Haridusleppe protsessist võtame kaasa kahjuks tõdemuse, et omavalitsuste usaldus ministeeriumi ja valitsuse vastu on haridusleppe protsessis kahanenud. Deklaratiivne hariduslepe ei lahenda õpetaja järelkasvu, töötasu ja töökoormuse probleeme, laob rahalise katteta kohustusi vaid omavalitsustele ning vähendab koolipidaja koolijuhi otsustusõigust.

Tänavu 30. jaanuaril kirjutasid töötüli osapooled – Haridus- ja Teadusministeerium ning Eesti Haridustöötajate Liit – alla õpetajate streigi lõpetamise kokkuleppele. Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas alustas asjaosalistega suuremahulisi haridusleppe kohtumisi, et sõlmida üldhariduskooli õpetaja töötingimuste, karjäärimudeli ja rahastamise teemade teemal pikaajaline hea tahte kokkulepe.

Praeguseks on haridusleppe tekst valmis ja saadetud kohalike omavalitsuste volikogudele otsustamiseks, kas lepet allkirjastada või mitte. Leppe eesmärk on anda üldhariduskoolide õpetajatele kindlus karjäärivõimaluste, töötasu ja -koormuse suhtes. Leppe sõlmimisel soovitakse luua eeldused muuhulgas õpetajatöö väärtustamiseks, õpetaja järelkasvu tagamiseks, õpetajate töötasu ja töötingimuste parandamiseks ning kooli kvaliteetseks juhtimiseks ja koostöise koolikultuuri ning töötingimuste loomiseks.

Hiljuti toimunud aasta õpetaja galal anti mõista, et haridusleppe allkirjastamine omavalitsuste poolt annab õpetajatele lootust palgakasvuks ja praeguseks väiksemaks töökoormuseks. Õpetajate lootusi on alates streigi lõppemisest hoitud kõrgel ning antud mõista, et nende mured lahendatakse haridusleppega ning kohalikel omavalitsustel on koolipidajana täita väga oluline roll.

Segadus rahastuse ja vastutuse ümber

Käesoleva aasta alguses saime ajakirjandusest lugeda (Aleksei Jašin: hariduskriis pole vaid Eesti 200 või haridusministri probleem – ka teised ministrid peavad appi tulema, EPL), et haridusse tuleks järgmise kolme aasta jooksul investeerida haridusministeeriumi arvutuste kohaselt ligi 150 miljonit eurot selleks, et õpetajate töötasu oleks 120% Eesti keskmisest. Samas artiklis nenditi, et isegi juhul, kui omavalitsused korrastaksid koolivõrku ja iga kohalik omavalitsus suunaks vabaneva raha haridustöötajate palgafondi, ei ulatuks see summa kaugeltki 150 miljoni euroni. 

Esimese haridusleppe kohtumise järel moodustati töörühmad, kes esitasid oma ettepanekud õpetaja tööaja töötingimuste, karjäärimudeli ja üldhariduskoolide rahastusmudeli kohta. Kuna kõik muudatused eeldasid raha, ei teadnud keegi, kui palju poolt esitatu reaalselt maksma hakkab, sest leppe läbirääkimistel rahastuse teemadel rääkida ei tohtinud ja küsimusi välditi.

Selle tulemusel on haridusleppe lõplikus tekstis tekkinud vastuolu punkt 1.3. ja punkt 4.1. vahel: ühelt poolt kinnitatakse, et leppes lähtutakse kehtivast rahastamise süsteemist, ja järgmises punktis minnakse rahastussüsteemi muutma.

Leppes puudub analüüs, kui palju leppe rakendamine koolidele ja koolipidajatele maksma läheb. Väide, et karjäärimudeli rakendamiseks suurendab riik diferentseeritavat osa ja ei ole ühtegi põhjust muretseda sellepärast, et raha ei ole, sest enamik punkte lähtub juba olemasolevast rahastusmudelist („Omavalitsused saavad riigilt õpetajate karjäärimudeli elluviimiseks 19 miljonit eurot. Kallas: pole põhjust muretseda, et raha pole“, Delfi), ei pea meie hinnangul paika. Leppe punktid 3.3, 3.8 ja 4.2 toovad koolidele ja koolipidajale juurde finantskohustusi ning omavalitsused vajavad nende rakendamiseks riigi finantseerimist.

Kui minnakse rahastusmudelit muutma, nagu leppe punkt 4.1 ette näeb, siis võivad selle tagajärjel valla rahakohustused veelgi suureneda. Lisanduvate kulude katmine diferentseerimisfondist ei ole juba praegu võimalik. See eeldab omavalitsuselt lisarahastust (näiteks karjäärimudel, kontakttundide vahed jne). Praeguseks allkirjastatud riigieelarve läbirääkimiste protokoll kinnitab, et järgneval kolmel aastal on riigieelarve strateegias õpetajate tööjõukulude kasv 0 eurot (494,8 mln eurot) ning aastal 2028 väheneb riigieelarvest antav summa omavalitsuste koolide õpetajate tööjõukulude toetamiseks veel nelja miljoni euro võrra (490,8 mln eurot).

Kui streigi ajal oli ministeeriumi arvutuste kohaselt hariduskriisi lahendamiseks vaja 150 miljonit eurot, siis saanud teada, et minister õpetajatele riigieelarvest täiendavat palgaraha välja rääkida ei suuda ning majandus kiratseb, oleme olukorras, kus hariduskriisi lahendamise vastutus püütakse lükata kohalike omavalitsuste õlule. 150 miljoni asemel on haridusminister lubanud 19,2 miljonit eurot ja sedagi raha riigieelarve strateegias praegu tegelikult kokku lepitud ei ole.

Milliseid õpetajate muresid haridusleppega lahendatakse?

Haridusleppe sisuline tekst on muutunud lühemaks. Kui esialgses versioonis oli kolm peamist peatükki: õpetaja karjäärimudel, õpetaja töötingimused ja täiendavad kokkulepped (täiendavate kokkulepete all peeti silmas  finantseerimise ja koolivõrguga seotut), siis allkirjastamiseks saadetud leppes koolivõrgu teemat ei ole.

Leppe põhirõhk on nüüdseks karjäärimudeli rakendamisel, millele lubatakse riigieelarvest lisaraha, kuid mida riigieelarve strateegias kokku lepitud numbrid ei kinnita. Karjäärimudeliga lubatakse alustavale õpetajale ja õpetajale (keda on ca 80% õpetajatest) töötasu jätkuvalt alammääras! Vanemõpetajale, keda on väidetavalt ca 17% õpetajatest, lubatakse karjäärimudeli rakendamisel praeguste arvestuste järgi palgaks 2000 eurot bruto. Meisterõpetajatele, keda on vähem, kui üks protsent õpetajatest, ca 2300 eurot.

Millisele tõenduspõhisele analüüsile toetudes on kehtestatud just sellised protsendid? Selles karjäärimudelis ei peeta oluliseks õpetajate järelkasvu, sh karjääripöörajaid, kuigi leppe üks eesmärke on soodustada õpetajate järelkasvu. Nii on oht, et leppe tekst edastab praegu samal ajal õppivatele ja töötavatele õpetajatele sõnumi, et neile ei ole vaja tagada töötasu isegi mitte alammääras.

Loodav karjäärimudel ei taga ka suuremat palgakasvu, sest kui arvestada õpetajate keskmise palga statistikat, mille kohaselt oli 2023. aastal kohalike omavalitsuste õpetajate tegelik keskmine töötasu oli 2186 eurot (119% Eesti keskmisest) ning fakti, et ka käesoleval aastal on õpetaja töötasu kasvanud, võib tõdeda, et õpetaja tegeliku keskmise palga suuruseks kujuneb käesoleval aastal ca 2300 eurot.

Seda, et hariduslepe ühtegi leppes seatud eesmärki ei lahenda, kinnitab ka kauaaegse matemaatikaõpetaja ja õpikute auto Allar Veelmaa otsekohene arvamus „Hariduslepe – järjekordne nullsisuga dokument“.

Seadus annab koolijuhile ja omavalitsusele autonoomsuse hinnata õpetaja pädevusi ja leppida iga õpetajaga kokku tema tööpanusest lähtuv töötasu, mida olemasoleva raha piires tagada saab. Uut tsentraliseeritud karjäärimudeli süsteemi ehitatakse üles õpetaja palgakasvu arvelt ning vähendab õpetaja tegeliku tööandja otsustusvabadust.

Kuidas edasi?

Kui 2024. aasta jaanuaris saavutati streigi lõpetamise kokkulepe, siis peeti oluliseks, et edaspidised läbirääkimised oleksid sisulised ja rahaga kaetud („Õpetajate streik on läbi! Haridustöötajad võtsid valitsuse palgaettepaneku vastu“, Delfi).

Omavalitsused ongi püüdnud haridusleppe kohtumistel eespool nimetatud põhimõtetest lähtuda. Õpetajaid tuleb väärtustada mitte sõnades, vaid ka tegudes. Omavalitsuste võimekus tegeleda strateegiliselt õpetajate töö- ja palgakorraldusega on kasvanud. Iga kohaliku omavalitsuse volikogu otsustab iseseisvalt, kas kirjutada haridusleppele alla või mitte. Liit on pakkunud omavalitsustele tuge analüüsimaterjalide ja ühiste aruteludega. Liit on pöördunud Vabariigi Valitsuse ja riigikontrolöri poole küsimustega, kas ministril on volitus allkirjastada valitsuse esindajana lepe, mis eeldab riigieelarvest täiendavat rahastust, mida ei ole riigieelarves ette nähtud.

Kohalike omavalitsuste üks olulisimaid ülesandeid on kindlustada oma lastele parim võimalik kooliharidus. Õpetajatel ja koolijuhtidel on selles võtmeroll ning vallad ja linnad annavad endast parima, et hariduse kvaliteeti koostöös hoida ja kasvatada.   

Usume, et igal vallal ja linnal on võimalik koolijuhi, õpetaja ja koolipidaja koostöös kujundada õpetaja töö- ja palgakorraldus, mis tugineb juba kehtivatele õigusaktidele.