• Õppejõud ja teadlane on elukestev õppija.
• Õppejõudude praktikasüsteem tõstaks kõrghariduse kvaliteeti.
• Kaasav haridus esitab haridusuuringutele väljakutse.

Unistus õppejõudude praktikasüsteemist, millest artiklis kirjutan, lähtub minu enda sügavalt läbitunnetatud kogemusest – olen ülikoolis töötanud ligi kümme aastat –, kuid tõukub ka vestlustest kolleegidega. Olen eelnevalt töötanud kutse- ja kõrghariduse kvaliteediagentuuris ja julgen arvata, et õppejõudude vajadus praktilise eluga kokkupuute järele on aktuaalne ka mitmetes teistes kõrghariduse valdkondades, mitte vaid haridusteadustes. Õppejõudude praktikasüsteem võiks tõsta kõrghariduse kvaliteeti ja suurendada tudengite rahulolu õpitavaga.

Uuringus „Estonian higher education in the light of institutional accreditation or what managers should know“ (Udam, Seema, Mattisen, 2015) analüüsisime kõrgkoolide hindamisraporteid ja jõudsime muuhulgas järeldusele, et nii ülikoolides kui ka rakenduskõrgkoolides on oluline luua kõikidele õppejõududele stažeerimisvõimalus nii õppe- kui ka teadustöö vallas ning hinnata selle mõju. 

Keskendun käesolevas artiklis siiski peamiselt haridusvaldkonna Achilleuse kannale / valupunktile, sest see on valu, mida ma tunnen. Haridusteadlastelt ja õppejõududelt oodatakse nii kursisolekut haridussüsteemi vajaduste ja murekohtadega kui ka valmisolekut neile lahendusi pakkuda. Mida kauem õppejõud ülikoolis pühendunult töötab, seda suurem on võimalus, et ta kaugeneb päriselust. Kuigi me soovime uskuda, et teadus suudab välja selgitada kogu tõe, on nüüdisaegsel peavoolu haridusteadusel ja hariduspsühholoogial tõsised piirangud, eriti kaasava haridussüsteemi kontekstis. 

Teadlane kaugeneb päriselust

Arvestades, et kaasav haridus on Eestis juba pea 15 aastat, muutes õpetamist ja ka haridusuuringute läbiviimist metoodiliselt oluliselt keerukamaks kui enne, on oluline, et iga õppejõud ja haridusteadlane – olgu ta lektor, dotsent, professor või teadur – saaks võimaluse puutuda regulaarselt päriselt kokku laste ja õpilastega kogu nende variatiivsuses, olles ise praktikandirollis. Kaasava hariduse süsteem tekitab vajaduse uurijate enda praktikad üle vaadata. 

Tegelikult on õppejõududel, kes viivad läbi koolieelse lasteasutuse õpetaja, klassiõpetaja, põhikooli ja gümnaasiumi ühe või mitme aine õpetaja või kutseõppeasutuse õpetaja kutseõpinguid, kohustus anda iga kolme aasta jooksul vastava haridusastme õppeasutuses vähemalt sada õpetatavale ainele või erialale vastavat tundi (RT I, 18.08.2015, 8). Arvestades, et õppejõud õpetavad sageli mitmes valdkonnas, näiteks samal ajal nii alushariduse pedagooge kui ka klassiõpetajaid, oleks oluline, et õppejõud saaks kasvõi lühiajaliselt käia praktikal mõlemas haridusvaldkonnas, või kõikides õpetatavates valdkondades, kui neid valdkondi on rohkem. Praktikanõuet ei ole aga tenuurirajal ehk teadurite ja professorite atesteerimistingimustes, ometi on nemad tihti suurimad suunamudijad ja eestkõnelejad.

Nii on kujunenud olukord, kus meie haridussüsteem pidevalt uueneb, aga selle taganttõukajatel ei ole nii mõnigi kord mingitki töökogemust uuritavas valdkonnas – kaasava hariduse süsteemis töötamisest. See ei ole süüdistus, vaid fakt. 

Aastatega on kujunenud olukord, kus haridusteadlasel on surve haridust pidevalt uuendada, taotleda teadusprojekte ning otsida ja leida rahapada ning kirjutada usinalt teadusartikleid, mille puhul müüb uudsus. See on nõiaring. Mida kauem teadlane pühendunult töötab, seda tõenäolisem on, et ta kaugeneb elust. On ju arvutiekraan Exceli tabeliga midagi muud kui rühma- või klassitäis lapsi, kellel on siin ja praegu soovid ja emotsioonid, millega õpetajal on vaja toime tulla.

Minu unistus on süsteem, kus iga õppejõud ja haridusteadlane saaks turvaliselt ja toetatult olla aeg-ajalt praktikandi või õpipoisi rollis meisterõpetajate või teiste koolis töötavate spetsialistide kõrval, nii nagu käivad praktikal tudengid. Selleks on vaja süsteemi, praktikabaase ja asutuste kokkuleppeid, nii nagu on asutused leppinud kokku tudengite praktikas. Ka õppejõud ja teadlane on elukestev õppija. On aeg aktsepteerida ka haridusteadlaste, sh teadurite vajadust uuritava erialase tööpraktika järele. 

Kindlasti on selle praktilise tegevuse käigus oluline tagada vastastikune konfidentsiaalsus ja eetika. Milliseid rolle õppejõud või teadlane hariduspõllul täidab, sõltub sellest, milliseid teadmisi ja oskusi on tal vaja oma erialaseks tööks juurde õppida või värskendada. Tudengid on ju mitmesugustel praktikatel ja eri rollides. Millises mahus ja millisel viisil õppejõudude praktika tingimused kokku lepitakse, on juba suurema ajurünnaku koht.

Ülikoolis täiskohaga töötaval õppejõul on pea raske, kui mitte võimatu leida aega ja energiat, et töötada pühendunult ja pikemat aega ka teises haridusasutuses, näiteks lasteaias või koolis, põletamata end läbi. Kujunenud olukord ei ole jätkusuutlik. Kokkupuude päriseluga üha väheneb. Kui vanal heal ajal käis õppejõud praktikaasutustes vähemalt tudengitega kaasas nende tunde vaatlemas, siis distantsõppe võimaluste tulles kohtub praktikajuhendaja ressursside säästmise eesmärgil tudengitega vaid veebis.

Tõeline koostöö ja vastastikune õppimine

Jätkusuutlik oleks õppejõudude ja teadlaste läbimõeldud praktikasüsteem, mis oleks kasulik kogu ühiskonnale. Saaks teha tõelist koostööd ja vastastikku üksteiselt õppida, kui praktikabaasid avaksid õppejõududele uksed praktiliseks tööks kasvõi lühikeseks ajaks. Ülikoolide töötajad saaksid pakkuda praktikaasutustele oma teadmisi ja abikäsi, praktikaasutused omakorda luua tingimused praktiliste oskuste harjutamiseks.

Tänapäeval ollakse veendunud, et õppuritele on oluline anda ellu kaasa valdkonnas olulised teadmised ja kujundada nende praktilisi oskusi. Lähtudes nüüdisaegsest teadmisest sellest, kuidas inimene õpib, ei või me jätta seda teadmist rakendamata õppejõudude ja haridusteadlaste enda kohta.

Enda kogemusest õppejõuna tean, et on ülimalt oluline saada aeg-ajalt tööpraktikat. Tean, kui kiiresti tekib elust võõrandumise tunne, kui oled praktilisest tööst eemal olnud. Olen kogenud ka, kui kasulik ja meeldiv võib koostöö kõikidele asjaosalistele olla, ning kui suurt pettumust valmistab see, kui töötamisest kujuneb vaid praktikaperiood või tööamps. Haridusasutuste suhtes ei ole aus, kui õppejõud läheb sinna tööle vaid lühikeseks ajaks või väga väikese koormusega. Olgu selge ja aktsepteeritav praktikasüsteem, kuidas ülikoolide teadlased praktikal käia võiksid ja mida vastastikku oodata tasub.

Tean oma kogemusest ka seda, kui oluline on mentorsüsteem ja superviisori abi. On sama oluline, et õppejõul oleks võimalus õppida praktikabaasis ja teha koostööd oma praktikajuhendajaga. Kujutan ette, et sellest võiks kujuneda võit-võit-olukord kõikidele osapooltele, kogu ühiskonnale, kui õppejõududele, teadlastele ja praktikaasutustele loodaks turvaline koostöövõimalus – praktikasüsteem. Ja ma ei pea silmas olukorda, kus ülikoolitöötaja läheb haridusasutusse varjatud kujul uuringut läbi viima. Samas praktikaasutusega koostöös mõne uurimiseetikat järgiva tegevusuuringu teostamine võiks olla vastastikku kasulik. Oleks ülimalt oluline, et iga haridusteadlane saaks aeg-ajalt praktikandina kogeda omal naha kaasava hariduse rõõme ja valu.

Elevandiluust torn, millest on juba ammu räägitud, kipub digimaailma pealetungiga üha kõrgemaks kasvama. Samal kursil jätkates pinge teadlaste ja praktikute vahel suureneb, kuna nimetatud torn võib võtta mobiilimasti mõõtmed. Tehisintellekti ajastul on õppejõudude ja teadlaste kokkupuude eluga oluline ka selleks, et paremini eristada reaalsust ja fantaasiat. Võimalus tajuda oma meeltega pärismaailma on esialgu veel inimese eelis tehisintellekti ees.