Head lugemisoskust, eelkõige loetu mõistmist on läbi aegade peetud üheks akadeemilise hariduse omandamise baasiks ja edu tagajaks igapäevaelus. Siiski seisavad nii lapsevanemad kui ka õpetajad tihti silmitsi ülesandega – kuidas aidata last, kelle lugemisoskuse areng on takerdunud?  

Lugemise lihtsa mudeli (Simple View of Reading) kohaselt toetub hea lugemisoskuse omandamine kahele alustalale: dekodeerimisoskusele (tehnilisele lugemisoskusele) ja keelelisele mõistmisele (sõnade, lausete, teksti mõistmine). Põhikooli teises kooliastmes (alates 4. klassist) muutuvad tekstid varasemaga võrreldes oluliselt pikemaks ja keerukamaks. Nüüd hakkavad loetu mõistmise protsessis, lisaks tehnilisele lugemisoskusele ja keelelistele oskustele, üha enam rolli mängima metakognitiivsed oskused, st oskus oma loetu mõistmist jälgida ning vajadusel rakendada strateegiaid, mis mõistmist toetavad. Seega, kuigi võib tunduda, et lugemisoskuse omandamine on nii loomulik („Kõik oskavad ju lugeda!“), on lugemisoskuse omandamine keeruline protsess ning nõuab paljudelt õpilastelt suurt pingutust.

Kuna töötan ka ise koolis eripedagoogina ning toetan peamiselt lugemisraskustega õpilasi, oli mul seda põnevam oma doktoritöös „Oskuslikuks lugejaks: ladususest mõistmiseni“ uurida Eesti õpilaste lugemisoskuse arengut. Minu doktoritöös oli fookus 3. klassi õpilaste lugemisoskusel. Need õpilased lõpetavad esimest kooliastet ja astuvad kohe teise kooliastmesse, kus õppekava järgi eeldatakse neilt ladusat lugemisoskust. 

Seetõttu keskendusingi esmalt 3. klassi õpilaste lugemistehniliste oskuste uurimisele, et saada teada, mil määral õppekava eeldatu reaalses elus peegeldub. Loomulikult pole uudis, et õpilaste lugemistehnilised oskused erinevad: mõni loeb kiiresti ja õigesti, teine on oluliselt kehvemate oskustega – seda on märganud ju iga õpetaja. Minu tööst selgus aga, et umbes 19% valimisse kuulunud õpilastest luges 3. klassi keskpaigas tehniliselt veel väga kehvasti ja ka 4. klassi keskpaigas oli nõrku tehnilisi lugejaid umbes 10%.  

Oskustes suured käärid

Kui panna need protsendid klassikonteksti (arvestades, et klassis on üldiselt 24 õpilast), siis tähendab see, et igas kolmandas klassis on umbes neli ja igas neljandas klassis kaks õpilast, kelle lugemise tehniline tase võib märkimisväärselt pärssida loetu mõistmist. Ja seda mitte ainult eesti keele tundides, vaid kõigis ainetundides, kus tekstidega tegeletakse. 

Veelgi enam, doktoritööst selgus, et 3. ja 4. klassi õpilaste lugemistehnilised oskused võivad erineda kuni neli korda. Näiteks suudab üks õpilane lugeda veerand lehekülge, tehes seejuures palju lugemisvigu, teine loeb sama ajaga aga terve lehekülje täiesti õigesti. 

Mida õpetaja sellises olukorras peale hakkab ja kuidas tagab ta arendavad tegevused kõikidele õpilastele ühes klassiruumis? Head ja ammendavat vastust sellele küsimusele praegu polegi. Vaja on erineval tasemel õppematerjale, kus lugemistekstid on eri raskusastmetel, arvestades õppija vajadusi. Praegu selliseid õppematerjale Eestis aga napib ning süsteemne lähenemine nende loomisele kahjuks puudub. 

Vähem tähtis pole see, kui hästi õpetaja märkab, et õpilasel on lugemistehnika omandamisega raskusi. On ju õpetaja see, kes iga päev koolis õpilaste arengut toetab ning sobivaid ja arendavaid õppematerjale valib. Mida varem tuge vajavat õpilast märgatakse ja talle tuge pakutakse, seda tõenäolisemalt suudetakse tema lugemistehniliste oskuste arengut toetada ning vähendada raskusi, mis teises kooliastmes tekkida võivad. 

Minu uuringus ilmnes aga tendents, et nii õpetajad kui ka tugispetsialistid (eripedagoogid, logopeedid) kaldusid nõrgemate lugemistehniliste oskustega õpilasi pigem ülehindama, mistõttu võib oletada, et mitmed nõrgad lugejad võivad jääda õigeaegse abita. Kindlasti ei anna see leid aga põhjust öelda: „Õpetajad, tehke paremini!“ Enamasti on meil klassiruumis ju üks õpetaja, kes peab toetama kahekümne nelja õpilase arengut, seejuures on õpilaste oskuste tase väga erinev, jõukohastatud õppematerjale napib. Lisanduvad ka õpilased, kel pole õppimisega raskusi, aga on näiteks ärevus-, käitumisprobleemid jne. Seda kõike hallata ongi väga keeruline. 

Pigem viitab see leid kriitilisele vajadusele õpetajaid ja tugispetsialiste koolides toetada – selgitada välja õpetajate vajadused ning töötada välja usaldusväärsed testid, mida õpetajad saaksid õpilaste lugemisoskuse arengu seiramiseks ja hindamiseks oma igapäevatöös kasutada. Esimesed sammud selles suunas on Tallinna Ülikoolis juba kavandatud.

Vastastikuse õpetamise meetod

Lisaks lugemistehniliste oskuste väga erinevale tasemele võib oluliselt erinev olla loetu mõistmise tase. Pole lihtne leida meetodit, mis sobiks lugemistehnika ja loetu mõistmise arendamiseks kõikidele õpilastele ning oleks ühtaegu teaduspõhiselt efektiivne. Oma doktoritöös uurisin vastastikuse õpetamise (Reciprocal Teaching) meetodi mõju Eesti 3. klassi õpilaste lugemistehnika ja loetu mõistmise arengule. Nimetatud meetod keskendub lugemisstrateegiate õpetamisele, st annab teadmisi ja oskusi, kuidas teadlikult oma loetu mõistmist jälgida, ning mida teha, et loetu mõistmist toetada. 

Sellised teadmised ja oskused on eriti vajalikud alates teisest kooliastmest, et tulla toime pikemate ja keerukamate tekstide mõistmisega. Uuringust selgus, et kasutatud meetodil oli positiivne mõju õpilaste loetu mõistmisele, seda iseäranis õpi- ja lugemisraskustega õpilaste puhul. 

Lugemistehnika arengule uuringus otsest positiivset mõju ei leitud. See aga on uus väljakutse meile, teadlastele – kuidas täiendada meetodit nii, et arvestada paremini õpilaste vajadustega ja kombineerida meetodisse efektiivsemalt ka lugemistehniliste oskuste arengut toetavaid elemente. Lisaks on leitud, et nimetatud meetod toetab ka teise keele õppimist, mis praegu on Eestis väga aktuaalne teema (eestikeelsele õppele üleminek). Hea uudis on see, et nii Tallinna Ülikooli õpetajakoolituse tasemeõppes kui ka täienduskoolituste raames on õpetajatel ja tugispetsialistidel võimalik vastastikuse õpetamise meetodi rakendamist õppida, vt lisa www.tlu.ee/hik/meloeme.

Lõpetuseks tahaksin siduda kokku iseenda kaks poolt: töö praktikuna ja ülikooli teadustegevustes. Mõnikord tundub praktikule, et ta teeb rasket tööd ja ülikooli teadlased näevad seda kõike nii kaugelt. Mõnikord ei saa teadlane aru, miks küll praktikud ei soovi kasutada nende huvitavaid ja teaduspõhiseid programme ja neis osaleda, et saada õppijate toetamiseks juurde teadmisi ja oskusi. Seistes nende kahe vaatenurga keskpunktis, julgen öelda, et praktikud tahavad ja teadlased ei näegi alati kõike nii kaugelt. Koolide ja ülikoolide koostöö on ülioluline ja eesmärk on kõigil üks – õppijaid toetada. Olgu see siis lugemise vallas või milleski muus.

Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi doktorant Maris Juhkam kaitses  7. oktoobril doktoritööd „Toward competent reading: from fluency to comprehension“ („Oskuslikuks lugejaks: ladususest mõistmiseni“). Juhendajad olid Tallinna Ülikooli professor Piret Soodla ja Jyväskylä Ülikooli professor Mikko Aro.