Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli õppejõudude ning praktikute koostöös on ilmunud mahukas raamat (686 lk) erivajadustega õppijatest Eesti haridussüsteemis. Eripedagoogika tudengitele suunatud õpikust võib õpetajagi leida nõu ja juhatust.

„Erivajadustega õppijad Eesti haridussüsteemis: märkamine, hindamine ja õpetamine. Õpik kõrgkoolidele“ toimetajad on Tartu Ülikooli eripedagoogika lektor Pille Häidkind ja Tallinna Ülikooli kaasava hariduse ja eripedagoogika professor Piret Soodla, kes vastasid ka Õpetajate Lehe küsimustele.

Milline on raamatu ülesehitus?

Pille Häidkind: Kõrgkooliõpiku loomisel lähtusime eripedagoogi kutsestandardist, täpsemalt selles sõnastatud pädevustest, mida magistriharidusega eripedagoog peab valdama. Need on samad igal pool, kus eripedagoog töötab: lasteaias, koolis, kutsekoolis, aga ka rehabilitatsioonisüsteemis. Õpiku fookuses on ikkagi haridussüsteem, kus enamik Eesti eripedagooge rakendust leiab. 

Teemad puudutavad laias mõttes õppimist ja õpetamist, mille kvaliteeti mõjutavad erivajadustega õppijate märkamine, arengu hindamine, nõustamine ja koostöö. Õpikul on viis osa, neist mahukaim on neljas, mis puudutab mitmesuguste erivajadustega õppijate arengu toetamist. Eripedagoogi vaatenurgast ei piisa sellest, kui on tuvastatud toe määr, mida õppija vajab. Oluline on täpsemalt aru saada, millest õppija raskused tulenevad ja kuidas neid vähendada/ületada saab.

Piret Soodla: Õpiku sisulise ülesehituse juures on uuenduslik see, et lisaks erivajaduste liike ja eripedagoogi tööd puudutavale sisule on antud ülevaade ka oluliste üldpädevuste arengust ja toetamisest, mida ei ole Eestis erivajadustega õppijate aspektist seni terviklikult käsitletud.

Märkamine, hindamine, õpetamine – mis on HEV-õpilaste puhul kõige tähtsam, aga ka kõige keerukam?

Pille Häidkind: Need on sama teekonna (ehk eripedagoogi tugiteenuse) eri etapid. Võiks ju öelda, et iga algus on raske, aga see pole alati tõsi. See, et õppija oma eakaaslaste hulgas eristub, jääb esimesena silma õpetajale. Kuid küsimus, kas eripära on tingitud õppija arengu eripäradest, on juba täpsema hindamise küsimus. Kõige keerukam, tähtsam ja mahukam osa eripedagoogi töös on ikkagi õpetamine, sest ainult kvaliteetne õpetamine saab tuua kaasa edasimineku õppija arengus, kelle potentsiaal avaneb üksnes tema jaoks soodsates tingimustes. Märkamine ja hindamine on pelgalt kvaliteetse õpetamise eeldused. 

Kuivõrd on teaduslik lähenemine erivajadustega laste õpetamisele viimastel aastatel meil ja mujal muutunud? Millist uut teavet õpik pakub?

Pille Häidkind: Teadusuuringud keskenduvad sageli väga kitsale aspektile, mida uuritakse võimalikult spetsiifiliselt. See on ühelt poolt hea, sest annab kindluse, et lähenemine on usaldusväärne ja toimib. Teiselt poolt peab päriselus tegutsev õpetaja või eripedagoog konkreetses olukorras väga paljude aspektidega samal ajal arvestama ning õppija huvides kiiresti otsuseid langetama. Ehk siis on midagi, mis peab alati olema, ja ülejäänu, millega ka oleks hea tegeleda. Õpikus kirjutavad psühholoogid mitmes peatükis, et kõige olulisem on, et täiskasvanu loob erivajadustega õppijaga hea ning turvalise suhte. Õppija heaolu kui tema arengut toetava seisundi sätestab ka meie lastekaitseseadus.

Piret Soodla: Oleme õpikusse koondanud eripedagoogika ja sellega seotud teadusvaldkondade olulised nüüdisaegsed teadmised ning pidanud silmas, et kõik edastatu pärineks tõepoolest usaldusväärsetest allikatest. Kuna peatükkide autorid on oma ala eksperdid, leiab igast peatükist nii valdkonna raudvara kui ka viimaste aastate olulisi teadustulemusi.

Pille Häidkind: Õpiku 40 kaasautorit jagunevad teadlasteks-õppejõududeks ning praktikuteks, see tähendab, et püüame katta seda, mis tuleneb teadusuuringutest, ning asetada selle konteksti, kus tegutsevad praktikud. Enamikul peatükkidest on seetõttu kaks autorit.

Millist abi leiab raamatust õpetaja, kel iga päev tuleb HEV-õpilastega tegelda, kuid teadmisi napib?

Pille Häidkind: Õpiku peamine sihtrühm on eripedagoogikat õppivad üliõpilased. See tähendab, et ainult õpikut hoolega lugedes tavaline õpetaja veel eripedagoogiks ei saa. Küll võib ta lugedes leida kinnitust oma kahtlustele seoses mõne õppijaga või saada innustust oma õpinguid kas ülikoolis jätkata või eriala vahetada. Õpiku autorid arvasid esialgu, et etteantud peatüki maht ning vastutus on suur, kuid kirjutama hakates tundus, et kõik oluline ikka ära ei mahu. Sellest tulenevalt on tekst pigem suure tihedusega ning üldistusaste kõrge ja iseseisva lugemise kõrvale on tarvis lisaselgitusi, arutelusid, katsetamist ja tagasisidet. Seda kõike pakuvad õpingud ülikoolis. 

Kui suur on praktiliste näidete-ülesannete osakaal? Kas jagatakse nõu ka juhtumipõhiselt?

Pille Häidkind: Jah, õpikusse palusime autoritel lisada ka näiteid ning juhtumikirjeldusi. Paljudes peatükkides neid tõepoolest on, kuid on üsna selge, et täpselt niisugust olukorda või õppijat lugeja elus ei kohta. Eripedagoogika läbiv põhimõte on individuaalne lähenemine ja ka samade diagnoosidega õppijad võivad üksteisest oluliselt erineda. Põhjus on, et bioloogilised eeldused erinevad ning kasvu- ja õpikeskkond mõjutab õppija arengut samuti väga palju.

Piret Soodla: Iga peatüki lõpus on praktilise suunitlusega mõtlemisülesanded, mis ärgitavad lugejat peatükis loetut reaalse eluga seostama või ka mingile konkreetsele juhtumile lahendusi otsima. Need toetavad sügavat õppimist. Kuid nagu Pille juba eespool mainis, on oluline ka loetu üle arutlemine kaasüliõpilaste ja/või kolleegidega.

Kas õpikust saab abi ka üksikuid peatükke lugedes või tuleb ikka kogu rehkendus teha ja kaanest kaaneni lugeda, et sotti saada?

Pille Häidkind: Õpikut võib kasutada mõlemat moodi. Toimetajana kõiki peatükke lugedes sain ise väga palju targemaks, sest päris iga erivajaduste liigiga pole ma nii peensusteni tõesti sattunud tegelema. Samas on võimalik õpikust valida konkreetne peatükk, lähtudes sellest, millise õppija eripärade ning õpetamise üle parajasti pead vaevatakse. Kui peatüki autorid soovitavad lugejal lisaks muid õpiku peatükke vaadata, siis selle koha peal on e-õpikus hüperlingid, mis lugeja kiiresti vastavasse kohta suunavad. 

Toome esile suurepärast autorite kollektiivi ja täname toetajaid. Rõõmustame, et mõlemas ülikoolis on eripedagoogide väljaõppes nüüdsest kasutatav sama õpik-käsiraamat, ühtlustatud põhimõtted ja eestikeelne sõnavara.

Oktoobris ilmus ka kaasava hariduse õpik. Mille poolest need kaks õpikut omavahel sarnanevad, aga ka erinevad?

Pille Häidkind: On tõesti erakordne, et kaks mahukat kõrgkoolidele mõeldud ja haridusvaldkonda puudutavat e-õpikut sattus ilmuma samal sügisel. Mõlemate autorid on samadest õpetajakoolitusega tegelevatest ülikoolidest ning autoritena kaasati praktikud, seejuures mõned autorid ja eksperdid-retsensendid kattuvad. Sarnased on ka õpikute sihtrühmad – esmajoones need õpetajad, kelle rühmas/klassis õpivad teiste hulgas ka erivajadustega lapsed/noored. Erinevus on minu hinnangul see, et kaasava hariduse õpiku läbiv vaade on pigem õpperühma/klassi kui terviku tasandil, eripedagoogika õpikul püsib selgelt fookuses erivajadustega õppija kui indiviid. Loodan, et mõlemad õpikud aitavad kvaliteetset kõrgharidust anda ja omandada.

---

KOMMENTAAR

LIINA ÕMBLUS, Pärnu Kuninga Tänava Põhikooli õppealajuhataja, eripedagoog, Eesti Eripedagoogide Liidu president, õpiku retsensent

Valminud õpik on oluline eelkõige eripedagoogika teaduse, selle õpetamise seisukohast, aga ka rakenduslikul eesmärgil laiemale sihtgrupile. Õpik täidab suure tühimiku eripedagoogika õppekirjanduses – seni on ilmunud väga piiratud mahus eestikeelset eripedagoogika alast õppekirjandust. Lisaks tudengitele on õpikust kindlasti kasu ka praktiseerivatel eripedagoogidel ja pedagoogidel, kelle ülikooliõpingutest on aastaid möödunud või kes soovivad vahepeal katkenud erialasele tööle naasta. Õpik pakub igati kaasaegset teaduspõhist ülevaadet valdkonnast. Kuna Eestis järgitakse suunda, mille kohaselt erivajadustega õpilastele võimaldatakse õpet kodu lähedal, järgides kaasava hariduse põhimõtteid, on valminud õpikust kasu lisaks eripedagoogika õppekavade üliõpilastele nii Tallinna kui Tartu ülikooli õpetajakoolituse üliõpilastel. Lisaks on valminud õpikut võimalik kasutada oma töös ja enesetäiendamises ka eripedagoogika sidusalade spetsialistidel (psühholoogidel, sotsiaalpedagoogidel, hariduslike erivajadustega õppijate õppe koordineerijatel, haridusasutuste juhtidel).  

Õpikus on kokku saanud kõiki eripedagoogi kutsestandardis välja toodud kohustuslikke pädevusi kattev terviklik õppematerjal. Kokku on koondatud teadus- ja tõenduspõhine teave, mida erivajadustega õppija endast kujutab ning kuidas teda õpetada/toetada saab. Valdkondade kaupa on selgelt välja toodud, milliseid tingimusi erivajadustega õppijad oma spetsiifiliste eripärade tõttu õpikeskkonnas ja õppekorralduses vajavad, võimetekohase õppesisu valiku alused ning õpetamise eripära. Teksti on lisatud palju praktilisi näiteid – need aitavad lugejal käsitletud teemat/valdkonda veelgi paremini mõista. Peatükkidesse lisatud viited seadustele ja valdkonna alusdokumentidele ning olemasolevatele juhendmaterjalidele on omakorda vajalikud abivahendid igapäevatöös. Digiõpiku puhul annavad kindlasti lisaväärtust tekstis avatavad lingid. 

Kokkuvõtteks – lihtsalt imeline raamat!