteemi juhtimise suunas? 

Õpilaste seisukohast tähendaks tsentraalsem ja läbipaistvam lahendus kõrgema eelistusega kooli saamise kõrval ka pettumuse vähenemist, sest kohad jaotatakse läbipaistvalt ning osalejatele on selged nii kooli pääsemise kui mittepääsemise põhjendused. Loomulikult ei lahendaks tsentraalsus kohe põhihariduse kihistumise ega koolieelistuste kuhjumise probleeme, kuid selgete reeglitega korraldus aitaks tutvustada koolide tugevusi ja mitmekesistaks selle kaudu tegelikke valikuid. 

Tsentraalselt korraldatud vastuvõtul on võimalik kaasata ka nõrgemaid gruppe, mis õppimisea tõstmise valguses üha aktuaalsemaks muutub.