29. oktoober ja ajalooõpetaja Kristiina Punga alustab 10.e klassiga kursuse sissejuhatust: teemaks lähiajalugu, suuline arvestus, vajalikud vahendid on vihik ja mapp töölehtede jaoks ning suureks ideeks on seoste tekitamine (ja kindlasti mitte lihtsalt kuupäevade ja nimede päheõppimine). Pisikene skeptik minu sees tõstis viimast kuuldes kohe pead. „Ajaloos ja ei õpi kuupäevasid pähe, vaid need jooksevad kindlasse süsteemi? Vaevalt.“ Nüüd, kuus õppenädalat hiljem saan öelda, et see nii oligi. Mitmesugused sõnamängud, kuidas jätta meelde, et Juštšenko suur sõber oli Tõmošenko, islamiriik loodi seitsmendal sajandil pärast Kristust (mõlema puhul susista tugevalt s-tähte ja jääbki meelde), Nõukogude Liidu esimesed liiduvabariigid on sümmeetriliste algustähtedega (Venemaa, Ukraina, Valgevene ja Armeenia, Gruusia, Aserbaidžaan) jne.

Kuigi ma sain nende kuue nädala jooksul vägagi palju uusi teadmisi ja nii mõnegi uue õpetamisnipikese, siis tegelikult oli ajalookursuse läbimise mõte teha koos oma klassiga läbi üks minule endale mitte liialt mugava õppeaine kursus ning tunnetada, mida tähendab õpilase jaoks õppimine. Ma ei saanud nii autentset kogemust kui 2009. aastal ise õpilasena sama kursust läbides, kuid mõnusaid ja silmiavavaid momente tuli kuue õppenädala jooksul ette mitmeid. Esimeses tunnis kostitati meid ühe informatsioonist pungil testilehega: Esimene ja Teine maailmasõda, külm sõda, valitsejad ja kriisid. Valikvastustega küsimused küll, kuid 30 küsimusest teadsin kindlalt vaid kuue vastust. See on 20%! Ma sain ikka väga kiiresti aru, et nüüd tuleb päriselt hakata tööd tegema, sest teadmiste rongile on muidu võimatu järele joosta. Ausalt, väga lootusetu tunne oli korraks. Õpetaja minu peas sai kiiresti aru, et täpselt nii mu armsad õpilased ennast ju tunnevadki, kui keemia, mis minule on lihtne ja loogiline, ei ole nende jaoks seda teps mitte. Kui palju pidin ma enda jaoks skeeme tegema ja juurde lugema, et kinnistuksid teadmised, mis mind pigem ülemäära ei huvita. Selleks lisatööks investeeritud aeg tuli vahepeal tõesti unetundidest, sest nii mõnestki sündmustest ei olnud ma nõus loobuma. Ja siis muidugi see viimane öö enne arvestust, kus õppimiseks tuli investeerida kõik vabad unetunnid, sest targemate inimeste ütlus „Õpi juba perioodi vältel, siis on arvestuseks lihtsam õppida“ ei jõudnud kohale. Arvestuse hommikul tabasin ennast mõttelt, et äkki ma lihtsalt ei lähe. Mis ikka juhtub? Saan ju sooritada järelarvestuse. Täiesti gümnasisti mõttemaailm ja taas kord taipamine, kui lihtne oleks loobuda ja kirjutada Stuudiumisse „tervislikud“, „kodused“ vms põhjused.

Kuidas mul see sprindisarnane õppimismaraton siis lõpuks läks? Suulisel arvestusel teenisin hindeks 5-, kuid kogemust ei ole võimalik viiepalliskaalasse suruda. Oskan nüüd paremini hinnata, kui suur on õpilase õppemaht arvestuste nädala vältel ja milliseid pisemaid ja suuremaid ohverdusi tuleb tal teha, et õppetööga joonel püsida. Oma ajalooõpetajale olen siiralt tänulik teadmiste jagamise ja loa eest klassiga koos õppida. Aitäh, Kristiina!