21. novembril esietendub Endla teatris Vladislav Koržetsi lasteraamatul „Ükskord ühes paigas“ põhinev lavastus, mille lavastab Kaili Viidas. Esietenduse eel usutles autorit Endla teatri dramaturg Ott Kilusk. 

Vladislav Koržetsit tuntakse kui omaaegse huumoriajakirja Pikker toimetajat, estraadikavade, kuuldemängude, näidendite ja laulusõnade loojat. Tema muhe olemine ja eluterve maailmanägemine on tuttav neilegi, kes on vaadanud saadet „Osoon“, mille eestvedaja Vladislav pikka aega oli. 

Kaili Viidas on Endla teatri lavastaja, kes täiskasvanutele mõeldud lavastuste kõrval on toonud lavale mitmeid lugusid lastele ja saanud lavastuse „Põrr …“ eest 2012. aastal Salme Reegi nimelise auhinna. Praegu leiab Endla mängukavast tema lastelavastused „Üks rohutirts läks kõndima“ ning „Tipp ja Täpp“. 

„Ükskord ühes paigas“ on sissevaade ühe pisut isevärki perekonna igapäevaellu. Seal on vanaema ja vanaisa, isa ja ema, kelle puhul õigupoolest raske otsustada, kas nad on täiskasvanud, kes käituvad nagu lapsed, või lapsed, kes üritavad käituda nagu täiskasvanud. Igal juhul nalja, naeru ja äratundmist pakub see lugu nii suurtele kui väikestele vaatajatele. Lavastuses mängivad Carmen Mikiver, Kadri Rämmeld, Ago Anderson ja Nils Mattias Steinberg.

Mida läheb laps teatrist otsima?

Eks ikka lummust, teistsugust reaalsust, mida võtta korraks tõe pähe. Põnevust, kaasaelamist ja rõõmu. Head lugu. Sõnateater tugineb niisamuti nagu kirjanduski algselt sellele, et „ma räägin sulle ühe loo“. Me tahame nii laste kui ka täiskasvanutena saada osa headest lugudest nii otseses kui kaudses mõttes. Ja teatrist otsime muidugi vaatemängu, rõhuga sõnaosal „mäng“ ja mängime laval toimuvaga kaasa.

Mis on lastekirjanduse ja täiskasvanutele mõeldud kirjanduse peamine erinevus?

Võiks ju väita, et vahet polegi, kuid tegelikult muidugi on. Lastelugu peab hoopis rohkem arvestama lugeja omailmaga, olema täpsema kujundi ja selgema keelega. Lugu ise peab olema huvitav ja arusaadav. Lastele kirjutamine on väga nõudlik ja spetsiifiline tegevus. Paraku arvavad ka mõned kirjainimesed, et lastele on lihtsam kirjutada kui täiskasvanuile, kuigi asi on vastupidi. Samas peab kirjutajal lihtsalt seda õiget „soolikat“ olema – kui pole, siis pole – punnita mis sa punnitad.

Millised on hea lastekirjanduse tunnused?

Seda selgitaks paremini vast mõni kirjandusteadlane. See, mis mulle meeldib, võib lapslugeja täiesti ükskõikseks jätta, ja vastupidi. Lasteraamatute puhul on hinnatud ka nende õpetuslikku ja kasvatuslikku (didaktilist ja pedagoogilist) külge ning ma ei söanda väita, et need oleksid tähtsusetud. Raamatutel on oma osa inimese mentaalsuse, tema eetiliste hoiakute kujunemisel.

Kas usud sellesse, et kirjandus võib muuta inimest paremaks?

Nii ja naa. Üldiselt eeldatakse, et rohke lugemine muudab inimese kuidagi paremaks, kujundab tema moraali jne. Ju see nõnda ongi, ent samas võib raamatuilm saada pelgupaigaks pärisilma eest. Ja kui tegelikkus on kujutlusmaailmast liiga erinev, võib see muuta inimese pärisilma suhtes pelglikuks, õelaks ja kurjaks. Ei tahaks küll seda tunnistada, kuid inimene võib ennast tõepoolest lolliks lugeda.

Eesti rahvas tunneb sind eelkõige kui humoristi. Kas naljategemine on kerge või raske töö?

Tõsi, paarkümmend aastat teenisin leiba peamiselt just naljalugude kirjutamise ja nende esitamisega lavalaudadel. See oli töö ja ei olnud ka. Maailma ja iseenese vaatamine koomilise kandi pealt on mulle lihtsalt hädavajalik, et elu ei tunduks ränkraskena – arvan, et huumorimeeleta ei jääkski inimkond ellu. Enesest kui kutselisest humoristist distantseerusin 1990-ndate keskel. Miskipärast ei tahtnud enam. Kuid ega mu naljasoon siis ära kuivanud, koomilisi aspekte on ka minu luulekogudes, vaat et ülearugi. 

Oled tuntud ka kui looduse vaatleja ja mõtestaja. Kas usud, et inimkond ühel päeval siiski taipab, kuidas elada loodusega kooskõlas, või jätkub kõik samamoodi hävitaval viisil, kuni loodus ühel päeval keeldub inimest ülal pidamast?

Tahaks uskuda, et taipab, aga eriti ei looda. On pettekujutelm, et inimest ja inimsugu juhib ratio, mõistus. Kuitahes palju meil seda mõistuseks olevat ollust ka poleks, ei käi see üle meie olemuslikust agressiivsusest, ahnusest, mugavusest jne. Seesama mõistus ütleb aga, et kõigele, millel on olnud algus, tuleb ka lõpp. Ka inimesele kui liigile. Looduse seisukohalt on see tähtsusetu.   

Miks sa kirjutad lastele nii vähe, kui see sul nii hästi välja tuleb?

Lastekirjanik Jaan Rannap ütles mulle kunagi: „Praegu sul tuleb lastelugusid ja lase neil tulla. Pane tähele – see ei jää püsima, sest ükskord neid enam ei tule.“

Nii läkski. Mu lapsed said suureks ja „allikas“ kuivas. Muud kirjatööd – näidendid, novellid, humoreskid, värsid jm – trügisid peale ja lastelood jäid unarule. Kui proovisin, ei tulnud enam niisama hõlpsalt. Kõik. Aga mine tea …

Lõpetuseks lõiguke Endla teatri kodulehelt, „Ükskord ühes paigas“ tutvustustekstist:

Isa ajas teetassi ümber. Ema lõi teda saiapätsiga. Isa sikutas ema juustest. Ema hammustas isa kõrva. Isa viskas ema kokaraamatuga. Ema jooksis vanaemale kaebama. Vanaema sai kurjaks ning ei lubanudki isal-emal õhtul televiisorist armastusfilmi vaadata. Vot nii!