Intervjuu Tartu Ülikooli rahvastikugeograafia professori Tiit Tammaruga haridusliku ebavõrdsuse teemal.

Eesti Arenguseire Keskuse, Eesti Koostöö Koja ja „Noored kooli“ arenguprogrammi eestvedamisel toimus Tallinnas oktoobri lõpus seminar „Kas Eestis on süvenemas hariduslik ebavõrdsus?“. Seminari korraldajate sõnul näitavad kogutud andmed murettekitavat suundumust, et Eesti lapse edukus, näiteks matemaatika riigieksamil, on tugevalt seotud pere majandusliku seisuga. Liites sellele ka piirkondliku segregatsiooni, tundus neile, et suurepäraste PISA testi tulemuste varjus on Eesti laste hariduslõhe kasvamas. Sellest ajendatuna intervjueeris Õpetajate Leht Tiit Tammarut, kes on noorte lõimumise ja lapsepõlve kasvukeskkonnaga seotut pikalt analüüsinud. 

Kui võimalik on, et kõigil on hariduse omandamiseks võrdsed võimalused?

Sellele on keeruline vastata, sest võrdsus ei ole täiesti üheselt defineeritav. Ühelt poolt saame aru, et kui erinevused on läinud väga suureks, on midagi halvasti. Näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigis apartheidi ajal oli erinevus riigi poliitikasse sisse kirjutatud ja sellist olukorda me oma ühiskonda ei soovi. Teine äärmus on Nõukogude ühiskond, kust me tuleme ja mis seadis eesmärgiks täieliku võrdsuse. Me nägime, et ka see ei toimi, sest kui seada eesmärgiks võrdne tulemus, kaob inimestel motivatsioon sellest edasi püüelda. 

Me peame olema kuskil nende äärmuste vahel ja uurima, millises suunas me liigume ning kuidas ühiskond seda tunnetab. Riikidevahelistest võrdlevatest uurimustest tulebki huvitavalt välja, et ühiskonnad tunnetavad ebavõrdsust hästi erinevalt. Eestis oleme harjunud pigem sellega, et mingi ebavõrdsus on olemas, ja seetõttu ei ole me selles osas nii tundlikud. Meist ida pool on palju ühiskondi, kus väga suur ühiskondlik ebavõrdsus ongi norm ja elu tavaline osa. 

Lääne ja eriti põhja poole liikudes näeme, et kasvõi väike nihe ebavõrdsuse suurenemise suunas võib tekitada suure ühiskondliku arutelu. Küsimus on selles, kuidas ühiskond ebavõrdsust tunnetab, ning see vahe ida ja lääne vahel on suur. 

Kuidas meie seda tunnetada võiks?

Kui me liigume äärmuse suunas, kus ebavõrdsust on väga palju, tunnetavad inimesed seda järjest rohkem probleemina. Mina olen selle iseenda jaoks lahti mõtestanud nii, et vanemate põlvkonna erinevused ei tohi määrata võimalusi, mis on lastel. Ka siin ei saa loomulikult täielikku võrdsust taga ajada, kuna sellisel juhul ei tohiks need vanemad, kes oma laste pärast rohkem muretsevad, seda enam teha. Aga siiski ei tohi lasta vanemate mõjul väga tugevalt laste põlvkonda kanduda. Selleks tuleb meil järele aidata neid lapsi, kelle kodu ja perekondlik taust pole kuigi toetav. 

Kui lapsed sõltuvad väga palju vanematest, jäävad väiksemate ressurssidega peredest laste võimed ja anded ühiskonnas realiseerimata. See on koht, millele peaks kõige rohkem tähelepanu pöörama.

 

Millist rolli mängib selle juures perekonna koosseis? 

Meie enda uuringust, kus me keskendusime kõrghariduse omandamisele, tuli üsna hästi välja, et mõlema vanema roll on oluline. Seejuures on seos nii ema ja isa sissetuleku kui nende haridustasemega. Selle järgi on ikkagi kaks mehhanismi, mis vanematelt lastele üle kanduvad. Üks on puhtalt ressurss ja raha, teine aga seotud ambitsioonide ja püüdlustega elus. Kõrgharidusega inimeste peredes, kes ei pruugi kõik olla jõukad, on suurem tõenäosus, et ka laps saab kõrghariduse, kuna vanemad väärtustavad seda. 

Kuidas võrrelda Tallinna-sisest hariduse ebavõrdsust ja Tallinna ning muu Eesti vahelist ebavõrdsust? Kas vahe on sama suur? 

Siin on kaks aspekti. Tallinnas on tõepoolest erinevused kasvanud päris suureks. On tekkinud piirkonnad, kus elavad natuke paremal järjel pered, ja äärelinna piirkonnad, kus on mitte nii jõukaid peresid rohkem. Tallinna puhul on oluline lisamõõde aga see, et lõpuks on see üks linn, mis tähendab, et linnavalitsus saab piirkondade erinevusi ikkagi tasandada. 

Regionaalselt toimub seda aga vähem. Väljaspool Tallinna on kohalikud omavalitsused, kelle maksubaas on väiksem, ja kui tegime maksubaasi muutusest prognoosi, nägime, et negatiivne trend kipub süvenema. Nendes omavalitsustes kombineerub nii perede pisut kehvem hakkamasaamine kui valdade ja linnade enda kehvem hakkamasaamine. Me muidugi teame, et paljud vallad ja linnad saavad ka palju riigi toetust, aga kui vaatame rahvastiku ja rände suundumusi, on üksikisiku tulumaksuga seotud tulubaasi kahanemine väljaspool Tallinna väga märgatav. See väljendub ka koolide tasemes. 

Kas see, et õpetajakoolitust pakutakse ainult Tallinnas ja Tartus ning need, kes on seda õppima asunud, eelistavad nendesse linnadesse jääda, muudab probleemi suuremaks? 

Jah. Üks asi, mille peale peab mõtlema ja millele tuleb otsa vaadata, on erinevad haridusastmed. Igasuguseid ressursse, oskusi ja digimõjusid on lihtsam korraldada kõrgemates kooliastmetes. Seal on koondumist rohkem ja ka riigigümnaasiumid ja muud võimalused koonduvad maakonnakeskustesse. Madalamad kooliastmed, alates lasteaiast, võiksid olla ikkagi võimalikult kodu lähedal kättesaadavad. Seda probleemi tunnetatakse ka haridusvaldkonnast väljaspool. 

Tõsi on see, et kuna inimesed on sinna koondunud, sünnib suurem osa lastest praegu suurtes linnades, eriti Tallinnas ja Tallinna lähivaldades. Kui me oleme aga demograafidega koos vaadanud, kui suur on sündimus ühes peres, on pilt täpselt vastupidine: Tallinna peredes on kõige vähem lapsi. Kaugemates piirkondades, nagu Lõuna-Eestis on peredes keskmiselt rohkem lapsi, lihtsalt neid peresid on palju vähem. Siin hakkavadki regionaal- ja hariduspoliitika omavahel kokku kõlama. Mida rohkem inimesed ja pered Tallinnasse kolivad, seda vähem on meil kokkuvõttes ka lapsi. See on selline huvitav lisanüanss, mis natuke haakub Eesti rahvastiku laiema demograafilise arenguga. Kui suudame haridust niimoodi korraldada, et see on üle Eesti võrdsem ja pered ei koli Tallinnasse, siis aitame kaasa ka rahvastiku püsimajäämisele. 

Tulles õpetajaameti juurde, siis kuidas saaks õpetaja soosida erineva taustaga õpilaste hariduslikku võrdsust?

See on hästi keeruline moment, sest kui me räägime probleemidest ühiskonnas, olgu need seotud ebavõrdsuse, lõimimise või muuga, jõuame nende kõikide lahendamisel kooli. Kool on see koht, kus saame kujundada laste teadmisi ja väärtusi ning kuhu toome kokku lastevanemad ja kogukonnad. Nii jõuamegi paljude probleemide puhul lahenduskäiguga kooli, kus need vaesed õpetajad peaksid nagu suutma kõik maailma probleemid ära lahendada. Ma ise väga toetan seda mõttekäiku, et kuigi probleemid väljenduvad koolis ja neid on seal hea lahendada, ei tohi me kuidagi panna seda ülesannet ainult õpetajate õlule. Nagu lõimumise puhulgi on aru saadud, peame neile pakkuma abiõpetajate või muu tugipersonali näol tuge. Ükskõik, millise probleemi puhul peame mõtlema, missugust tuge kool vajab, et see ülesanne ei jääks ainult õpetajate lahendada. 

Kuidas on teie hinnangul õpetajate kvalifitseeritus seotud haridusliku ebavõrdsusega?

Siinkohal rõhutaksin ühte olulist asja, mida uuringud näitavad. Nimelt on kõrgema haridustaseme ja suurema sissetulekuga inimesed, kes elavad jõukamates piirkondades, koolide suhtes nõudlikumad, ja see võib tekitada koolide vahel hariduslikku ebavõrdsust. Need inimesed on nõudlikumad hariduse ja õpetajate suhtes. See paneb nendes edukamates piirkondades olevaid koole ka rohkem pingutama: olgu see formaalne kvalifikatsioon või mõni muu tegur, koolid peavad lapsevanemate nõudmistele vastama.