Praegu on Eesti hariduselus suurim prioriteet eestikeelsele haridusele üleminek ja seoses sellega on peamise tähelepanu pälvinud eesti keele õpetamine teise keelena. Fookus on toetava metoodilise materjali väljatöötamisel, õpetajate koolitamisel ning üleminekut puudutaval teadustööl. Milline on aga eesti keele kui emakeele õpetamise olukord?

Statistikaameti andmetel kõneletakse Eestis 231 emakeelt. Muu emakeelega õpilaste hulk Eesti koolides kasvab, ligi veerand tänastest üldhariduskooli õpilastest ei räägi eesti keelt emakeelena. 

Õpetajate sõnul oskavad õpilased eesti keelt üha kehvemini. „Õpilased ei tea sõnade, eriti just omadussõnade tähendust,“ kurvastab Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatuse esimees Kaja Sarapuu. „Näiteks kui võtame Ilmar Tomuski raamatu „Kõrvalised isikud“, võib olla nii, et õpilane ei saa loo mõttest arugi. Vanasõnadest ja sõnaühenditest ei saada enam aru. Põhikoolieksamite tulemused on läinud halvemaks ja ka uuringute järgi on eesti keele oskuse tase madal.“

Põhikooli ja gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Katrini (nimi muudetud) sõnul teeb eesti keele oskuse tase muret: „Ei tea, kas see on tingitud nutimaailma või inglise keele pealetungist, aga lapsed suudavad lugeda vaid lühikesi tekste ega oska enam süvitsi minna. Ka täiesti tavaliste tekstide puhul, mida loeti koolis ka kümme aastat tagasi, vaatab õpilane mulle selliste silmadega otsa, et ei saanud aru, mida luges,“ räägib ta. „Peaks olema ju nii, et põhikoolis omandatakse eesti õigekeele baas ja gümnaasiumis sellega enam kuigivõrd tegeleda ei tule, aga kahjuks näitab elu, et kas baas on laotud kehvasti või jääb sellest tõesti väheks, aga kogu aeg tuleb põhiasju meelde tuletada. 7.–9. klassis on eesti keele tunde nädalas vaid kaks. Lisaks kaks kirjanduse tundi, aga seal ei tegele me ju keele spetsiifika ja struktuuriga, vaid loeme ja analüüsime tekste. Kui võrrelda näiteks inglise keelega, mida on neli tundi nädalas, oleme täiesti vaeslapse osas.“

Ka Sarapuu sõnul on tunde ainekava läbimiseks liiga vähe. „Õpilaste õigekirjaoskus ei kinnistu põhikoolis piisavalt ning nende sõnavara on kitsas. Loetakse vähe ning sageli eelistatakse poes kallimale eestikeelsele raamatule odavamat ingliskeelset,“ ütleb ta. 

Õpetaja Katrini käest küsivad õpilased sageli, kas nad tohivad kirjanduse tunniks lugeda raamatuid inglise keeles. „Mitte et mul oleks midagi selle vastu, mul on väga hea meel, kui meie lapsed suudavad lugeda teoseid originaalkeeles, aga samal ajal ei arene neil eesti keele struktuuri tunnetus ja sõnavara. Iga loetud raamat kinnistab ju keelestruktuuri ja rikastab sõnavara.“

Emakeeleõpetus muutub tekstikesksemaks

Tartu Ülikooli eesti keele (võõrkeelena) professori ja Eesti keelenõukogu esimehe Birute Klaas-Langi sõnul tuleb eesti keele kui emakeele õppe sisu läbi arutada. „Mis on üldse emakeeleõpetuse kese? Mis on need teadmised ja oskused, mida koolilõpetaja peab eesti keele kohta omama?“ küsib ta ja nendib, et emakeeleõpetus loksub suhteliselt vanades raamides. „Ka rahvusvaheliselt arutletakse palju selle üle, mis on emakeeleõpetuse sisu – kas ainult õigekeelereeglite pähe tampimine ning mõne harva esineva ja tegelikult tekstis kunagi mitte kasutatava võõrsõna kirjapildi õigesti pähe õppimine või pigem töö tekstiga, et osata igaks elujuhtumiks sobivas žanris tekste koostada. Arvan, et need vaidlused pole veel lõppenud,“ ütleb ta ning lisab, et tuleb mõelda ka sellele, kas põhikooli- ja gümnaasiumieksamid on ettenähtud ainekursuse õpiväljunditega kooskõlas. „Ma ei taha muidugi öelda, et viskame õigekeelsusõpetuse prügikasti. Mäletan aga ka oma kooliajast, et liiga suur aur läks selle peale, kas peab ütlema „peale“ või „pärast“; „õigesti“ või „õieti“. Minu meelest on tähtsam, et suudaksid oma emakeelt igal elujuhtumil ja valdkonnas kasutada sobivas registris ning tunnetad ja tead, et sõbraga kasutad ühte, avalikul esinemisel teist ja ametlike kirjade koostamiseks hoopis kolmandat keelt. Seega on vaja tunda emakeelt kogu tema rikkuses. Just seda on vaja koolis kõige rohkem õpetada.“  

Seevastu Kaja Sarapuu sõnul on keeleteadust jäänud emakeeleõppes kahetsusväärselt väheks. „Näiteks on põhikooli eesti keele ainekavas varasemast vähem morfoloogiat. Minu meelest on see teinud karuteene muuhulgas ka matemaatikale, sest keeles on oma kindel süsteem nagu matemaatikaski ja keelesüsteemide äratabamine toetab suuresti matemaatilist mõtlemist.“ Kurb olukord on tema sõnul ka gümnaasiumiastmes: „Tahaksin teada, kas tänane gümnasist oskab seletada, millal kasutab osa- ja millal täissihitist.“

Birute Klaas-Langi sõnul tuleks läbi vaadata ka kohustusliku kirjanduse nimekiri ja leida lastega üheskoos raamatud, mis neid köidavad. Muidugi on väga oluline, et sinna nimekirja jääksid eesti kultuuriloo märgilised teosed, mida kõik tunnevad ja mille üle saaks koos arutleda. „Tean koole, kus iga laps võib valida endale ise raamatud, mida loeb. See on ühest küljest hea, arvestab lapse individuaalseid erisusi. Teiselt poolt peab õpetaja aga palju rohkem pingutama jõudmaks teemadeni, mida oleks võimalik õpilastega arutada, vaatamata sellele, mida keegi lugenud on. Eriti kummaline on aga see, kui kirjandustunnis hinnatakse loetud raamatu detailide tundmist. Näiteks mis rahvusest on Lible või mis on Imeliku eesnimi. Nii ei peaks kirjandusteose analüüsile lähenema. Taoline lihtsustatud käsitlus võib õpilases kustutada kogu tahtmise õppida.“

Eesti keelt tuleks õpetada tempo- või tasemerühmades

Birute Klaas-Lang on veendunud, et eesti keelt tuleks õpetada väikestes rühmades. „Paljudes koolides on temporühmad, mis võimaldavad õppida eri kiirusega ja eri ulatuses. Lapsed, kelle kodukeel pole eesti keel, ja eesti emakeelega lapsed peaksid õppima väga pikka aega, ehk isegi kogu kooliaja vältel eraldi rühmades,“ on ta veendunud. „Küsimus pole ju ainult vene peredes, kodukeeli üha lisandub ja järjest enam on lapsi, kes sisenevad kooli mitte esimeses klassis, vaid hiljem. Ei kujuta ette, et nad pannakse eesti keeles samasse rühma nendega, kes on lapsest saadik eesti keele sees elanud.“ 

Klaas-Langi sõnul on näiteks Soomes tavaline, et uusimmigrantidest õpilastele pakutakse kolm aastat toestatud õpet. Esimesel aastal õpivad nad keelt süvendatult, osalevad klassiga koos vaid loovainete tundides ja liikumisõpetuses. Teisel ja kolmandal aastal liituvad klassiga põhiainete tundides, aga neid toetab soome keele kui teise keele õpetaja. „Soome keel esimese keelena ja soome keel teise keelena on eraldi tunnid ja õppeained,“ ütleb Klaas-Lang ja möönab, et see nõuab muidugi meeletut ressurssi. „Kogu süsteem tuleb korralikult läbi mõelda ja hakata seda seejärel ellu rakendama. Alustada võib kasvõi sellest, et jaotada paralleelklasside õpilased rühmadesse nii, et need, kelle jaoks eesti keel on emakeel, ja need, kelle jaoks see on teine keel, õpiksid eraldi. Professor Reili Arguse hiljutisest Tallinna Ülikoolis juhitud uuringust selgus, et need vene lapsed, kes hakkasid seitsmeaastaselt osalema eesti keele teise keelena tundides, osates siis eesti keelt väga hästi, olid üheksa-aastaselt oma tasemelt hoopis kukkunud. Ilmselt oli selle põhjus asjaolu, et õpetaja pööras tunnis oluliselt rohkem tähelepanu nõrgematele õpilastele. Tugevamate keeleoskus ei arenenud või isegi taandarenes. Teeme karuteene nii esimese kui ka teise keele õppijatele, kui neid koos õpetame. Koolid võiksid korraldada õppetöö nii, et oleks võimalik tasemerühmi moodustada.“ 

Kaja Sarapuu sõnul läheb tundides väga suur osa ajast mitte aine õpetamisele, vaid korraldamisele, kuidas mitmekeelses klassis hakkama saada. „Panen südamele, et eesti emakeelega laps ei tohiks sellises klassis kannatada. Meil on oma riik, oleme siin väga tähtsad. Õpetaja peab lööma selja sirgu ning nõudma direktorilt õpperühmade loomist. Väiksemad õpperühmad oleksid pääsetee,“ on ta veendunud. Sarapuu sõnul on teemat varemgi tõstatatud, kuid saadud ministeeriumilt vastuseks, et iga kool võib soovi korral moodustada nii palju rühmi, kui ise soovib. „Aga kool ju ei tee seda, pole ressurssi. Ei jätku õpetajaid, samuti on keeruline tunniplaani teha,“ toob ta probleemidena välja, aga arvab ise, et tahtmise korral saadaks sellega siiski hakkama. 

Ka õpetaja Katrini sõnul peaks eesti keelt õpetama väiksemates diferentseeritud rühmades. „Tunde on vähe, rühmad on suured. Väiksemates rühmades saaks rohkem sisulist tööd teha ja õpilastele individuaalselt läheneda,“ ütleb ta ja lisab, et eks peamiselt on ikkagi raha see, mis tiibu kärbib. „Usun, et iga kool õpetaks eesti keelt gruppides, aga sellisel juhul tuleks leida ja palgata ka rohkem õpetajaid.“ 

Ehkki uus ainekava annab õpetaja Katrini sõnul õpetajale rohkem vabadust, ta saab ise valida teemade läbimise tempo ning otsustada, millele paneb rohkem ja millele vähem rõhku, toimub tegelikult paras tormamine ja pinna peal libisemine. „Aega süveneda on vähe. Kõik meie koolis saavad aru, et olukord on keeruline. Oleme arutanud, kas saaksime vähemalt gümnaasiumiastmes teha ühe keeletunni nädalas gruppides. Samas on meil ruumipuudus ja muidugi tähendab iga lisatund ju lisaraha. Olemegi lõhkise küna ees. Ja nii need eesti keele õpetajad muudkui pingutavad ning annavad endast kõik, aga ei tea, kas see tulemust toob.“

Põhikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Annika (nimi muudetud) arvates peaks eesti keele õpetajatel olema praegusest väiksem tunnikoormus. „Õppeaine maht on suur, nii ka vastutus,“ tunnistab ta. Õpetaja Annika teab koole, kus eesti keele õpetajate nädalakoormus on 16 või 18 kontakttundi. „Juba see on suur võit. Ained on ju väga erineva mahuga. Samuti on õpilaste tase väga erinev – on väga võimekaid lapsi, aga ka selliseid, kes saavad vaevu hakkama või ei saa sedagi. Õpetaja ei jõua piisavalt tähelepanu pöörata neile, kes vajavad rohkem abi, ega ka teistest võimekamatele. Tuleb leida kuldne kesktee, kuid sellisel juhul jäävad nii nõrgemad kui ka tugevamad tagaplaanile.“

Õpetaja Annikagi arvates võiksid olla keeleõpperühmad. „Emakeeleõpetajatel tuleb teha väga palju tööd tekstiga. Lisaks tekstianalüüsile tuleb ka õpilaste loomingut analüüsida ja tagasisidestada, et õpilane saaks aru, mida ta valesti teeb. Analüüside ja loovtekstide parandamisele kulub palju aega, sest õpilaste tekstides tasub parandada õigekirjavead ja kommenteerida keelekasutust, et õpilane õpiks end kõnes ja kirjas selgelt väljendama,“ selgitab ta. „Oleks väga tänuväärne, kui kontakttunde oleks praegusest vähem või õpperühmad väiksemad. Et õpetajal jätkuks jaksu teha kõike seda, mida õppekava nõuab. Ja teha seda hästi, mitte ülejala.“  

Õpetajad vajavad metoodilisi materjale

Kaja Sarapuu sõnul on vaja kiiremas korras hakata metoodilist kirjandust ja õppematerjale looma. „Meil puudub metoodiline kirjandus. Õpetajad peavad kõik ise välja mõtlema. Mõni suudab seda, mõni aga mitte,“ leiab ta ja lisab, et praegu tegeletakse muidugi rohkem eesti keele kui teise keele teemaga. „Otsitakse autoreid. Välja on kuulutatud konkurss, meeskonda peab kuuluma vähemalt kolm raamatut avaldanud lastekirjanik, kujundaja-kunstnik, küljendaja ja toimetaja. Aga see lastekirjanik võib olla täiesti koolikauge. Minu meelest ei tuleks otsida autoreid, vaid parimaid praktikaid, materjali. Võib-olla mõni õpetaja on loonud oma elu jooksul väga hea tervikliku materjali. Näiteks, kuidas õpetada mitmuse osastavat. Võib-olla ei peaks alustama nullist, vaid vaatama, mis on juba olemas.“ Sarapuu arvates ei piisa sellest, et materjalid on õpetajatele kättesaadavad veebis. „Õpetajad ei leia neid üles. Need võiksid ilmuda ikkagi raamatutena.“

Õppematerjalide teemat käsitleti põhjalikult ka 11. novembril aruteluseminaril „Emakeeleõpetus muutuvas maailmas“, kus Tartu Ülikooli keeleteadlikkuse ja eesti keele õppe professor Ilona Tragel tõi oma ettekandes „Kas žanr on ettekirjutus või järeldus? Vaade õpikutesse“ välja, et olemasolevatel õpikutel on Eesti haridussüsteemis õpetatavale suur mõju. „Samas on suur osa käsitletud õpikutest üle kümne aasta vanad ning arvestades maailma muutumise kiirust, on näitetekstid neis vananenud ja praegusele õpilasele võõrad. Õpikute vananemine on laiemalt probleem ka seetõttu, et õpetajad hakkavad materjale ise ette valmistama. See on aga mahukas töö ning võib olla eesti keele õpetajate läbipõlemise põhjus. Väga on vaja uuringut, milliseid õpikuid ja kui palju koolides tegelikult kasutatakse.“ 

Iga laps peab saama õppida ka oma emakeelt

Birute Klaas-Langi sõnul on oluline pöörata tähelepanu ka iga lapse kodukeele ehk emakeele toetamisele. „Õpilase kodukeele toetamine on küll põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse sisse kirjutatud, kuid kas seda kõigis koolides ka tegelikult tehakse, on küsitav. Näiteks vene kodukeelega lapsed peaksid eestikeelses koolis vene keelt emakeelena õppima, aga mitte käima koos eesti lastega vene keele kui võõrkeele tundides. Ja mitte ainult vene lapsed, emakeeli on oluliselt rohkem. Lapsevanemad ei tea ilmselt oma õigusi. Näiteks, kui omavalitsuses on vähemalt kümme last, kes soovivad mingit emakeelt õppida, peab omavalitsus korraldama kaks selle keele tundi nädalas. Taoline õpe võib olla ka koolidevaheline. Selleks on muidugi taas vaja õpetajaid. Väga mitmekeelset õpetajate ressurssi.“

---

11. novembril korraldasid Eesti Keelenõukogu ja Tartu Ülikooli juhitud MEDAL-i konsortsium arutlusseminari „Emakeeleõpetus muutuvas ühiskonnas“. 

Eesti keelenõukogu soovitused emakeeleõpetuse arendamiseks 

• Eesti keele tundide maht, eriti gümnaasiumis, on väga väike. Nende raames ei ole võimalik õpilasi riiklikus õppekavas ette nähtud teadmiste, oskuste ja hoiakuteni viia. Soovitame suurendada eesti keele kursuste mahtu nii põhikoolis kui gümnaasiumis.
• Seoses üleminekuga eestikeelsele õppele peame olema valmis selleks, et muu emakeelega õpilased on samas klassiruumis koos eesti emakeelega õpilastega. See on koolides juba praegu reaalsus. Riigil peab olema strateegia, kuidas tagada ja korraldada E1 ja E2 kvaliteetne õpetamine sellistes koolides, kus E2-õpilasi on arvestataval hulgal. 
• Praegu on toetavad tegevused selgelt kaldu E2-õpetuse poole. Eesti keele õpetus eesti koolis eesti keelt emakeelena kõnelevatele lastele nõuab samaväärset tähelepanu kui eesti keele teise keelena õpetamine. Seega vajab emakeeleõpetuse seisu teaduslik uurimine samuti rahastust.
• Oluline on mõtestada emakeeleõpetuse sisu keeleteaduslikelt alustelt. Koolis aga treenitakse riigieksamiks (ka põhikooli riiklikuks eksamiks), näiteks õppides pähe näiteid argumendi tõendina kasutamiseks ja harjutades marginaalsete võõrsõnade õigekirja, mida õpilane oma tekstis kunagi ei kasutaks. Seega on vaja viia eksamite sisu vastavusse sellega, mida õppekava õpilastelt kooliastme(te) lõpul eeldab. 
• Möödapääsmatu on uute õpikute ja õppematerjalide loomine ja olemasolevate ajakohaste materjalide süstemaatiline koondamine kõigile kättesaadavasse usaldusväärsesse veebikeskkonda. See võiks olla ka üks lahendus eesti keele õpetajate ülekoormusele, kes ei pea siis ise õppematerjale välja töötama. Tarvis on ka õppematerjalide asjatundlikku sisulist retsenseerimist.
• Eesti keele õpetajate ettevalmistus ja pädeva järelkasvu tagamine: vajalik on ülikoolide õppekavade ja ainete õppesisu ülevaatamine, ajakohastamine, ühiskonna vajadustega kooskõlla viimine. Kiiresti muutuvas maailmas tuleb pakkuda mitmekesiseid enesetäiendamise võimalusi, nt mikrokraadidena.
• On oluline teadvustada, et eri ainete õpetajad õpetavad oma aine erialakeelt (terminoloogiat), emakeeleõpetajad õpetavad väljendusoskust. Lõimimist on vaja uurida ja toetada.