Korra kuus teeb suvel Lähte Ühisgümnaasiumi direktori ametisse asunud Martin Pent ülevaate oma eelmise kuu tegemistest.
Varem ilmunud: Alustav direktor ehk Haljaleoksale jõudnud innovatsiooniguru
Ikka ja jälle täheldatakse, kuidas osale meist on kaasa antud sünnipärased eeldused läbi lüüa ühtedel ja teistele teist laadi elualadel. Päriselus rikastavad ja hägustavad seda pilti rohkearvulised n-ö reeglit kinnitavad erandid, kuid statistilisi andmemaatrikseid armastavale helikopteripilgule on välja joonistuvad seosed sellegipoolest huvitavad.
Mis puudutab koolijuhte, siis vähemalt mulle näib, et selle seltskonna puhul on lihtsam leida erinevusi kui ühisosasid. Ent kasvõi mõtteharjutusena kõlbab küsida ikka, kes või mis too koolijuhi ametit pidav inimene siis olla võiks.
Aga kõigepealt: mis roll see õigupoolest üldse on? Varasemalt on koolidirektori tabavaimaks võrdkujuks peetud sageli just juhtivõpetajat – kõige tugevamat õpetajat õpetajatest koosnevas kollektiivis. Tänapäeval kuuleb juhtivõpetaja staatuse kohta juba vähem ning ennemini räägitakse direktorist kui tippjuhist, kelle „töö nõuab laiahaardelist teadmiste pagasit, visioonikust ja strateegilist mõtlemist, eeldab sügavat missiooni- ja vastutustunnet“, kui laenata sõnastust Riigikantselei kodulehelt. Iseenesest hea kirjeldus, ehkki tippjuhi nimetus kipub eelkõige seostuma ettevõtlusmaailmaga, kuhu alla aga üldhariduskoolid oma eesmärkide ja toimimisloogikaga kohe kindlasti ei liigitu.
Veel alternatiividest rääkides on kõrvu jäänud mõte direktorist kui administratiivsest ametiisikust või mänedžerist ning teatud juhtudel – eriti väiksemate koolide puhul – inimesest, kes peabki tegema absoluutselt kõike, alates hariduslike erivajaduste koordineerimisest ja lõpetades majandusjuhataja toimetamistega. Paraku on sellistel puhkudel tegemist koolijuhtidega, kellel ei jää igasugu visioonide ja strateegilise mõtlemise jaoks üleüldises saginas vist ka kõige parema tahtmise juures üldse aega.
Tartu Annelinna Gümnaasiumi direktor Hiie Asser on öelnud, et kooli tuleks juhtida nii, nagu sa vastutaks järgmise saja aasta eest. See mõte on nagu majakas igaühele, kes sellesse ametisse kord sattunud, alates minusugustest kollanokkadest ja lõpetades pikaaegse kogemusega koolipapadega. Vajadus eristada olulist ebaolulisest ning võime näha kaugemale, kui kellegi tujud või moevoolud dikteerivad – need omadused võiksid ehk kuuluda ühe asjaliku koolijuhi varasalve. Vastutustunne millegi kõrgema, kaugema ja suurema ees kannustab loodetavasti enamikku Eestis töötavaid kooliinimesi ja see ei tähenda sugugi, et end üleliia tõsiselt peaks võtma ning vastutuse koorma raskuse all murduma. Aga see aitab vähemalt sihti seada. Näiteks mina, kes ma olukordade keerukuse üle pea kasvades armastan end sealt välja lihtsustada, olen sellest mõelnud nii, et oma tegemiste kõige üldisemaks mõtestamiseks piisab mul vaid ühest õppevahendist – selleks on väike Eesti lipp mu laual.
Soovides saada mingit kinnitust sellele, kas ma olen üldse õigel positsioonil maandunud, pöördusin uudishimust hiljuti Tartu Ülikooli psühholoogide välja töötatud äpi poole, et oma isikuomadusi eri ametimeeste omadega võrrelda. Alustuseks selgus, et kuigi valikus olnud ameteid oli rohkem kui 250, puudusid sealt siiski nii „koolijuht“ kui „koolidirektor“, nende asemel olid aga näiteks „kooli asedirektor“ (?), „algkooli direktor“, „hariduslike erivajadustega õpilaste kooli direktor“ jne. Ent vastanud ära 74 küsimusele, paigutas tark algoritm ka minu profiili graafikule, mis tugineb rohkem kui 68 000 vastanu andmetele.
Saanud psühholoogiast tuntud suure viisiku mudelile tuginedes keskmised skoorid nii neurootilisuse, sotsiaalsuse, ekstravertsuse kui ka meelekindluse kategoorias ning kõrge näidu avatuses, ei ole ükski eelmainitud koolijuhtimisega seotud amet mul isegi esikümnes. Ehk siis tõenduspõhiselt sarnanen ma rohkem giidide, kirjanike, ajakirjanike, näitlejate, filmiprodutsentide ja suhtekorraldusjuhtidega kui kellegagi, kes kooli juhib. Tõsi, tark algoritm nägi minu vastustes siiski sarnast näiteks õppemetoodika tippspetsialistide omadega, mis on vähemalt riivamisi kooliga seotud.
See tööriist tunnistab ka ise ja täie õigusega, et puhta kullana ei maksa neid tulemusi võtta ning elu on keerulisem kui kõnealuse äpi loodud üldistus. Ka koolijuhi amet peab selle järgi olema kas üks parajalt arusaamatu või siis lihtsalt ajale jalgu jäänud roll, samal ajal kui „plokiahela arendaja“, „ülekäiguraja reguleerija“ ning „anaeroobsel kääritamisel töötava jaama operaator“ on kataloogis täie õigusega esindatud.
Mul arenes siit kohe oma teooria, et võib-olla ei tunnistanud see rakendus koolijuhi ametit sel lihtsal põhjusel, et nende ametikandjate psühholoogilise profiili koostamine ei allugi mingisugusele loogikale. Sest tõesti, mida on ühist pikal real inimestel, alates Lauri Leesist ühes otsas ja lõpetades mõne väga progressiivse ja trendika koolijuhiga teises? Ma tahaks uskuda, et esiteks ühendas neid eespool mainitud vastutus; teiseks, neile meeldis ja meeldib lastega töötada; kolmandaks on nad targad ja tublid inimesed. Aga sealtmaalt alates etendatakse koolijuhi rolli juba lõpmatul hulgal väga omanäolisel moel.
Lisa kommentaar