Novembri keskel kiitis Tallinna Linnavalitsus heaks oma 2025. aasta eelarve, milles on põhirõhk haridusel. Muuhulgas tõstetakse õpetajate alampalka, vähendatakse nende koormuse alandamiseks esimeste klasside õpilaste arvu ja investeeritakse haridusasutuste kinnisvarasse. 

Kui uurin Tallinna linnapealt Jevgeni Ossinovskilt, miks on just haridus järgmise aasta eelarves olulisel kohal, vastab ta, et kui mõelda kohaliku omavalitsuse kõigi ülesannete peale, tõuseb haridus sealt alati esile. Tegemist on ühe kõige olulisema valdkonnaga, seda nii kulude kui vastutuse mõttes. Nii ongi tema sõnul raske leida poliitikut, kes ei nimetaks haridust prioriteetseks valdkonnaks. Kui aga eelarveid vaadata, siis raha läheb tihti kuhugi mujale. 

„Ära räägi mulle oma prioriteetidest, vaid näita mulle eelarvet. Meie saame küll öelda, et haridus on selles eelarves prioriseeritud. See tähendab, et suur osa täiendavaid rahaeraldisi läheb just haridusvaldkonda,“ alustab Ossinovski. 

Õpetajate alampalk tõuseb

Ossinovski tõdeb, et riigi rahaseis on raske, kuid avaldab sellegipoolest nördimust, et riik ei leidnud täiendavat raha õpetajate palkade tõstmiseks, eriti kui 160 miljonit suurinvestorite meelitamiseks kuskilt leiti. 

„Aga meie ei saa lihtsalt nentida, et siis pole midagi teha, vaid oleme otsustanud tõsta järgmise õppeaasta algusest õpetajate alampalka saja euro võrra,“ teatab ta. 

Täpsemalt tähendab see, et alates 1. septembrist 2025 ei teeni mitte ükski kvalifikatsiooniga Tallinna õpetaja alla 1920 euro kuus. Seejuures tõusevad saja euro võrra ka huvikoolide õpetajate, lasteaiaõpetajate ja õpetaja abide palgad, nii et aasta lõikes on see kokku umbes 10 miljoni euro suurune täiendav panus. Selline palgatõus tuleb lisaks juba lõppeva aasta suvel otsustatud diferentseerimisfondi suurendamisele. Nimelt on see Tallinnas ühe protsendipunkti võrra suurem kui ülejäänud riigis ja see võimaldab koolijuhtidel palkasid paremini diferentseerida. 

Ossinovski on nõus, et alampalga tõstmine kindla summa võrra on väga sirgjooneline meede, kuid selle eest efektiivne. Ta tuletab meelde „Aitäh, õpetaja!“ plakateid, mis 2014. aastal, kui tema haridus- ja teadusminister oli, bussipeatusi ehtisid. 

„Need väga armsad tunnustusüritused, nagu aasta õpetajate gala, on suurepärased, aga kui kogu see tunnustus ja väärtustamine pedagoogi pangakontol ei väljendu, muutub kõik see tõtt-öelda natuke naeruväärseks,“ räägib ta. Sellest tulenevalt on ta õpetajate palgaküsimust alati ääretult oluliseks pidanud. „Mitte ainult põhjusel, et õpetajatele väärikat tasu maksta, vaid ka selleks, et õpetajakutset kaaluvatel noortel tekiks pikaajaline kindlus: riik väärtustab õpetajatööd niimoodi, et nende palk kasvab igal aastal.“ 

Näitena toob ta välja, et näiteks meedikute puhul on seda saavutatud ja tervisekassa vahenditest läheb igal aastal arvestatav hulk just meedikute palga tõstmiseks. „Sirgjooneline küll, aga kui tahame, et Eesti inimesed püsiksid õpetajaametis ja neid sinna ka juurde tuleks, siis on palk küll mitte ainus, aga väga oluline komponent,“ leiab Ossinovski. 

Kuigi prognoosi, kuidas sada eurot seda kõike mõjutab, tehtud ei ole, tõestas möödunud suvi, et õpetajate värbamist palgavahendite suurendamine tõepoolest soodustab. Siis tehti seda eestikeelsele üleminekule mõeldes ja kooliaasta alguseks suudeti kõik vajalikud õpetajad leida. „Direktoritega rääkides tuli välja, et selleks tuli pakkuda ka kõrgemat palka. Seega on rahal värbamise kontekstis kahtlemata positiivne mõju,“ ütleb Ossinovski ning usub sellesse mõjusse üle riigi. „Kui me Tallinna-suuruses linnas õpetajate palka tõstame, siis see mõjutab nende töötasupoliitikat ka mujal,“ selgitab ta. 

Maksimaalselt 24 õpilast klassis

Üks suuri muresid, millega Tallinna koolid silmitsi seisavad, on klasside suurus. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse norm – 24 õpilast klassis – on tihti erand. Ossinovski peab selle juurpõhjuseks tõsiasja, et senised linnavalitsused ei ole Tallinna koolivõrku adekvaatselt planeerinud. Tema sõnul pole arvestatud sellega, et kui linna planeerimisel antakse välja ehitusõigused ja pered kolivad uutesse elamutesse, siis täna sündiv laps vajab seitsme aasta pärast selles piirkonnas koolikohta. Lahendusena on olemasolevaid koole, millest väga paljud töötavad niigi võimete ja mahutavuse piiril, järjest paisutatud.

„Mul on eredalt meeles, kuidas ühe kooli külastamisel ütles direktor mulle äkitselt, et kohe hakkab vahetund ja peame tema kabinetti varjuma. Seda põhjusel, et koolimajas, mis oli algselt mõeldud 800 lapsele, õpib neid praeguseks 1400,“ meenutab linnapea.

Tallinnas on ligikaudu 350 klassikomplekti, kus õpib üle 24 õpilase, ja Ossinovski tõdeb, et ühe aastaga seda probleemi ära ei lahenda. Välja töötatud plaan näeb ette, et alates järgmisest õppeaastast ei võeta mitte ühtegi esimesse klassi üle 24 õpilase ja aastate möödudes see probleem laheneb. Analüüs näitab, et selleks on vaja luua kokku seitse uut klassikomplekti, mida ei ole küll palju, aga mis olemasolevasse haridusvõrku tegelikult ära ei mahu. 

„Meid päästab aga see, et avame Karjamaa t 18 uue kooli ja kuna suurem osa ülerahvastatud koole on Kesklinna ja Põhja-Tallinna piirkonnas, siis selle kaudu õnnestub olukorda parandada,“ ütleb Ossinovski ning lisab, et umbes pooled uutest klassidest tulevadki sinna kooli. Kuhu ülejäänud mahutatakse, ütleb haridusameti praegu tehtav analüüs. 

Haridusvõrgu arendamine

See on aga vaid ajutine leevendus. Kui enamasti on Eesti Vabariigis haridusasutusi liiga palju ja lapsi liiga vähe, siis Tallinna rahvaarv kasvab, mille tõttu on seal kodulähedasi koole ja lasteaiakohti puudu. Eriti kesklinnas ja Põhja-Tallinnas, kus on kümnendi lõpuks puudu suurusjärgus 1200 koolikohta. Põhja-Tallinn areneb väga kiiresti, ehitusõigus on seal antud umbes 40 000 inimese tarbeks. „Seda on terve Pärnu linna jagu ja see realiseerub paarikümne aasta jooksul. Võrreldes sellega, mis seal juba on, tuleb see hulk inimesi sinna juurde,“ kirjeldab Ossinovski olukorra mastaapsust. 

Kesklinn on veidi eripärasem juhtum. Kuigi rahvaarv kasvab ka seal, on kesklinna koolides ülerahvastatuse suurim põhjus teistest omavalitsustest ja piirkondadest tulevad lapsed. Ossinovski tõdeb, et teiste piirkondade hariduskorraldust nad mõjutada ei saa, aga Tallinna oma küll. „Kui Tallinna sees on senimaani võetud suund ehitada kesklinna koole suuremaks, siis mina arvan, et on lastud käest võimalus rajada asumitesse kodulähedasi kompaktseid põhikoole, mis võtaks lastevanematelt vajaduse vedada oma lapsi kesklinna,“ räägib ta. N-ö vana suuna näiteks toob ta Pikaliiva asumi Haaberstis, kus linn on lasknud ehitada täis väga suure maa-ala, kusjuures läheduses pole mitte ühtegi munitsipaallasteaeda ega -kooli. „Me tegelikult tahamegi haridusvõrgu arendamise kaudu kesklinna koormust vähendada,“ selgitab Ossinovski.

Siin tulebki mängu see, kuidas linnaeelarve veel haridusse panustab. Koguni 40% investeeringute rahast on mõeldud hariduse jaoks ning see puudutab just lasteaedade ja koolide rekonstrueerimist, aga ka uute lasteaedade ja koolide rajamist. Lisaks juba eespool mainitud uuele koolile on planeerimise faasis veel kaks põhikooli ning projekteerimisel viis lasteaeda. „Loomulikult saavad juurdeehitused ka olemasolevad koolid nagu Tallinna Reaalkool, Jakob Westholmi Gümnaasium ja Pirita Majandusgümnaasium,“ sõnab Ossinovski. 

Laste vaimne tervis

Eelarves on olulisel kohal ka laste vaimse tervise programmide rahastamine. Pikaajalisem probleem on seotud Tallinna kui suurlinna eripäraga. Väga suurtes koolides iga päev toimetada on nii õpetajatele kui õpilastele täiendav koormus. „Vaimse tervise ja selle varajase märkamise mured on siin suuremad kui näiteks maakoolis, kus on klassis kümme last,“ alustab Ossinovski selle teema lahkamist. 

Lahendusena tuuakse koostöös MTÜ-ga Peaasjad järgmisel aastal Tallinna koolidesse umbes 20 koolipsühholoogi juurde. Samal ajal töötatakse läbi nutiseadmete vähendamise tõenduspõhist metoodikat. „Siin lubab ka riik, et kunagi seda tehakse, aga tahame seda teadlastega koos katsetada kohe,“ teatab Ossinovski. 

Teine vaimse tervisega seotud probleem on aga uus ja kuna Tallinn on eestikeelsele õppele ülemineku üks n-ö rindejooni, tõstab see siin pead agressiivsemalt kui mujal. Kui eelmisel aastal pöörduti tugispetsialistide poole muredega, mis võisid olla seotud õpilaste omavaheliste või perekondlike suhetega, siis nüüd lähtuvad mured eelkõige sellest, et lapsed kukuvad oma kooliteel läbi. „Vene koolides on kultuur tihti väga saavutuskeskne ja kui laps ei saavuta häid tulemusi, on see tema jaoks kohutavalt ängistav. See tähendab osale lastest tõsist mahajäämust ja ka vaimse tervise probleeme,“ ütleb Ossinovski, kelle sõnul aidatakse neid koole mitmesuguseid vahendeid eraldades nii palju kui võimalik, aga olukord on sellegipoolest väga raske.