Esimest korda kaasati „Lae end“ programmi keemiaõpetajad ning tulevikus loodetakse jõuda ka matemaatikani. 

Kuna loodus- ja täppisteaduste õpetajaid on Eesti koolides jätkuvalt liiga vähe, proovitakse olukorda leevendada füüsikaõpetajaid koondava „Lae end“ haridusprogrammiga, mis aitab õpetajatel üksteisega kogemusi jagada ning selle kaudu füüsikaõpet edendada. 

Õpetajate Leht uuris kahelt Eesti õpetajalt, milliste raskustega tuleb neil rinda pista ja kuidas „Lae end“ programm neid selles abistab. Tartu Forseliuse Kooli füüsika- ja matemaatikaõpetaja Peeter Jõeloo tõdeb, et esimene probleem on õpilaste vähene huvi loodusteaduste vastu. Tema sõnul peab õpetaja nägema väga palju vaeva, et õpilastes seda äratada. 

Füüsikas olevat seda veidi lihtsam teha, kuna näiteid, millega panna õpilast elulistes olukordades füüsikat nägema, on lihtne leida. 

„Matemaatikaga on aga tunduvalt keerulisem, kuna see on palju abstraktsem ja meelitama peab seal hoopis teistmoodi,“ nendib Jõeloo ning lisab, et neljast-viiest tunnist nädalas jääb matemaatika puhul lihtsalt liiga väheks. 

Kvaliteetsete õpetajate puudus

Kohila Gümnaasiumi loodusainete õpetaja Maimu Torn-Kallion toob füüsikaõppe suurima probleemina välja kvaliteetsete õpetajate puuduse, mis omakorda põhjustab ülekoormust. 

„Klassi ette võidakse panna mõne muu aine taustaga õpetaja ja nii ei saa õpilased seda haridust, millele neil on õigus,“ räägib ta. 

Näiteid keerulistest olukordadest on tal omast taskust võtta. Kui veel eelmisel aastal töötas ta kahes koolis, siis nüüd oli ta sunnitud ühest neist loobuma. 

„Üks õpetaja, kes teise juurde võeti, ei vastanud ootustele ja mina sain tema kohustused endale. Kedagi teist ei olnud lihtsalt võtta,“ räägib ta. 

Teise näitena toob ta välja ühe Raplamaal asuva gümnaasiumi õpetaja, kes käib tööl Tartust ning annab pika vahemaa tõttu ka videotunde. 

Just õppevideod võiksid õpetajate puudust leevendada ja sellesse panustab ka „Lae end“ programm, mis on koos Videoõpsiga põhikooli füüsika õppeprogrammi videotega ära katnud. Torn-Kallion ütleb omast kogemusest, et kuigi väga motiveeritud õpilased ilmselt saakski vaid videotundidega hakkama, on suuremal osal õpilastest siiski väga vaja, et õpetaja oleks klassiruumis olemas. 

„Õpilaste kehakeel annab meile väga palju informatsiooni selle kohta, kas nad saavad teemast aru või mitte. Ma ei kujuta ette, mis oleks tagajärg, kui ainult videote peale minna,“ mõtiskleb ta. 

Tulevikuõpe peab olema praktiline

Nii Peeter Jõeloo kui Maimu Torn-Kallion rõhutavad, et füüsika puhul on praktilised tunnid võtmetähtsusega ja nende abil omandavad õpilased teemad kõige paremini. Küll aga nõuavad need ressursse, mida igas koolis ja iga õpetaja puhul ei pruugi jaguda. 

„Praktilisi töid tehes omandab õpilane kõige rohkem, aga nendeks on aega liiga vähe. Abi oleks ka laborandist, kes kannaks praktiliseks tööks vajaliku eest hoolt,“ alustab Torn-Kallion teema lahkamist. 

Jõeloo on nõus, et teooria ja elulise poole sidumiseks on praktikad asendamatud. Tema teeb neid oma õpilastega nii palju kui vähegi võimalik. Mõistagi eeldab see vahendite puudumisel teataval määral loovust. 

„Meil koolis eraldi laborit ei olegi. On füüsikaklass, kus annan ka matemaatikatunde. Tuleb lihtsalt kohaneda nende võimalustega, mis on,“ arvab ta ja lisab, et temal on kooli juhtkonnaga vedanud – mõistuse piires talle vajalik tagatakse. Väga palju olevat aga õpetaja enda tahtmise ja motivatsiooni taga kinni. 

Nii on Jõeloo sõnul isegi siis, kui õpetajal on kasutada vaid vana klassiruum, võimalik leida lahendused, kuidas kõik vajalik ära teha. Tõsi, sellisel juhul on see keerulisem ja aega kulub rohkem. 

„Vahel peab käima nt ehituspoes mingeid asju otsimas. Saab ka niimoodi väga kenasti kõik tehtud. Alati ei pea ostma valmis komplekti,“ toob ta näite. 

Maimu Torn-Kallion on nõus, et õpetaja peab olema väga leidlik: „Plekkpurgi ja õhupalliga saab väga palju katseid teha.“

On palju räägitud, milline võiks õpe tulevikus välja näha. Torn-Kallioni sõnul võiks see rohke praktika ja lõimimise kaudu hõlmata laiahaardelisi projekte, kus õpitakse eri ainete õpetajate käe all. 

„Piirid ainete vahel võiks hägustuda, sest elus ei ole ju ka nii, et köögis kasutan ainult füüsika- ja keemiateadmisi ning seejärel kuskil mujal midagi muud,“ leiab ta, kuid lisab, et see eeldab õpetajate väga läbimõeldud koostööd ning jääb pigem kaugesse tulevikku. 

Matemaatika puhul on see Peeter Jõeloo hinnangul aga jällegi keerulisem, kuna seda saabki kõige paremini väljendada paberi ja pliiatsiga.

„Kindlasti saab rühmatööde või ümberpööratud klassiruumiga matemaatika kuigivõrd atraktiivsemaks muuta, aga mingist hetkest on käega katsutavat tegevust matemaatikas ikka keeruline leida. 

Lahing tähelepanu eest

Alguses olulisena välja toodud huvi on õpilastes aine vastu paraku üha raskem äratada, sest viimase 10–15 aasta jooksul tuleb konkureerida kõikvõimalike tähelepanu püüdvate vidinatega. Tuleb välja, et see väljendub otseselt ka õpilaste omandatud teadmistes. 

„Ma olen õpetanud 16 aastat. Kui sattusin oma algusaastatel tehtud kontrolltöid vaatama, sain aru, et praegu ei saaks ma õpilastele nii keerulisi ülesandeid anda. Sealt ei tuleks midagi,“ nendib Peeter Jõeloo. 

Selle põhjuseks peab ta just nutivahendite loodud ahvatlusi – enne neid olid õpilased motiveeritumad õppima. „Praegu tuleb väga palju nutivahenditega konkureerida,“ ütleb ta. 

Maimu Torn-Kallion pakub ühe lahendusena digivahendite kaasamise õpiprotsessi. 

„Olen öelnud oma õpilastele, et kui te juba seal internetis videoid vaatate, siis saatke mulle ka ja proovime mõned füüsikateemalised koos läbi teha.“

Tema meelest ei ole õpilased ajaga väga palju muutunud: need, kes aine vastu huvi tunnevad, tegelevad sellega  ikka. Süvenenud on aga sotsiaalsed probleemid. 

„Nii on ka õpetaja justkui sotsiaalabikeskus, kes hoolitseb selle eest, et õpilasel oleks õppevahendid olemas, kõht täis ja tuju hea,“ arvab Torn-Kallion. 

„Lae end“ programm kui õpetajate tugivõrgustik

„Lae end“ programmi ühe eesmärgina saavad õpetajad end erialas täiendada ja uued teadmised klassiruumi viia. „Need eesmärgid see programm kindlasti täidab ja ma loodan, et nii see ka jääb,“ ütleb Peeter Jõeloo. 

Maimu Torn-Kallion peab programmi puhul olulisimaks seda, et kui tavaliselt nokitseb iga kooli füüsikaõpetaja omaette, siis tänu programmile saavad nad oma kogemusi, mõtteid ja muresid ka teistega jagada. „Meid viiakse ettevõtetesse, kuhu õpilased võiksid tulevikus tööle minna, ja see aitab õpet päriseluga siduda,“ lisab ta. 

Mis puudutab seda, kas programm aitab suurendada loodus- ja täppisteaduste õpetajate järelkasvu, siis Peeter Jõeloo sõnul tundub see vähemalt praegu olevat mõeldud eelkõige selle jaoks, et juba ametis olevad õpetajad saaksid uue hingamise. 

Maimu Torn-Kallioni hinnangul võib kaudne mõju õpetajate järelkasvule aga juba ka praegu olemas olla. 

„Õpilased näevad ju oma silmaga iga päev, et õpetaja töö ei ole kõige kergem, ja seetõttu ei soovi nad ise õpetajaks saada. Äkki annab see programm õpetajatele energiat, mis väljendub ka klassiruumis, ja õpilastele ei tundugi õpetajaamet nii hirmus,“ lõpetab ta.

---

Kolm aastat tagasi alustasid ABB, LHV, Enefit, Nordecon, Metrosert ja Fermi Energia füüsikaõpetajatele mõeldud haridusprogrammiga „Lae end“. Tänavu said programmist esimest korda osa võtta ka keemiaõpetajad.

Enefiti toetustegevuste projektijuhi Valentina Moskaljova sõnul ühendasid ettevõtted jõu ühise eesmärgi nimel. „Tahame, et klassi ees seisaks inspireeriv õpetaja, kes paneks õpilased loodusteadustest huvituma. Ehk on nii mõnigi neist tulevikus ise õpetaja või seob end hoopis inseneeria või teadustegevusega. Kõik on olulised,“ rääkis Moskaljova.

Mitmekesisem õppematerjal nii veebis kui ka koolides

Soov programmis osaleda on suur. „Kolme aasta jooksul on programmi esitatud 308 nominenti. Kui kaks esimest lendu olid kümneliikmelised, siis sel aastal kahekordistasime osalejate arvu. Tänu „Lae end“ programmile on valminud 46 videot, mis katavad põhikooli füüsika õppeprogrammi. Koostöös Videoõpsiga loovad õpetajad nüüd 7. klassi loodusõpetuse õppevideoid. Videod on Videoõpsi Youtube’i kanalilt kättesaadavad. Samuti on programmis osalenud koolid nüüdisaegsete Praktikali katsekomplektide võrra rikkamad,“ täpsustas Valentina Moskaljova.

Viis kuud inspiratsiooni

„Õpetajad külastavad projekti toetavaid ettevõtteid, näevad inseneride igapäevatööd ning saavad esinemiskoolitusi. Nad arutlevad, kuidas IKT-vahendid aitavad reaalaineid õppida ja õpetada ning mil moel kaasava hariduse ideed paremini rakendada,“ tõi Valentina näiteid tegevustest, millega õpetajad augustist detsembrini kokku puutuvad. Loetellu saab veel lisada tunnivaatlused, parimate õpetamisnippide jagamise, tutvumise TalTechi võimalustega, kogukonnaõhtud, mis toetavad ja motiveerivad nii programmis osalejaid kui ka vilistlasi.

Seosed tõstavad õpihuvi

Sel aastal uurisid programmi eestvedajad osalevate koolide õpilaste käest loodusainete õpetamise kohta. „Küsitluses osales 286 8. ja 9. klassi õpilast. Vastajad tõstsid õpetaja omaduste seast enim esile just oskust ainet edasi anda ning end õpilase olukorda panna. Kõige efektiivsemaks peeti praktilisi töid ja katseid. Üllataval kombel – täieliku mõttekohana – ei arvatud palju külalisõpetajate või ekspertide tundidest, kuna need ei haaku tavaliselt õpikuprogrammiga ja õpilastel on raske seoseid luua,“ kõneles Valentina Moskaljova. Ta lisas, et õpilaste sõnul muudab loodusainete mõistmise raskemaks arusaamatu õppematerjal ning arvutusülesannete rohkus. Haaravamaks muudab loodusained aga see, kui suudetakse õpiku ning eluliste näidete vahele paralleele tõmmata.

Matemaatika on mureküsimus

„Küsitlus andis kindlust, et „Lae end“ programmi suund on õige,“ ütles Valentina Moskaljova. „Kuna matemaatika on õpilaste jaoks probleemne, siis loodame tulevikus ka matemaatika suunani jõuda. Otsime haridusinnovaatoreid, kes aitaks seda arendada. Kui kellelgi on ses osas häid mõtteid, võib minuga meiliaadressil laeend@laeend.ee ühendust võtta,“ sõnas Moskaljova lõpetuseks.