Kuidas muuta kutseharidus atraktiivsemaks ja kõrgharidus efektiivsemaks ning üleminek nende haridustasemete vahel sujuvamaks? 

Eesti hariduses toimuvad olulised muutused: käimas on kutseharidusreform ja kujundatakse ümber kõrghariduspoliitikat. 

22. ja 23. novembril 2023 Pärnus toimunud Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingu (EKEÜ) seminaril arutleti, kuidas muuta kutseharidus noorte jaoks atraktiivsemaks. See teema tuleneb koalitsioonileppest aastateks 2023–2027, kus lubatakse kutseharidust reformida ja tugevdada.

Valitsus kinnitas hiljuti kõrgharidusstandardi muudatused, millega uuendatakse kõrgharidustaseme õppekavadele ja õppe kvaliteedile esitatavaid nõudeid ning õpiväljundeid. Kõrgkoolidel tuleb oma õppekavad uuendada hiljemalt 2027. aasta sügiseks.

Haridus- ja Teadusministeeriumis kogunes tänavu 7. oktoobril esimest korda kõrghariduspoliitika töörühm, mille ülesanne on töötada välja kõrghariduse rahastamise pikaajaline plaan, mis sisaldaks ka eraraha kaasamise ulatust tulevikus. Plaan tuleb esitada 2025. aasta veebruari lõpuks. Praegu tundub, et 2030. aasta lõpuks on kõrghariduses 100 miljonit eurot puudu. 

Et need muutused õnnestuksid ja tooksid reaalseid tulemusi, tuleb vaadata laiemalt ja arvestada, kuidas eri haridustasemed saaksid üksteist toetada ja täiendada.

Kuidas lahendada ühiselt kutsehariduse atraktiivsemaks muutmise probleem?

Kutsehariduse atraktiivseks muutmiseks ei piisa uuest reformist. Triin Laasi-Õige, Haridus- ja Teadusministeeriumi kutsehariduse reformi juht, on toonitanud, et tuleb pakkuda praegusest rohkem edasiõppimise võimalusi. Õppijad võiksid näha kutseharidust hüppelauana mitte ainult tööturule, vaid ka kõrgematele haridustasemetele, ja kujundada endale loogilise, läbimõeldud õpitee. HTM-i kutsehariduse valdkonna juht Marit Kuusk toonitab, et kõrgharidus võiks olla kutsekeskhariduse üks jätkuvariant. 

Uues kutseharidusreformis peetakse oluliseks õppekavade arendamist ja uue kontseptsiooni loomist kõikidele kutsetasemetele. Iga taseme õppe aluseks peab saama paindlikkus, isikustatud õpe ja õppija toetamine.

Kuidas siduda kutse- ja kõrgharidust tihedamalt, et õppija teekond oleks sujuvam ja motiveerivam?

Pärnumaa Kutsehariduskeskuse teenindusosakonna juhataja Riina Tõnsingu sõnul motiveeriks kutsekooli jätkuõppijaid edasi õppima just ajavõit ja lühem õpitee kõrgkoolis. See kõnetaks ka õppijat, kes kutsekoolis neli aastat õpib ning soovib jätkata õpinguid kõrgkoolis. Edasiõppimise võimaluste mitmekesisus on üks võimalus muuta kutseõpe õppijale atraktiivsemaks. 

Maailmast on tuua häid näiteid maadest, kus kutseõpe on au sees ja toetab õppijate edasist õpiteed kõrghariduses. Vaatame näiteks Šveitsi, kus hotellikoolide võrgustik on ehitatud üles nii, et kutsekoolist saab õppija astuda rakenduskõrgkooli teisele kursusele. Selline üleminek on tagatud õppekavadel, milles esimese aasta õpe kõrgkoolis on väga praktiline ja vastab kutsekoolis omandatud oskustele. Õppijate selge ja loogiline edasiliikumise plaan hoiab ära haridustee katkemise.

Sarnaselt on ka Eestis kujundatud mitmed rakenduskõrghariduse õppekavad, milles erialapädevuste saavutamiseks on oluline omandada esmalt baasoskused (haridussüsteemis vastavad 5. tasemele ehk kutseeriharidusõppele ehk jätkuõppele) ja sellele järgnevad juba kõrgema taseme pädevused lähtuvalt kõrgharidusstandardist (6. tase). 5. taseme õpe on seotud juhendamise ja juhtimisoskuste arendamisega ning on nii-öelda vahepealne ripats kutse- ja kõrgkooli vahel, kuid ideaalis oleks neid ühendav sild. Nagu nimigi ütleb, peab rakenduskõrgharidusõpe olema rakendatav praktikas, mistõttu olekski ideaalne alustada 5. taseme õppega. 

Kahjuks ei ole Eestis praegu loogilist liikumisteed, et juba kutseõppes omandatud pädevuste edasiarendamiseks saaks jätkata õpinguid kõrgharidusõppes, kordamata juba omandatud baasoskuste õpet. Eri haridustasemete sidet ei soosi praegune kõrgharidusseadus, mille kohaselt on raskendatud integreeritud õppekavade arendamine kutse- ja kõrghariduse vahel. Õppijad saavad üksikuid õppeaineid küll VÕTA-ga (varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamisega) üle kanda, aga ühtne süsteem puudub. Samas on uues kõrgharidusstandardis must valgel kirjas, et kõrgkoolidel tuleb õppekavade koostamisel lähtuda nüüdisaegsest õpikäsitusest, mis arvestab tööturu vajadustega, ja õppemeetodite valikul tuleb arvestada nende praktilise rakendamise võimalikkust. Seega, ühelt poolt seadus soosib uusi lähenemisi, teiselt poolt aga on ikkagi olulisi takistusi.

Pärnumaa Kutsehariduskeskuse majutusettevõtte juhtimise ning TÜ Pärnu kolledži turismi- ja hotelliettevõtluse õppekava koostöös on katsetatud kahe õppetaseme parimate osade – praktiline õpe kutsehariduskeskusest ja akadeemiline haridus kolledžist – ühendamist.

Intervjuudest kutsehariduse 5. taseme õppekavale „Majutusettevõtete juhtimine“ astunud õppijatega tuli välja, et aineid on VÕTA abil keerukas üle kanda ning üldjuhul tuleb selle eest maksta: „Päris keerulised vormid tuleb täita ja päris töömahukas üliõpilastele ning maksab raha ka, nii et noh, üliõpilased sageli kaaluvad selle tõttu, et kas hakata tegema või läbida aine uuesti ja pääseda sellest keerulisest asjaajamisest.“

Intervjuudest tuli aga välja, et kutsekoolist on kergem alustada, eriti nendel õppijatel, kelle õppimises on vahepeal olnud paus. Kohe kõrgkoolis alustada on raske seetõttu, et juba esimesel aastal tuleb silmitsi seista mitmesuguste akadeemiliste nõudmistega, nagu oskus ingliskeelseid artikleid refereerida, viidata jms.

Marit Kuusk rõhutab, et kõrgkoolid võiksid kutsekoolidega rohkem koostööd teha ja selge sõnaga välja öelda, et nad ootavad õppijaid ka kutsekoolidest. Samas võiks kutsekoolist tulija saada sisseastumisel eelise, sest lisaks korralikule keskharidusele on tal eriala baasoskused.

Kokkuvõtvalt võib väita, et kui Eestis rakendataks süsteemi, kus kutsekooliõpilased saavad sujuvalt liikuda edasi kõrgkooli, võiks see muuta ülemineku palju kergemaks, julgustada rohkem noori valima kutseharidust, toetada õpitee jätkumist kõrghariduses, vähendada väljalangust ja parandada hariduse üldist kvaliteeti.

Kuidas lahendada rahaprobleeme kõrghariduses?

Kui on lootust luua ühiseid, integreeritud õppekavasid, hoiaksid kõrgkoolid raha kokku nii praktikate korraldamise kui ka praktiliste tundide läbiviimise pealt. Kutsekoolidel on väga hea materiaal-tehniline baas, mis kõrgkoolidel sageli puudub. Kõrgkoolid hoiaksid kokku ka õppetöö läbiviimise osas. Praegu on paljud õppeained kutsekoolis (eriti 5. taseme jätkuõppes) sarnased kõrgkooli õppeainetega. Kuigi kutse- ja kõrgkooli praktika eesmärgid on erinevad, tajuvad paljud õppijad neid sarnastena. Seda tõendasid intervjuud kõrgkoolis jätkanud kutsekooli õppijatega: 

„Ma just tahtsin praktika osas öelda, et vahet ei ole, kas see on kutsekooli teeninduspraktika või kõrgkooli teeninduspraktika, põhimõtteliselt on sama sisu, juhised ja aeg.“

Kui praktikate õpiväljundeid kahe haridustaseme vahel ühtlustataks, ei peaks kõrgkool enam kutsekoolist tulnud üliõpilastele praktikaid ega praktilisi tunde korraldama. Kõrgkool võiks lisada kutsekooliharidusele vaid akadeemilise baasi (näiteks õiguse alused, akadeemiline eesti keel ja teadustöö alused, sotsioloogia jne).

Teine lahendus võiks olla töökohapõhise õppe rakendamine kõrghariduses. Praegu on töökohapõhine õpe kutsekoolides levinum kui kõrgkoolides. Töökohapõhine õpe annab õppijatele võimaluse töötada ja õppida samal ajal, mis aitab neil juba õpingute ajal raha teenida. Tulles tagasi Šveitsi hotellikoolide näite juurde, siis sealne süsteem toimib nii, et töökohti pakkuvad ettevõtted osalevad aktiivselt õpilaste arengus ja hariduses. See suurendab ettevõtete vastutust, kuna nad soovivad, et nende töötajad oleksid hästi koolitatud ja pädevad. Kui ettevõtted toetavad haridust, saavad nad osaleda õppekavade kujundamisel ja tagada, et lõpetajad omandavad vajalikud oskused ja teadmised, mida ettevõtluses vajatakse.

Radisson Collection Hotel Tallinna peadirektor Kaido Ojaperv mainis pärast antud artikli esialgse versiooni lugemist: „On hea meel tõdeda, et ülikoolis hakatakse aru saama ka päris elust. Kummalisel kombel ei ole seda probleemi traditsioonilistes akadeemilistes distsipliinides, näiteks arstidiplomit ei saada ainult teooriakursuste läbimisega, õige väljaõpe saab siiski alguse just praktikast.“ 

Kokkuvõtvalt võib väita, et üldist probleemi aitab lahendada kutse- ja kõrgharidusreformide kooskõlastamine, mis loob võimalusi nii ressursside kokkuhoiuks kui ka õppijate paremaks ettevalmistamiseks tööturule sisenemiseks. Koostöös riigi institutsioonide, haridusasutuste ja tööandjatega saab luua süsteemi, mis vastab nii õppijate kui ka tööandjate ootustele.