Keeruliste diagnoosidega laste ja noorte hulk kasvab: sotsiaalkindlustusameti andmetel on intellektipuue tuvastatud rohkem kui tuhandel alla 18-aastasel. Vanemate sõnul on seni, kuni laps koolis käib, kõik hästi, aga kuna neile noortele teenuskohti napib, on suur mure, mis neist pärast kooli edasi saab.

Arutlesime nende teemade üle Tallinna Tondi Koolis vestlusringis, kus osalesid direktor Marge Süld, metoodik Linnu Mae, klassiõpetaja Kärt Kübar-Antsmaa ja lisaõppe koordinaator Silvia Paluveer.

Kas laste diagnoosid, kes Rajaleidja suunamisega Tondi kooli tulevad, on läinud raskemaks?

Marge Süld: Jah, meie kooli jõuavad järjest keerulisemad lapsed. Tallinna Tondi Koolis on sel aastal 288 õpilast, neist pooled lihtsustatud, pooled toimetuleku- ja hooldusõppel. Samas vajab 144 lihtsustatud õppe õpilasest tõhustatud tuge 59, kõik ülejäänud vajavad erituge. Teisisõnu vajab erituge 80% meie kooli lastest. Nende õpilaste osakaal, kes suuremas grupis õppimisega hakkama saavad ning on võimelised kutseõppesse ja hiljem tööle minema, järjest väheneb. 

Kärt Kübar-Antsmaa: Autismispektrihäire ja raske intellektipuudega noored on selle poolest sarnased, et neil kõigil on raske süsteemselt tegutseda: tegevust alustada, jätkata, lõpuni viia. Nad kõik vajavad hästi korrastatud päeva ja tegevusi. Meie koolis korduvalt külas käinud koolitaja Steven Degrieck on toonud ilmeka näite, et kui päevakeskuse hoovi ühes nurgas on hunnik puuhalge, tassivad noored need halud hoovi teise otsa ja laovad riita ning hiljem toovad teised noored need tagasi. Sellises tegevuses ei ole midagi imelikku, sest see täidab õpilase erinevaid vajadusi: pakub struktureeritud tegevust ja aitab lõõgastuda, nad saavad mingi asja ära teha ja, mis kõige tähtsam, liikuda.

Need õpilased suudavad ilma oskusliku juhendamiseta väga vähe midagi algusest lõpuni valmis teha, samas vajavad nad oma võimetele vastavat tegevust. Üks õpilane viib lõuna ajal lauale ainult oma taldriku, noa ja kahvli, teine katab ära terve laua, kolmas osaleb ka laua koristamises.

Linnu Mae: See kõik on planeeritud tegevus. Spetsialistid peavadki oskama lapse võimete, võimaluste ja vajaduste järgi hinnata, mida keegi suudab – ühelt saab nõuda vähem, teiselt rohkem. Eks me mõnikord püüame ka n-ö kivist vett välja pigistada.

Kärt Kübar-Antsmaa: Autismispektrihäirega õpilaste puhul ongi kõige tähtsam teada, millised on nende vajadused, sest õige lähenemise puudumisel ilmnevad neil sageli käitumisprobleemid. Et ebasobiv käitumine avalduks võimalikult harva, vajavad need noored kindlatele nõuetele vastavat keskkonda.

Koolis on sobiv keskkond õpilaste jaoks loodud. Mis neist pärast kooli saab?

Linnu Mae: Seda küsivad lapsevanemad meie käest kogu aeg. Paraku on siin kaks probleemi: üks, et nende noorte jaoks pole keskustes piisavalt kohti, ning teine, et on üks kontingent noori, keda nende käitumisraskuste tõttu ei taheta teenusele võtta. Ka vanematel on siinjuures väga oluline osa. Kui ikka pere ei võta kooli nõuandeid kuulda, eitab diagnoosi või ei suuda lapsele piire seada, on keeruline head tulemust saavutada.

Kui paljud õpilased pärast kooli rakendust leiavad?

Linnu Mae: Suur osa meie kooli lõpetanutest tööturule ei lähe, aga on ka neid, kes on võimelised tegema juhendatud tööd: ostukeskustes kärusid lükkama, mõned ka riiulitele kaupa välja panema. Viimane eeldab juba lugemisoskust, tähelepanelikkust ja täpsust ning sellega saavad hakkama pigem lihtsustatud õppekaval õppijaid.

Silvia Paluveer: Meie õpilaste jaoks on pärast kooli lõpetamist väga vähe võimalusi. Kui leidsime ühele toimetulekuõppe lõpetanule töökoha ja otsisime talle töötukassa kaudu tugiisikut, anti töötukassast teada, et neil võtab inimese leidmine pool aastat aega. Ettevõte ei saanud nii kaua oodata ja noor jäi sellest kohast ilma. 

Eelmisel aastal lõpetas kooli õpilane, kelle vanemad taotlesid talle kohta Tallinna tugikeskuses Juks, mis noorele väga hästi sobinuks. Perele öeldi, et nooruk on riikliku teenuse järjekorras 150., mis polnud pere jaoks lahendus, samas tasuline koht oli võimalik saada kohe. Tondi koolis on igal aastal 18–20 lõpetajat, teistes koolides samuti, aga seda, et keegi neist mõnda tugikeskusesse koha saab, juhtub väga harva. Teame, et keeruliste diagnoosidega laste osakaal kasvab, ja valutame südant selle pärast, kuhu nad pärast kooli lõpetamist lähevad. Riigis puudub praegu teadmine ja kokkulepe, mis neist noortest edasi saab. 

Marge Süld: Tegelikult pole sobivat kohta ka paljudele lihtsustatud õppe erituge vajavatele lastele. Seda enam, et HTM on kuuldavasti otsustanud sulgeda Vana-Vigala kutsekooli, kuhu oleme aastaid oma õpilasi saatnud ja kus on olemas pädev personal, kes oskab neid toetada.

Mille taha teie hinnangul uute tugikeskuste loomine kõige rohkem jääb?

Linnu Mae: Vikerraadio kavas on saade „Kahe mätta otsas“, kus kaks oma ala asjatundjat arutlevad mingi probleemi üle, kumbki n-ö oma mätta otsast. Seadused vastava teenuse osutamiseks on Eestis ju olemas, aga puudu on visioonist ja tahtmisest. Meie oskame erikooli mätta otsast öelda, mida me oma lastele soovime, samuti teadmisi jagada ja nõu anda, kuidas seda kõige paremini teha. Aga lisaks on vaja raha. 

Kärt Kübar-Antsmaa: Tasub mõelda, kummal juhul me rohkem raha kaotame: kas siis, kui loome noortele vajalikud kohad, või juhul, kui tööealised vanemad jäävad oma erivajadusega lastega koju, selle asemel et tööl käia, palka teenida ja makse makstes teenuste pakkumiseks võimalusi luua. Kuna oleme õpilastele koolis paljud oskused selgeks õpetanud, on hilisemad kulutused selle võrra ka väiksemad. Aga kui intellektipuude ja autismispektrihäirega noor jääb pärast kooli lõpetamist koju, toimub tema oskustes juba paari aastaga tagasiminek.

Linnu Mae: Ajalooliselt on toimetulekuõpe kõigis riikides alanud just sotsiaalasutustes. Eestis sai see alguse Tallinna kristlikus koolkodus. Hooldusõppest sai Eestis haridussüsteemi osa 1993. ja Soomes 1996. aastal. Kõigi sellega seotud teenuste loomine on olnud meeletult suure võitluse tulemus. Kuna olen ise kogu aeg selle keskel olnud, tean, et midagi pole tulnud lihtsalt niisama. 

Silvia Paluveer: Kooli poolt oleme hea meelega valmis oma teadmisi ja kogemusi jagama. See, et meie õpilasi kutsutakse kutsekoolidesse haridusnõudeta õppekavadele kandideerima, ei ole lahendus. Esiteks solvab see meie noori, sest neil on põhikooliharidus ja lõputunnistus ja nad on selle nimel väga palju pingutanud. Teisalt selgub, et nad siiski ei sobi kutsekooli, sest sealsed õppekavad ei toeta nende õpet ega ole paindlikud. Paraku ei ole näha ka soovi midagi muuta.

Kuidas suhtute kohustusliku kooliea pikendamisse 18-aastaseks saamiseni?

Kärt Kübar-Antsmaa: Arvan, et paljud meie kooli õpilastest ei vaja pärast põhikooli kaht lisa-aastat. Intellektipuude ja autismispektrihäirega noorel saabub hetk, millest alates ta enam uusi teadmisi ei omanda ja kooliskäimine arengule juurde ei anna. Küll aga peab tal olema võimalus õpitut igapäevaelus harjutada, kinnistada ning olemasolevaid oskusi säilitada kuskil teises keskkonnas.

Silvia Paluveer: Ka minu hinnangul on meie õpilaste puhul õppimiskohustuse pikendamine 18. eluaastani pigem probleemi peitmine. See meenutab kuuma kartuli ühelt teisele veeretamist: sotsiaalvaldkond suunab selle paariks aastaks haridusasutusele, seejärel kool omakorda tagasi sotsiaalvaldkonnale.

Linnu Mae: See ongi kokkuleppe küsimus, kas panna olemasolev raha koolis kahe lisa-aasta peale või sotsiaalasutusse, kus toetatakse õpilase koolis omandatud oskusi. 

Marge Süld: Kool võib toimetuleku- ja hooldusõppe õpilastele individuaalse õppekavaga sätestada õppeajaks 11 õppeaastat. Kui kool põhjendatult leiab, et lisa-aastad õpilase arengule enam midagi juurde ei anna, lõpeb kool 9. klassiga. Mure on ka selles, et meil ei mahu esimese klassi lapsed, kelle me peame vastu võtma, enam kooli ära. Ka paljudes vaheklassides on juba üks õpilane lisaks ehk kuue õpilase asemel seitse.

Mis oleks lahendus?

Linnu Mae: Tallinnas osatakse Juksi ja Käo tugikeskustes neid lapsi toetada. Ka Tartus, Pärnus ja teistes paikades, kus on toimiv süsteem, pole vaja jalgratast leiutada, vaid on mõistlik olemasolevat teenust laiendada. Seal, kus teenuseid pole, tuleks need luua. Raha pole maailmast otsas, ka mitte sotsiaalvaldkonnas. Seda tuleb lihtsalt õigesti kasutada, kulutades vaid kõige tähtsamale.

Silvia Paluveer: Teenuseid on vaja laiendada ettevaatava pilguga, mitte üksnes praegust vajadust kattes. Kusjuures arvestades enamiku vanemate sooviga, et tugikeskus oleks võimalikult kodu lähedal.

Kärt Kübar-Antsmaa: Kõige tähtsam ongi luua nende noorte jaoks väikesed töö- ja päevakeskused, kus nad saavad käia ja toimetada. Peaks olema ka selliseid kohti, kus noorel on võimalus nädala sees olla, kui tal pole võimalik iga päev kodus käia.

Marge Süld: Kooli poolt vaadates on hästi kurb, kui õpilane, kelle arengusse me oleme pikki aastaid panustanud, jääb pärast kooli lõpetamist koju istuma. Väga tähtis on nende laste tuleviku nimel koostööd teha.

---

KÜSIMUS JA VASTUS

Milline on riigi pikem plaan ja mida saaks praeguses olukorras rahapuudusest hoolimata teha?

Elen Preimann, Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõunik:

Koostöös partneritega oleme tuvastanud kitsaskohad, mis aeglustavad vabanenud teenuskohtade täitmist ning praegu töötame välja lahendusi. See tähendab, et inimesed, kes on teenuse järjekorras eesotsas, saavad edaspidi kiiremini pakkumise teenusekoha kasutamiseks. See aitab muuta teenusele pääsemise oluliselt sujuvamaks ja vähendab ootamisest tingitud stressi.

Erihoolekande valdkonnas on rahastuse piiratus jätkuvalt suur väljakutse. 2025. aastal on võimalik jätkata 2024. aasta hinnataseme ja teenusemahtudega, kuna erihoolekande eelarvet ei kärbitud. Siiski tuleb tõdeda, et teenuste kättesaadavuse parandamiseks ja järjekordade vähendamiseks on vajalik täiendav rahastus. Uute teenuskohtade loomine ja olemasolevate kohtade arendamine eeldab suuremaid investeeringuid, mida praegune eelarveolukord ei võimalda.

Pikemaajaliste plaanide koostamine on keeruline, kuna praeguses kärpeolukorras tuleb keskenduda sellele, kuidas olemasolevaid ressursse kõige tõhusamalt kasutada. Meie prioriteet on tagada, et senised teenused säilivad ning abivajajad saavad tuge võimalikult kiiresti ja kvaliteetselt.

---

Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti juhataja Raimo Saadi:
„Teenuste kättesaadavuse parandamiseks peab riik panustama praegusest oluliselt rohkem“

Raimo Saadi, kui palju on Tallinnas erihoolekande teenuse vajajaid ja pakkujaid?

Tallinna linna elanikest on praegu erihoolekande teenusel, mida osutatakse intellektipuude või psüühikahäiretega isikutele, ligikaudu 1400 inimest. Ligi 700 inimest on erinevate teenuste järjekorras, nii et kokku on selles sihtrühmas Tallinnas umbes 2100 inimest.

Erihoolekandeteenused on riiklikud teenused, mida rahastab sotsiaalkindlustusamet. Suurim probleem on, et teenused on alarahastatud, mis omakorda toob kaasa teenuskohtade nappuse. Ei omavalitsustel ega erapakkujatel pole huvi uusi teenuskohti luua, kui teenus ei saa riigilt rahastust. Tallinna linn rahastab teenuseid omalt poolt täiendavalt, et katta ära riikliku erihoolekandeteenuse rahastuse puudujääki. 

Praegune hoolekandesüsteem, sealhulgas erihoolekanne on ehitatud üles nii, et riik osutab erihoolekandeteenust vastavalt eelarve võimalustele. Kuna teenusele eraldatud raha ei kata kogu sihtrühma vajadusi, jääb osa inimesi teenuse ootele. Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele peab omavalitsus inimest igal juhul abistama. See tähendab, et kui inimene riigi teenusele ei pääse, peab omavalitsus leidma tema jaoks alternatiivse lahenduse ja katma seda muude teenustega kuni riikliku koha saamiseni. Sellel on oluline mõju omavalitsuste eelarvele, mille vahendeid võiks ja saaks muidu kasutada muudele teenustele.

Millistest teenuskohtadest on Tallinnas kõige suurem puudus ja kas on plaanis kohti juurde luua?

Järjekorra põhjal vaadates on kõige suurem puudus ööpäevaringse erihoolekandeteenuse, aga ka nädala- ja päevahoiuteenuse kohtadest, mis aitab ööpäevaringse teenuse vajadust ennetada. Kui nädala- ja päevahoiuteenus ning teised toetavad erihoolekandeteenused oleksid paremini kättesaadavad, oleks ka ööpäevaringse teenuse vajadus väiksem.

Tallinnas on eesmärk luua üks suurem psüühiliste erivajadustega inimestele suunatud kompetentsikeskus, mis arendab, korraldab ja osutab kõiki erihoolekande teenuseid tervikuna. Praegu on meil erihoolekandeteenus nelja asutuse – tugikeskuse Juks, Käo Tugikeskuse, Tallinna Vaimse Tervise Keskuse ja Tallinna Lastekodu erihoolekande üksuse – vahel ära jaotatud, aga kavatseme liita need üheks asutuseks, mis koondab eri asutuste teadmised ja pädevused. Pikaajalisem eesmärk on, et teenused oleksid kättesaadavad inimese elukoha lähedal, sellega säästame ressurssi – inimeste aega, sotsiaaltranspordiga kaasnevat kulu, keskkonna ressurssi. Teenuskohti saame planeerida vastavalt elanikkonna vajadustele, samuti on nii lihtsam investeeringuid planeerida, sest kõik abivajajad on ühe asutuse vaateväljas ega konkureeri investeeringute pärast.

Näeme vajadust luua juurde nädala- ja päevahoiuteenuse ja teiste toetavate erihoolekandeteenuste kohti, sealhulgas autismispektrihäirega inimestele. Samuti ööpäevaringse teenuse kohti.

Millised on esimesed sammud selles suunas?

Käo tugikeskuse Pae üksuse amortiseerunud hoone asemele ehitatakse uus, ehitus läheb lahti järgmise aasta kevadel. Eesmärk on luua teenuste osutamiseks kaasaegsemad tingimused ning ühe rühma jagu ehk kuus kohta juurde teha. Hoone peaks valmima 2027. aasta alguses.

Järgmise aasta teises pooles algavad ettevalmistavad tööd tugikeskuses Juks: üks vana korpus lammutatakse ja selle asemele ehitatakse uus. Keskusesse on kavas juurde teha päeva- ja nädalahoiukohti ning igapäevaelu toetamise teenuse kohti autismispektrihäirega noortele. Ettevalmistamisel on toetatud elamise teenuskohtade projekt Nõmmele. 

Koos sotsiaalministeeriumiga tahame Euroopa rahastuse toel 2029. aasta lõpuks luua Tallinna 84 ööpäevaringset teenuskohta. Praegu on Tallinnas ööpäevaringsel erihoolekandeteenusel umbes 300 inimest, kellest Tallinnas saab teenust kõigest kolmandik, kõik ülejäänud väljaspool Tallinna. Eesmärk on teha teenus Tallinnas paremini kättesaadavaks, et kliendid ei kaotaks sidet oma pere ja tutvusringkonnaga. 

Kas on plaanis pakkuda ka kaitstud töö teenuseid?

Riik lõpetas kaitstud töö teenuse rahastamise eelmise aasta lõpus, aga oleme seda Juksi keskuses hoidnud, et pakkuda inimestele mõtestatud tegevust ning eneseteostuse ja -väljenduse võimalust. Olen näinud Juksi laatasid, kus kliendid ise enda tehtud asju müüvad. See annab neile tunde, et nad on ühiskonnas olulised.

Kust keskusesse personali leida?

Praegu on meil personaliga suhteliselt hästi, aga see ei tule lihtsalt, vaid olemasolevate töötajate hoidmine ja uute leidmine nõuab igapäevast pingutust. Keeruline on leida just erihoolekande, rehabilitatsiooni ja muude teenuste osutamiseks tugispetsialiste: logopeede, füsioterapeute, loovterapeute, vaimse tervise õdesid. Ühendasutuse loomise üks eesmärk on seegi, et asutused ei konkureeriks omavahel töötajate pärast, vaid saaksime neidsamu spetsialiste rakendada kõigis oma üksustes. Suurde asutusse on ka lihtsam töötajaid leida.

Mis erihoolekandeteenuste korraldamisel esimesena parandamist vajaks?

Kordan veel, et kõige suurem probleem on valdkonna alarahastatus, millest on tingitud nii kohtade puudus kui ka järjekorrad. Kahjuks ei ole näha riigi visiooni, kuidas teenuste piisav rahastus tagada. Teenuste kättesaadavuse parandamiseks tuleb valdkonda panustada oluliselt rohkem.

---

Sotsiaalkindlustusameti teenuste osakonna juhataja Leila Lahtvee:
„Olemasolevat vähest raha ümber jaotades ei hakka rohkem inimesi teenust saama“ 

Leila Lahtvee, kui palju inimesi on Eestis erihoolekandeteenusel?

Eestis on erihoolekandeteenusel kokku üle 6100 inimese, kuid täidetud teenuskohti on rohkem, 7600, kuna inimene võib saada mitut erihoolekande teenust samaaegselt. Erihoolekandeteenuste järjekorras oli 1. detsembri seisuga 2074 inimest. Meil on kohtade defitsiit – teenuse vajajaid on rohkem kui on kohti. Muidugi ei saa öelda, et kõik need 2074 inimest kohe teenusele läheks, sest hooldust vajav inimene pannakse aegsasti järjekorda. Aga oleme hinnanud, et 1000–1200 inimest võtaksid koha vastu, kui suudaksime seda neile pakkuda.

Kõige pikem järjekord on Harjumaal, kus teenusele pääsemist ootab 900 inimest. Teisel kohal on Tartumaa 300 ja kolmandal kohal Ida-Virumaa 200 inimesega. Kõige vähem teenusele soovijaid on järjekorras Hiiumaal ja Läänemaal.

Kuidas teenused inimestele kättesaadavamaks muuta?

Head vastust ei ole. Selleks on eelkõige vaja raha ja teenuse osutajate huvi erihoolekande teenuskohti juurde luua. Kõige suurem murekoht ongi raha. Kogu erihoolekande eelarve on ligi 53 miljonit eurot aastas, mille eest suudame toetada 6000 inimest. Meil oleks vaja teist sama palju juurde, et teenuseosutajatel tekiks motivatsioon teenuskohti juurde luua ja riik saaks maksta teenuste eest õiglast hinda. On kurb, kui keegi peab olema viis või kümme aastat järjekorras ja riik ei suuda neile raha puudumise tõttu vajalikku teenust pakkuda. 

Teine probleem on spetsialistide leidmine, sest erihoolekande tegevusjuhendaja töö on väga keeruline. Praegu on näha, et üha rohkem tegevusjuhendajaid läheb tööle üldhoolduse valdkonda, kus töö on üsna sarnane, kuid töötasu suurem.

Näeme ka seda, et teenusele tulijad on järjest keerulisemate kompleksprobleemidega, mis tähendab, et teenuse osutamiseks kulub rohkem ressurssi. See, et klientide seisundid on raskemaks läinud, põletab ka tegevusjuhendajad läbi. Rohkem kui tuhandel alla 18-aastasel lapsel on tuvastatud intellektipuue. Märkimisväärselt on kasvanud ka autismispektrihäirega noorte ja laste hulk, kellest suur osa vajab tõenäoliselt ööpäevaringset teenust ja kellele kohtade loomine eeldab samuti täiendavat ressurssi. Rahapuudus toob kaasa kahetsusväärse olukorra, et Eestis juba on ja tekib juurde palju omastehooldajaid, kes ei saa töist tulu teenida või teenivad seda vähesel määral, kuna peavad oma järelevalvet vajavat lähedast hooldama. Paljusid intellektipuude või keerulise psüühikahäirega inimesi ei saa päevaks omapäi jätta. See omakorda toob kaasa töölt eemale jäämise ja suureneva vaesusriski.  

Millist lahendust te praegusele olukorrale näete?

Oleme koos sotsiaalministeeriumiga just lõpetamas erihoolekandeteenuste jätkusuutlikkuse analüüsi, kus käsitleme kõiki olulisi teemasid, alates teenuste rahastamisest, tööjõu kompetentsist ja hoidmisest, lõpetades erivajadusega laste pealekasvuga. Analüüs valmib selle aasta lõpuks, praegu on veel vara sellest rääkida. Suures osas aga on teemad välja selgitatud ja ettepanekud sõnastatud. Toome välja terve hulga pidepunkte ja mõtteid ning esitame need sotsiaalkaitseministrile. 

Mis oleks teie arvates intellektihäirega kooli lõpetanud noore jaoks parim? 

Parim oleks, kui pärast kooli lõpetamist oleks intellektihäirega noore jaoks olemas teenuskoht tema kodu lähedal. Tundub mõistlik, et kuni noor saab elada kodus, käib ta päeva- või nädalahoius, kus vajadusel pakutakse ka ööhoiuteenust. See tagab, et keegi kodustest ei pea jääma noore hooldajaks, vaid nad saavad tööl käia.

Käimas on katseprojekt „Isikukeskse erihoolekande teenusmudeli rakendamine omavalitsuses“. Kas võib juhtuda, et edaspidi hakkavad intellektipuudega inimestele teenused pakkuma riigi asemel omavalitsused? 

Tegu on Euroopa Sotsiaalfondist kaasrahastatava projektiga, mille eesmärk on sotsiaalkindlustusameti ja kohalike omavalitsuste koostöös katsetada uue isikukeskse erihoolekande teenusemudeli kasutuselevõtmist ja juurutamist omavalitsustes. Eelkõige on soov katsetada seda psüühilise erivajadusega inimeste abistamisel. Kui praegu korraldatakse erihoolekandeteenuseid üle riigi, siis selle mudeli mõte on toetada inimest võimalikult kodu lähedal ja panna teenustest kokku iga inimese vajadustele vastav teenus. Selle kohta, kuidas me projekti lõppedes edasi läheme, ei ole veel lõplikku otsust. Toetavate erihoolekandeteenuste omavalitsustele üle andmine koos rahastusega on üks variant, teine on, et jätkame uuendatud kujul riigi tasandil ka toetavate erihoolekandeteenuste koordineerimist.
Järgmise aasta jooksul tahamegi lahendused välja pakkuda. Paraku jõuame jälle sinna, et tegutseda tuleb väga kitsastes eelarve tingimustes, kuid ühegi uue teenuse loomisel ei ole ilma rahastuseta tulevikku. Olemasolevat vähest raha ümber jaotades ei hakka rohkem inimesi teenust saama. 

Selleks peaks ilmselgelt sotsiaalvaldkonna rahastust suurendama.

Seda küll. Tegutseme selle nimel pidevalt, et valdkond saaks täiendavalt raha juurde, ja püüame motiveerida teenuse osutajaid kohti looma ning teenuseid pakkuma. Sotsiaalkaitseministri eelmise aasta suur võit oli erihoolekande valdkonda 6 miljoni euro lisaraha toomine, mis ei aita küll pikaajalist auku lappida, aga siiski natuke rohkem inimesi teenustele suunata. Oleme püüdnud olemasolevatest vahenditest rahastust ringi tõsta sinna, kus parajasti on kõige suuremad valukohad. Soov on võimalikult paljusid abivajajaid toetada, aga paraku on vajadused suuremad kui võimalused. 

Samas peab igale olukorrale olema lahendus, sest peale kasvavad noored, kes teenuseid vajavad. Kindlasti tuleb ka oma vajadustest rohkem rääkida. Riik on just nii tugev, kui on tema kõige nõrgem lüli.