Psühholoogiateadusse süvenemine ja rakenduslik kasutamine vajab õpetajalt ka vaimset pingutust. Kes seda ei suuda, võtku oma töö aluseks PEDAGOOGIKA – inimkonna tuhandete aastate vanune kogemuslik teadus, mis ei vanane, kuid saab aidata töös laste-alaealistega …

Psühholoogia on teadus psüühikast ja selle seaduspärasustest – see lause selgitab väga lihtsalt ja lühidalt psühholoogiateaduse mõistet (pikkade ja keeruliste definitsioonide kõrval). Kui küsida kuulajatelt, kas psühholoogia mõiste on nüüd selge, vastab enamik auditooriumist jaatavalt. Kuid õnneks on kuulajate hulgas alati mõni ebaleva, kahtleva näoga inimene, kes kuulab ja mõtleb kaasa. 

Kui inimene ei tea, mida tähendab psüühika, jääb kogu lühidefinitsioon arusaamatuks. Psüühika on aju omadus peegeldada meile (meeleorganite kaudu) ümbritsevat maailma ja psühholoogia vaatlebki, milliste seaduspärasuste järgi see kõik argielus toimib. 

Kui Wilhelm Wundt 1879. aastal rajas üle 600 aasta vanuses Leipzigi ülikoolis esimese psühholoogialabori ja tegi seal esimesed katsed, siis see teadus sündiski. 

Ja 19. sajandi lõpust algaski psühholoogiateaduse tormiline areng – eriti mälu- ja peagi ka arukuse (intelligentsuse) uuringud. Alles minu psühholoogiakursuse ajal olid alanud ka uuringud kognitiivse psühholoogia vallas, millel on suur tähtsus just õpetamisel. 

Kognitiivses psühholoogias, mida Harvardis kutsuti algul isegi terve mõistuse psühholoogiaks, jõuti maailmas ka ühisele seisukohale, kuidas inimene omandab (salvestab mällu) eelkõige uusi teadmisi, mis on õpetamise alus – tähtis vaimses tegevuses üldse. Leiti, et omandamisel on määravad tajujärgsed protsessid, mis toimuvad lühimälu perioodil. Neid juhibki õpetaja oma tunnis. 

Kognitiivne psühholoogia on põhjalikult selgeks teinud eri meelte rolli uue info vastuvõtul. Tuleb arvestada, et nägemine võtab vangi, sest üle 80% välisinfost võtame vastu nägemise abil. 

Kui laseme õpilastel maailma tajuda arvuti või nutiseadme kaudu, siis ei omanda nad mõisteid, mis on hiljem mõtlemise alus. Ülekaalus olev tajumine viib lapse psüühiliselt tagasi loomariiki. Sestap peaksime nutiseadmeid enne murdeiga küll tundides võimalikult vältima – need on õppimise-hariduse surm! 

Inimese psüühika areng on kulgenud mõtleva olendi ja vaimse tegevuse suunas. Sestap on ka kooli ülesanne lapse mõtlemisvõimet arendada. Enamik õpetajaid ei tunne seda, ehkki tegemist on uuritud valdkonnaga. Kordame: mõtlemise arendamiseks tuleb õpetajal panna õpilased tunnis sooritama ja/või kasutama mõtlemisoperatsioone (taas just vanemas astmes). Need on võrdlus, analüüs, süntees, üldistamine ja abstraheerimine. 

Lisan, et need isegi meeldivad õpilastele (ka kutsekeskkoolis). Kuid osa õpetajaid ehitab tunni üles õpilaste mälule. Aga mälu on sünnipärane – ei ole arendatav. Küll saab aga parandada meeldejätmist just seoste loomisega materjaliga, mida vaja meelde jätta (siia kuulub ka näitlikustamine). Mõtlemisoperatsioonide kasutamine teeb õpetajatöö ka loominguliseks, muidugi, mõtlemine kasutab fakte, mis on mälus.

Mõtlemise arendamine koolis peaks viima inimese deduktiivse mõtlemiseni, mis suudab näha-luua seoseid protsesside, nähtuste ja ajastute vahel. Aga enamasti näeme maailmas induktiivse mõtlemise levikut ka poliitikute ja liidriks pürgijate hulgas, sest see on lihtne, mõistetav, seostatav isikliku kogemusega.

Osa hinnanguid on lausa ideoloogilised – mustvalge käsitlus (uus ja vana või originaalne, innovaatiline jne). Laps kuulutati nii mõnikümmend aastat tagasi täiskasvanuga võrdseks (isiksuseks), mis on vastuolus looduseski valitsevate seadustega. Siin pole psühholoogiateadusel enam üldse kohta. Aga nii on loodud olukord, kus asjatundmatud inimesed saavad edastada ilukõnet või isegi pidada konverentse väliselt nagu usutavate teaduskaugete abitute teooriatega.

Palju räägitakse näiteks emotsioonidest (motivatsioon!). Loodus „andis“ emotsioonid juba sadu miljoneid aastaid tagasi loomadele, et automaatselt reguleerida nende suhteid välisilmaga. Nüüd aga „leitakse“, et laps peaks olema igas tunnis heatujuline. 

Samuti on lugu mehe ja naise psüühiliste erinevustega. See ei ole meie otsustada, vaid Suure Looduse poolt neile ammu antud roll maailmas.

Või võtame kõrgema närvitegevuse eritüübi (signaalsüsteemi tüübi), mida uuris kooli tingimustes Juhan Sõerd, minu väitekirja üks oponent. Määranud ise ligi sajal õpilasel signaalsüsteemi tüübi, märkasin ka selle seoseid nende edasijõudmisega aines. 

Ei tohi kunagi unustada, et inimese kui psüühilise olendi juures toimib nn normaaljaotuse kõver (Gaussi kõver) – üldised seaduspärasused kehtivad vaid ligi 70% inimeste juures, nii tulevad välja ka erinevused inimeste vahel.

Kooli tegevus on alati seotud ka lapse arendamisega. Et lapse arendamine algab hällist, siis on sel teel oluline kodu osa. Arengu kriitiliste perioodide tõttu ei suuda kool aga kompenseerida tekkinud mahajäämust. Kui väidetakse, et laps areneb ise, pole vaja sellesse sekkuda, on tulemus väikerahvale kurb.